Infotehnoloogia: erinevus redaktsioonide vahel

[[File:Von Neumann Architecture.svg|thumb|Von Neumanni arhitektruuriarhitektuuri skeem|350x350px]]

Esimesed selle laadsed varaseimad ilmingud on täheldatud ligi 5000 aastat tagasi Sumeritesumerite ühiskonnas Mesopotaamia aladel (umbes nüüdisaegse Iraani lõuna poolsematel aladel). Teadaolevalt on Sumeridsumerid senimaani esimesed rahvad, kes hakkasid info talletamiseks kasutama kirjatehnikat. <ref name="Ajalugu1" />

Usutavasti mõningate kontaktide olemasolu tõttu sumerite rahvaga hakkasid ka foiniiklased vahetult enne Sumeritesumerite ühiskonna lagunemist tegelema oma kirjatehnika arendamisega. Foiniiklased küll lõid tänapäevase tähestiku eelkäia ehk kasutasid kirjatehnika õpetamiseks sümboleid, mitte sõnu, nagu Sumeridsumerid.

Tänu foiniiklastele, kes suuremalt jaolt on ajaloos tuntud, kui meresõitjatest rahvas, levis kirjatehnika kiirelt samuti nende Vahemere ääres olevate kaubanduspartneriteni. Foiniikia tähestikutähestikku hakkasid laialdaselt kasutama paljud rahvad kaasaarvatud vanad kreeklased, kelle mõjul jõudis see omakorda roomlasteni. Roomlased kujundasid tähestikust mõne aja pärast välja oma versiooni, andes foiniikia tähestikus olevatele sümbolitele ladinapärased tähendused ja nimetused. Sedasi panid roomlased aluse kaasaegsele ladina tähestikule. <ref name="Ajalugu1" /> <ref name="Ajalugu2" />

Umbes sellel ajal arenesid välja ka esimesed mehaanilised arvutid ja sellega seonduvad ametid. Algselt nimetati inimesi, kes tegelesid numbritega lihtsalt arvutiteks. Esimesed analoogarvutitega tööpõhimõttelt sarnanevad esemed olid väga lihtsa ehitusega, näiteks nihikud ja joonlaua slaiderid. Pärast 17. sajandi algusaastaid hakkasid ilmuma aga analoogarvutite kompleksemad versioonid – esimesed täismehaanilised kalkulaatorid, mis teostasid vastavalt programmile või konfiguratsioonile etteantud tehteid või ülesandeid. Tuntuimad neist Pascali ja Leibnizi masinad, samuti Charles Babbage'i diferentsiaal masindiferentsiaalmasin. Kõige suuremad probleemid mehaaniliste arvutitega seisnesid nende robustsuses, kiiresti kuluvuses, väikses kiiruses ja väheste operatsioonide võimekuses.

Esimesed elektroonilised arvutid, nagu Mark I või ENIAC, omasid tööpõhimõttelt sarnaste funktsioonidega komponente ja arhitektuuri, nagu nüüdisaegsed arvutidki. <ref name="Ajalugu1" />

Esimeseks laiaotstarbeliseks arvutiks peetakse 1946. aastal valmis saanud ''the'' ''Electronic Numerical Integrator and Computer'' (ENIAC). ENIAC oli mõeldud militaarotstarbelisteks rakendusteks, nagu suurtükiväe kaudtule koordinaattabelite arvutamine, aga oli programmeeritav täitma ükskõik millist funktsiooni. ENIAC oli ühe magnituudi kordselt kiirem, kui kõik varasemad elektromehaanilised arvutid. Tema kõige suuremaks puuduseks oli mälu puudumine ehk ta polnud võimeline varasemaid masinalarvutis jooksutatudkäitatud programme enam käitama. <ref name="Ajalugu1" />

Paralleelselt ENIAC-i tegemisega käis töö ka ''the Electronic Discreet Variable Computer'' (EDVAC) ehitamisega. EDVAC pidi olema esimene arvuti maailmas, mis opereerib sisseehtitatud mäluga. 1945. aastal ilmus John von Neumann aruanne „The Report on the EDVAC“, kus ta kirjeldas kiiresti töötava, automatiseeritud, digitaalse süsteemi tööpõhimõtet. See tekitas üle maailmset vastukaja ja pani aluse kaasaegsete arvutite arhitektuurile. Britid kasutasid rapordisaruandes olevat infot ära ning suutsid esimestena 1948. aastal valmis teha oma enda arvuti Mark I. Aasta hiljem ehitati selle üldkasutatav versioon USA-s valmis (Mark I oli vaid prototüüp). Järgnevad aastad töid turule juba arvutite kommertsiaalsed versioonidkommertsversioonid, mis olid valmis ka erasektori vajadusi rahuldama. <ref name="Ajalugu1" />

Andmete salvestamise seadmed olenevad salvestatava mälu hulgast. Tüüpiliselt kasutavad seadmed väiksemate andmemahtude talletamiseks endale kaasaantud mäluseadmeid, olgu selleks parasjagu kõvakettad või RAM, suuremate andmemahtude jaoks kasutatakse rohekmrohkem servereid või väliseid mäluseadmeid (SSD, HDD jne).

Andmete organiseeritudkorrastatud viisil salvestamiseks ehk informatsiooni muutmiseks (teisisõnu korrastatud, kasulike andmete saamiseks) kasutatakse andmebaasiprogramme. Andmebaaside ülesehitus ja tüübid sõltuvad talletatavate andmete liigist ja vajadusest. Näiteks raamatukogu võib omada andmebaasi, kus on kirja pandud iga raamatu pealkiri, autor ja väljaandmise kuupäev ning sellest tavaliselt neile ka piisab. Üksikasjalikum andmebaas näiteks mõne luureagentuuri poolt võimaldaks aga näha, kui sagedasti mingit raamatut välja laenutatakse ning sedasi teha kaudseid järeldusi mõne inimese intelligentsuse kohta. Erasektor kasutab andmebaase näiteks oma klientide ja kontaktide nimekirjade korraldamiseks. <ref name="tead4" />

KaasaegneTänapäeval sõltub andmete töötlemise efektiivsus sõltub suuresti tarkvarast. Mida paremini on tarkvara kirjutatud ehk optimeeritud seadmele vastavaks, seda töökindlamtöökindlamalt ja sujuvamsujuvamalt arvutusprotsessidesaab läbimikroprotsessor viiminearvutusprotsessidega mikroprotsessori poolt onhakkama. Halvasti kirjutatud tarkvara röövib suure osa masinaarvuti arvutusvõimsusest, jättes vähem võimekust muude protsesside juhtimiseks. Tüüpiliselt töödeldakse andmeid mitu korda – enne salvestamist ja sageli ka pärast salvestamist. See, kus parasjagu andmeid töödeldakse, sõltub väga palju andmete hulgast ja kui kiiresti andmeid töödelda soovitakse. Suuremate andmemassiivide töötlemiseks kasutatakse tavaliselt servereid, väiksemate andmete jaoks üksikuid mikroprotsessoreid. <ref name="tead3" />

Levinuimaks viisiks, kuidas tänapäeval andmeid edastada on kasutades internetti. Internet on võrgu eriliik. Selle areng algas 1960. aastatel, kui USA valitsus rajas võrgu nimega ARPANET. Eelmainitud võrk oli konstrueeritud vastupidavaks tuumarünnakule, olles võimeline infot edastama isegi siis, kui osa võrgust oleks hävinud plahvatuse tõttu. 1970. ja 1980. aastatel suurenes pidevalt internetiga ühinevate ülikoolide ja ettevõtete arv. Algselt polnud internet aga kommertsiaalne vahend, sest tema funktsionaalsus oli võrdlemisi piiratud. Pärast 1989. aastat, kui alustas World Wide Web (ehk WWW), on ligipääs internetile märgatavalt kasvanud. Miljardid inimesed üle maailma on nüüd interneti kasutajad. Kasutajad saavadpääsevad informatsioonile ligijuurde, ühendadeskui ühendavad oma masinadarvutid ja muud seadmed internetivõrku. Võrk võib parasjagu teenindada üht seadet, tuba, tervet hoonet või kindlat maa-ala ning sedasi tagada andmete suurematsuurema turvalisustturvalisuse ja kiirustkiiruse. <ref name="tead1" /> <ref name="tead2" />

1.# Kasutatavakasutatava riistvara potentsiaali maksimeerimises ehk kuidas olemasolevat riistvara mingi ülesande täitmiseks kasutada;

2.# Protsessideprotsesside digitaalsemaks muutmises ehk kuidas leida mõnele esemele, protsessile tarkvaraline lahendus.

[[File:Arvuti4.png|thumb|Ülevaade kaasaegsesttänapäevasest digiühiskonnast|300x300px]]

Infotehnoloogia suurimat kasvu ei vea uute tarkvaraliste lahenduste loomine olemasoleva riistvara baasil kuivõrd digitaalsete seadmete juurdekasv. Teisisõnu infotehnoloogia kasv sõltub suuresti, kui kiiresti ja kui paljud seadmed elektrooniliseks muutuvad. Suurimat kasvu veab siin mõistagi tehnoloogiasektor, kuid ka meditsiin ja tööstussektor. Info- ja kommunikatsioonitehnoloogia sektor kasvas maailmas eelmine aasta umbes 5% ning on ennustusteprognooside kohaselt on valdkond 2019. aastal 4,4 triljoni euro suurune. <ref name="majandus1" /> <ref name="majandus2" /> <ref name="teh1" /> <ref name="teh2" /> <ref name="hbr" /> <ref name="econ" /> <ref name="eu" /> <ref name="comp" /> <ref name="deloitte" />

Fotoonika on kaasaegnetänapäevane kiirelt arenev teadusharu, mis ühendab omavahel optika ja tehnoloogia. Fotoonika seisneb valguse väikseimate osakeste ära kasutamisesärakasutamises, täpselt sama moodisamamoodi, nagu elektroonika seisneb elektronide ära kasutamisesärakasutamises. KaasaegseTänapäevase elektroonika üks suurimatestsuurimaid muredestmuresid on korraliku jahutuse vajadus arvutusvõimsuse kasvades. KasutadesKui kasutada footoneid infokandjatena, ei tekiks nii palju soojust, sest arvutikomponendid ei kuumeneks ligilähedaseltki nii palju. Lisaks sellele kasvaksid andmeedastuskiirused ja väheneksid edastusprobleemid (andmeedastust oleks raskem segada, kui kasutataks optilisi kiude). Järgmise põlvkonna mikrokiibid kasutavad valgust üha rohkem informatsiooni edastamisel. <ref name="footon1" />