Erinevus lehekülje "Maa magnetväli" redaktsioonide vahel

Eemaldatud 100 baiti ,  1 aasta eest
P
pisitoimetamine
P (pisitoimetamine)
'''Maa magnetväli''' on [[planeet]] [[Maa (planeet)|Maad]] ümbritsev ligikaudu [[magnetdipool]]i ülesehitusega [[magnetväli]], mis tuleneb planeedi seesmistest füüsikalistest protsessidest.
Maa magnetvälja tähtsus on ulatuslik. Välja puudumise korral puhuks Päikesest lähtuv ioontuul planeedi atmosfääri avakosmosesse, ookeanid aurustuksid ja kahjulik UV-kiirgus hävitaks eluslooduse. Näiteks arvatakse, et planeet Marsil oli varem tugevam magnetväli, mis suutis hoida tihedamat atmosfääri kui on planeedil praegu<ref> NASA, http://solarsystem.nasa.gov/planets/profile.cfm?Object=Mars&Display=OverviewLong</ref>. Magnetvälja kasutavad navigeerimiseks mitmed looma- ja linnuliigid. Maa magnetvälja teevad osaliselt nähtavaks virmalised, mis tekivad Päikese ioontuule mõjul Maa poolustel, millesse magnetväli koondub.
 
== Iseloomustus ==
Maa [[Maa magnetpoolused|lõuna- ja põhjapoolus]] muudavad magnetvälja genereerivate protsesside tõttu asukohta. Kusjuures ei asu poolused Maa kujuteldava diameetri otspunktides (on ebasümmeetrilise paigutusega). Pooluste liikumine ei ole sünkroonitud ning toimub erinevas tempos ja suunas. Maa pöörlemistelje suhtes on magnetväli 11-[[Kaarekraad|kraadise]] nurga all. Magnetvälja ulatust mõjutab põhiliselt [[Päike]]selt lähtuv ioontuul, aga ka [[päikesesüsteem]]i planeetide vaheline magnetväli. Lisaks on ookeanipõhja [[Vulkaaniline kivim|vulkaaniliste kivimite]] analüüsi alusel leitud, et Maa magnetväli vahetab keskmiselt iga paarisaja tuhande aasta järel poolusi, ehk lõunapoolusest saab põhjapoolus ja põhjapoolusest lõunapoolus. Magnetvälja ja [[päikesetuul]]e kohtumise ja [[ionosfäär]]i vahelist ruumi nimetatakse [[magnetosfäär]]iks.
 
== Tekkimine ==
[[Pilt:Outer core convection rolls.jpg|thumbpisi|Pildil on näha spiraalse kujuga konvektsioonivoolud, mis on [[geodünamo-mudel]]i kohaselt Maa magnetvälja tekkepõhjuseks]]
Maa magnetvälja kirjeldavaid mudeleid on mitmeid. Varem arvati, et Maa sisemuses on suur püsimagnet. Hilisema ja populaarsema mudeli järgi toodab Maa magnetvälja nn geodünamo <ref>Lee R. Kump, James F. Kasting, Robert G. Crane, The Earth System 2nd edition, Pearson Prentice Hall, 2004, lk. 125.</ref>. Maa 5150–6360 [[Kilomeeter|kilomeetri]] sügavusel asuvat tahket [[sisetuum]]a ümbritseb 2890–5150 kilomeetri sügavusel asuv vedel [[välistuum]], milles toimuvad sarnaselt [[vahevöö|vahevööga]]ga soojuse ülekandega seonduvad aine [[konvektsioon]]ivoolud. Välistuuma moodustab suuremas osas sulaolekus raud, mis on hea elektrijuht. Maa pöörlemise ning johtuva konvektsiooni tõttu tekivad sularaua voolud, mis omakorda indutseerivad elektromagnetvälja. Lihtsustatuna on nähtus kirjeldatav Ampere'i tsirukaltsioonilausega. Tänu [[Lorenzi jõud|Lorenzi jõule]] ja [[Coriolisi efekt]]ile on välistuumas konvektsioonivoolud spiraalse kujuga<ref>A. M. Soward, Geomagnetism and Palaeomagnetism, NATO ASI Series, 1988, lk. 298.</ref>. Spiraalselt liikuvad ioonid põhjustavad aga [[elektrivool]]u, mis omakorda genereerib dipoolisarnase magnetvälja.
 
== Pooluste liikumine ==
[[ImagePilt:NASA 54556main nmppath2001 med.gif|thumbpisi|leftvasakul|Maa põhjapooluse liikumine üle Kanada arktika, 1831&ndash;2001.<ref name ="NASA_1">NASA, http://science.nasa.gov/science-news/science-at-nasa/2003/29dec_magneticfield/</ref>]]
Pooluste liikumise kiiruseks on täheldatud kuni 40 kilomeetrit aastas. Pooluste rände põhjustavad arvatavalt välistuuma, milles magnetväli tekib, liikumise iseärasused. Välistuum pöörleb aastas kuni 0,2 kraadi rohkem kui tahke maakoor. Lisaks on välistuumasisesed protsessid ebakorrapärased. Mainitud mõjurite ja magnetvälja inklinatsiooniga pöörlemistelje suhtes selgitataksegi pooluste rännet.<ref name ="NASA_1"/>
 
 
== Välja tugevus ==
Magnetvälja tugevus on suurim poolustel ja nõrgim ekvaatoril. Globaalselt jääb magnetvälja tugevus 0,25–0,65 gaussi piiresse. Võrdlusena on keskmise külmkapimagneti tugevus ligikaudu 100 gaussi. Välja tugevuse miinimum on Lõuna Ameerika kohal, maksimum aga Põhja-Kanada, Siberi ja Austraaliast lõunasse jääval Antarktika ranniku kohal.<ref> NOAA, http://www.ngdc.noaa.gov/geomag/</ref>
Maa magnetvälja tugevus on alates 19. sajandist vähenenud kuni 10% võrra <ref name="NASA_1"/>
 
== Viited ==
{{viited}}
<references/>
 
== Välislingid ==
[[Kategooria:Geofüüsika]]
[[Kategooria:Magnetism]]
 
 
 
 
<!--Interwiki-->
 
 
[[eo:Geomagnetiko]]
[[ro:Geomagnetism]]
[[tr:Jeomanyetizma]]
75 777

muudatust