Kompleksjuhtivus: erinevus redaktsioonide vahel
Eemaldatud sisu Lisatud sisu
Resümee puudub |
P →top: pisitoimetamine |
||
1. rida:
'''Kompleksjuhtivus''' (ingl ''admittance'') on [[
Elektriline kompleksjuhtivus <math>\underline Y</math> on elektrilise [[kaksklemm]]i (kahe väljekontaktiga [[elektriahel]]a lüli) juhtivus harmoonilise perioodilise vahelduva [[elektripinge]] jaoks. Kõige tuntum kompleksjuhtivuse liik on [[elektrijuhtivus (suurus
:<math>\underline Y=G+jB,</math>
Siin <math>G</math> esitab juhtivuse reaalosa, mis vastab [[Aktiivjuhtivus]]ele, ja <math>B</math> esitab imaginaarosa, mis vastab [[
Elektrilist kompleksjuhtivust saab avaldada ka kaksklemmi läbiva voolu ja sellele langeva pinge vahelise faasinihkenurga kaudu:
20. rida:
:<math>\underline Z = \frac1{\underline Y}</math>
Komplekstakistuse puhul on reaalosa ehk [[
Kui kogujuhtivuse ja kogutakistuse vahel kehtib seos <math>\underline Y = 1/{\underline Z}</math>, seda ka moodulitele <math>Y = 1/Z</math>, siis reaalosa ja imaginaarosa jaoks lihtne pöördseos ei kehti, sest aktiiv- ja reaktiivtakistuslike osade ühendusviisid on komplekstakistuse ja -juhtivuse puhul erinevad (takistuse puhul järjestikune ja juhtivuse korral paralleelne).
Kõige lihtsam on juhtiva objekti kahekomponendilise järjestikune [[aseskeem]]. Enamasti ei kirjelda niisugune aseskeem objekti elektrilisi omadusi piisavalt täpselt ja kasutusel on kolme või enama komponendiga aseskeemid. Näiteks kondensaatori aseskeem sisaldab peale paralleelselt ühendatud mahtuvuse ''C'' ja dielektriku lekkejuhtivuse ''G'' kolmanda komponendina veel väljaviikude ja plaatide aktiivtakistust ''r'', mis on järjestikune element.
Väga keerukateks kujunevad bioloogiliste objektide elektrilise kompleksjuhtivuse või sellele vastava [[Elektriline bioimpedants|elektrilise bioimpedantsi]] [[
Keerukad on aseskeemid ka [[Elektrokeemia
Kompleksjuhtivuse parameetrite mõõtmiseks kasutatakse [[kompleksjuhtivuse mõõtur]]eid. Tihti on need realiseeritud ühildatuna [[komplekstakistuse mõõtur]]iga. Kompleksjuhtivuse mõõturid võimaldavad mõõta enamasti reaalosa ja imaginaarosa, harvemini mooduli ja faasinurga väärtusi.
|