Elektronkate: erinevus redaktsioonide vahel

Eemaldatud sisu Lisatud sisu
P pisitoimetamine
1. rida:
'''Elektronkate''' on [[aatom|aatomi]]i [[aatomituum|tuuma]] ümbritsev [[elektron|elektronide]]ide pilv. Elektronkate jaguneb [[elektronkiht]]ideks ja need omakorda alamelektronkihtideks ja [[aatomorbitaal|orbitaalideks]]. [[Keemiline reaktsioon|Keemilised reaktsioonid]] toimuvad eelkõige [[valentselektronkiht|valentselektronkihi]] elektronidega (nn [[valentselektronid]]ega), mis asuvad aatomi tuumast kõige kaugemal.
 
==Elektronkatte tekkimine==
Negatiivselt [[elektrilaeng|laetud]] [[elektron]]ideelektronide ja positiivselt laetud [[aatomituum]]a vahel toimiv [[elektromagnetiline vastastikmõju|elektromagnetjõud]] tõmbab elektrone tuuma poole. See jõud seob elektronid [[elektrostaatiline|elektrostaatilisse]] [[potentsiaalikaev]]u (see tähendab, et mida lähemal tuumale elektronid on, seda suurem energia on tarvis neile anda, et neid tuuma ümbert minema viia).
 
Kuna elektronid on samaaegselt ka [[laine]] (vastavalt [[lainelis-korpuskulaarne dualism|laine-osake dualismile]]), siis tekitab iga elektron tuuma ümber kolmemõõtmelise [[seisulaine]], mis tuuma suhtes ei liigu. Selline käitumine on määratud [[aatomorbitaal]]igaaatomorbitaaliga - matemaatilise funktsiooniga, mis kirjeldab ära [[tõenäosus]]e, et elektron on mingis konkreetses punktis aatomituuma ümbruses olemas.
 
Esmalt täitub madalaima võimaliku energiaga (elektronide energia aatomis on astmeline, mitte sujuvalt muutuv suurus) orbitaal, mis on ühtlasi tuumale kõige lähemal. Orbitaalile mahuvad ainult 2 elektroni, elektronpaar (vastupidiste spinnidega, magnetmomentidega). Kui vähima energiaga orbitaal on täitunud, siis vastavalt Pauli printsiibile fermionide kohta sinna rohkem elektrone ei mahu. Järgnevalt täituvad elektronidega suurema energiaga orbitaalid, kuni elektronide negatiivne kogulaeng võrdsustub tuuma prootonite kogulaenguga. Selline aatom on oma põhiolekus ja elektriliselt neutraalne.
10. rida:
==Elektronkihid==
{{main|Elektronkiht}}
Elektronkate jaguneb [[elektronkiht]]idekselektronkihtideks, mis omakorda jagunevad alamelektronkihtideks ja [[aatomorbitaal|orbitaal]]ideksorbitaalideks.
 
Elektronkihi, milles [[elektron]] paikneb, määrab ära elektroni [[elektronkatte peakvantarv]] (n). Kuna elektriliselt neutraalsel aatomil on alati vähemalt üks elektronkiht, siis peakvantarvu väärtused võivad olla 1, 2, 3 jne. Kõige suuremal avastatud keemilise elemendi aatomil on ergastamata seisundis seitse elektronkihti.
 
Alamelektronkihi määrab ära elektroni [[asimuudi kvantarv]] (l). Alamelektronkihte tähistatakse s, p, d, f ja g. Tulenevalt [[Aufbau printsiip|Aufbau printsiibist]] ei ole teadaolevate keemiliste elementide aatomitel elektronkattes g-st suuremaid alamkihte olemas. Kuna iga peakvantarv omab isiklikku asimuudi kvantarvude komplekti, siis tavaliselt kirjeldatakse elektroni asukohta aatomi elektronkattes tema elektronkihi ja alamelektronkihi tähise abil. Näiteks 3s, 2p, 1d.
22. rida:
==Valentselektronkiht==
{{main|Valentselektronkiht}}
Valentselektronkiht koosneb tuumast kõige kaugemal olevatest elektronidest ja määrab ära konkreetse [[keemiline element|keemilise elemendi]] [[keemiline omadus|keemilised omadused]]. Väiksematel aatomitel on valentselektronkiht sama, mis kõige välimine [[elektronkiht]]. Suurematel aatomitel on asi veidi keerulisem. Nimelt võib ülalt teise elektronkihi mõne elektroni orbitaal olla tuumast kaugemal kui kõige ülemise elektronkihi elektronide orbitaalid. Sellisel juhul kuuluvad need ülalt teise elektronkihi elektronid samuti aatomi valentselektronkihti.
 
==Molekulide elektronkate==
Erinevad elektronkatte konfiguratsioonid annavad igale [[keemiline element|elemendile]] individuaalsed omadused. [[Molekul |Molekulide]]ide korral sõltub elektronkatte ehitus lisaks molekulis paiknevate aatomitele ka [[keemiline side|keemilisest sidemest]], millega aatomid on molekuliks seotud. Näiteks võib elektroni seisulaine võtta kuju, millega on kaetud rohkem kui üks molekuli kuuluv aatom.
 
[[Kategooria:Aatomifüüsika]]