Manipuleerimisega toimetulek: erinevus redaktsioonide vahel

Eemaldatud sisu Lisatud sisu
Artikkel kirjeldab manipuleerimsit ja sellega toimetulekuks vajalikke suhtlusoskusi. Artikkel kuulub Eesti Suhtlemistreenerite Ühingu loodud artiklite sarja
(Erinevus puudub)

Redaktsioon: 15. aprill 2019, kell 21:34

Manipuleerimine on nii agressiivse kui alistuva käitumise eriliik inimestevahelistes suhetes, mille abil tekitatakse (ja ka saavutatakse) endale vajalikku kasu otseste surveavaldustega või kaudsete mõjutusvahenditega, hoolimata teiste osapoolte kahjustamisest.

Mõjutamine suhtlusoskuste skeemil (ESTÜ, 2007)

Manipulaatorit määratletakse kui isikut, kes rakendab, kasutab ja/või kontrollib ennast ja teisi kui asju.

Manipulaatori vastandiks  on inimene, kes hindab nii ennast kui oma kaaslasi isiksuste või subjektidena, kellest igaühel on oma, ainukordne potentsiaal – nende tegelik mina.

Humanistliku psühholoogia vaatenurgast on oluline aidata nii teistel kui endal jõuda enesetunnetuseni, eneseteostuseni ja iseseisvuseni.[1]

Manipuleeriva käitumise kujunemine

Manipuleerimine on juba varases eas ebateadlikult omandatud käitumine endale vajaliku tulemuse saamiseks

Nt mõne aasta vanune võib pai näo teha ja flirtivalt silmi pööritada: „Issi, ostame jäätist, onju?“ Kõrvaltvaatajal on siin kerge ära tunda alistuvat manipuleerimist. Teine sama vana laps viskub väikse mudelauto saamiseks poe põrandale pikali ja karjub täiest kõrist: „Tahan seda autot, tahan, tahan...“ –  ilmekas agressiivne manipulatsioon.

Manipuleerimine õnnestub enamikul lastel ja kinnistub, muutudes toimetulekustrateegiaks.[2]

Seetõttu manipuleerib mõningates olukordades teadlikult või ebateadlikult ka enamik täiskasvanuid.

Uuringud[3] näitavad, et enamik manipulaatoreid sageli või tavaliselt

-       ei usalda teisi inimesi

-       ei talu määramatust, st ei talu riski, mida toob teiste üle kontrolli kaotamine

-       ei meeldi tihe kontakt teistega

-       ei talu lähedust, avatud suhteid

-       ei talu teiste tundeid

Peetakse võimalikuks, et manipulaatorid vajavad domineerivat käitumist oma sisemise alaväärsustunde leevendamiseks. Aluseks võib olla ise minevikus kogetud alavääristamine vm manipulatsioon.

Manipulaatori tüüpiline käitumine

Manipulaator...

 ... pingutab, et omada võimalikult täielikku kontrolli teiste inimeste ja sündmuste üle

 ... jätab olulise info enda teada

 ... teeb vihjeid

 ... üldistab üksikuid situatsioone

 ... endas vigu ei näe, leiab süüdlase väljastpoolt

 ... on suurepärane eneseõigustaja

 ... oma negatiivseid tundeid teistele projitseerides süüdistab ja alavääristab

 ... kasutab topeltlõkse, nimetades nii teiste poolt pakutud algset lahendust kui ka sellele   vastupidist lahendust valeks

 ... mistahes faasis katkestab kõneluse järsult ja lahkub seletusi andmata.

Manipulaatori tundemärgiks on oma tegelike tunnete varjamine.

Manipulatsiooni mehaanika

Manipulaator kasutab oma tahtmise saavutamiseks teise osapoole tundeid (ebakindlus, süütunne jm) suhtlemisvahendi abil, mida nimetatakse emotsionaalseks söödaks.[4][5]

Manipulaator on otsekui osav pillimees, kes puudutab kaasinimeste enesearmastuse pillikeeli. Kord toob ta oma sõnade ja käitumisega esile nende voorused, kord rõhutab puudusi. Meelitamine ja etteheited kallutavad sageli teist osapoolt käituma manipulaatori poolt varjatult soovitud viisil.  Vahel kasutab manipulaator ka topeltsõnumeid, mis esimesel hetkel tunduvad komplimendi või tunnustusena, veidi hiljem aga vastupidi – irooniana, salvamisena.

Kui teine osapool emotsionaalselt reageerib, on ta manipulatsiooni konksu alla neelanud ja selle mõjul valmis tegema ka  asju, mida ta muidu ei teeks. Söödaks on inimeseks olemise juurde kuuluvad põhiväärtused nagu headus, osavõtlikkus, kaastunne („...Sa ju nii hoolid teistest inimestest! Palun tee...“), õiglus, ilu / täiuslikkus, samuti lapsed, naiselikkus ja mehelikkus ning seksuaalsus üldisemalt.  Kuid sööda olemuseks võib olla ka apelleerimine teise osapoole negatiivsetele mõtetele ja tunnetele: hirmudele, süütundele, ahnusele või  kadedusele (sh armukadedusele).

Alistuva käitumisega manipuleerimine

Alistuva käitumisega manipuleerija võib käituda kui märter, nõrguke (ka puujalg), paipoiss (ka yes-man) või erak[6]. Kirjanduses[7][8][2] on välja toodud laiem käitumisrepertuaar:

  • Nn märter ehk leida igas situatsioonis põhjuse kannatada. Ta tekitab kaastunnet. Hiljem muutub see kaastunne süütundeks (aitan, kuid ikkagi olukord ei lahendu)  ja seejärel juba vihaks. Ta ise tunneb end mugavalt. Oluline on sellist rolli täitvat inimest aktiivselt kuulata. (Mida siis Sina tahad? Kuidas me saame sind aidata? Kuidas täpselt?) Meis kõigis on teatud osa märtrit. Kui inimene jääb sellise käitumise lõksu, siis muutub see probleemiks. Mida rohkem abistada, seda võimsamaks probleem läheb. Soovitus: Ei ole kasulik kaasa tunda, pigem esitada küsimus: Kuidas ma saan sind aidata?
  • Nn nõrgukesel (puujalal) on tavaliselt üks ala, mida ta ei saa. Näiteks ei saa õigeks ajaks tulla või kui on viina joonud, ei saa järgi jätta. Teised teevad tavaliselt nende töö ära. Juhul kui keegi ei reageeri, võivad ilmneda ka somaatilised haigused, mis viitavad millegi puudusele. Tema eest ei tohi tööd ära teha. Algul tekib tema vastu tõesti kaastunne, pikapeale süütunne ja lõpuks ärritus. Ta mängib teistega.
  • Nn kahtlustaja (negativist), kes väljendab pidevalt oma usaldamatu. Ta pole millegagi nõus, takistab positiivse suhtumise kujunemist. Kasulik vältida silmsidet.
  • Nn enda eri staatusesse jätmine. Ta võtab mugava positsiooni (sees-väljas piiril). Otsustamise ajal peab ta tihti ära käima.
  • Nn yes-man ehk inimene, kes ei ütle kunagi “ei “, ei ütle ära. Ta ei saa õieti midagi tehtud. “Ma hakkan kohe tegema…”. Ka temaga on  raske miskit peale hakata. Ta on ju meeldiv. Vananevast lillekesest saab märter.
  • Nn kiire lepitaja, kes ei salli konflikte. Ta tuleb vahele, viib inimesed lahku, ei lase probleeme selgeks rääkida. Raske on temaga võidelda. Mõtteviis “pole vaja lahendada” leiab kergesti järgijaid.

Agressiivse käitumisega manipuleerimine

Agressiivse käitumisega manipuleerija käitub nagu[7][8][2] :

  • Nn jutupaunik (nimetatud ka monopoliseerijaks, lobisejaks) räägib kogu aeg, seejuures ennast korrates. Ta võib olla kas närvilise, vahelesegaja või enesenäitaja tüüpi. Ta võib karta, et kaob ära. Oluline on tunnustada vaitolekut. Ka liidri otsene kontakt temaga ja rühmale sellise liikme olemasolust vihjamine võivad aidata. Mõnikord aitavad ka rääkimise piirangud. Tüütab kõiki surmani ära.
  • Nn esineja, kes hakkab tegutsema kohe või liiga kiiresti. Ta ei süvene. Ta on omamoodi võluv ja võib olla teatud rühmategevustes ametliku juhi lemmikuks.
  • Nn agressiivne abistaja ehk kõigi eest hoolitseja. Ta pakub seda abi, mis tal on (küpsiseid, soovitusi). See on viha pööramise viis.
  • Nn. asjatundja, kes väljendab hoiakut, et  tema teab. Ta eksponeerib oma teadmisi, rääkides pikalt ja põhjalikult mõnest suhtlemispartneri arvates detailist, ebaolulisest teemast. Tavaliselt rahuneb ta tunnustuse peale maha.
  • Nn. sõdalane, kes kipub kogu aeg vaidlema. Enda arvates võitleb ta tõe ja õiguse eest. Kahest sõdalasest võiks moodustada rühma näiteks vihkajate rühma. Sel juhul nad kas käivad oma arvamuse kõvahäälselt välja, eitavad teiste poolt öeldut või vaikivad.

Sellised agressiivsed või alistuvad käitumised võimaldavad manipuleerida teiste inimestega ja samal ajal kahjustavad suhteid. Samas on nad aeg-ajalt nii mõnusad ja mugavad kasutada. Teadvustades enda sellist käitumist, väldime manipuleerimist.

Toimetulek manipulatsiooniga

Kui suhtlemise käigus selgub, et teine osapool püüab inimest panna tegema midagi, mida ta muidu ei teeks, on tegemist teise poolse manipulatsiooniga.

Sammud manipulatsiooniga toimetulekuks võiksid olla[9] [10]

  1. Sellel, kes mõistab, et temaga manipuleeritakse, on kõigepealt vaja toime tulla oma    emotsionaalsete reaktsioonidega: ärevusega, oma rumaluse märkamisega, kahju- või süütundega, ärritusega või lootusetusega – sest kõik need tunded raskendavad enesekehtestamist ja soodustavad manipuleerimise / provotseerimise „lõksu“ kinni jäämist.
  2. Järgnevalt tuleb enda jaoks sõnastada, milles manipulatsioon seisnes, ja väljendada seda teisele osapoolele ümbersõnastuse vormis („Nagu ma aru saan, sa soovid...“)
  3. Teise poole seletusi kuulates kasutada aktiivse kuulamise tehnikaid, et manipulaator oma taotlusi selgemalt väljendaks.
  4. Sõnastada suhtlemise käigus ilmnenud tundeid, et maandada tekkinud pingeid ja negatiivseid emotsioone “Kui sa ikka ja jälle pakud mulle seda,,, mille kohta ma olen öelnud, et ma seda ei soovi, tunnen ma ennast tühja kohana.”,  “Sa justkui kasutad mind mannekeenina, kelle peal aktiivset müüki harjutada!”
  5. Olles teadlik oma tegelikest vajadustest ja eesmärgist, konfronteeruda enda ärakasutamise püüdega kehtestaval viisil (nt 3-osalise mina-sõnumi ja käiguvahetuse vormis). Vajadusel kasutada mõnd vastumanipuleeerimistehnikat, nt rikkis grammofoni / katkise plaadi tehnikat (vt äraütlemine) (.Smith)
  6. Võtta teise poole suhtlemistaktika eraldi teemana kõneks.
  7. Kui võimalik, kutsuda teist poolt sõbralikumatele suhetele ja ühise lahenduse leidmisele (vt probleemilahendamine) – seega tehke teisest poolest oma (kasvõi ajutine) liitlane.

Neid tehnikaid on veelgi, kuid kuivõrd nad manipuleerimist ei lõpeta ega suhteid manipuleerijaga paremaks ei muuda, ei ole õiget põhjust neid soovitada.[6]

Kasutatud viited

  1. Shostrom, E.L. (1997). Kuidas ära tunda manipulaatorit. Ilo. ISBN 9985571290.
  2. 2,0 2,1 2,2 Bogdanoff, M., Elbaum, P.L. (1978). Role Lock: Dealing with Monopolizers, Mistrusters, Isolates, Helpful Hannahs, and Other Assorted Characters in Group Psychotherapy. International Journal of Group Psychotherapy 28(2): PubMed. Lk 247-262. ISBN 10.1080/00207284.1978.11491610. {{raamatuviide}}: kontrolli parameetri |isbn= väärtust: invalid character (juhend)CS1 hooldus: koht sisaldab numbrit (link) CS1 hooldus: mitu nime: autorite loend (link)
  3. Доценко Е. Л. (1997). Психология манипуляции: феномены, механизмы и защита. Moskva: ЧеРо, МГУ.
  4. Guilar, J.D. (2001). The Interpersonal Communication Skills Workshop: A Trainer's Guide.
  5. Cialdini, R.B. (2014). Mõjustamise psühholoogia. Teooria ja praktika. ISBN 9949409551.
  6. 6,0 6,1 Hango, K. (2010). Mis on manipuleerimine ja kuidas sellele vastata (PDF). Director, 10.{{raamatuviide}}: CS1 hooldus: koht sisaldab numbrit (link)
  7. 7,0 7,1 Tubbs, S.L. (1988). A Systematic Approach to Small group Interaction. NY: Random House.
  8. 8,0 8,1 Jacobs,E.E.,  Harvill, R.L., Masson, R.L. (1988). Group Counseling. Strategies and Skills. Cole Publishing Company. {{raamatuviide}}: nähtamatu tähemärk (sidetühik) parameetris |autor= positsioonil 14 (juhend)CS1 hooldus: mitu nime: autorite loend (link)
  9. Lacey, H. (2002). Kuidas lahendada konflikte töökohal. Tartu: Elmatar.
  10. Smith, M. (2004). Kui ütlen ei, tunnen end süüdi. Väike Vanker.