Küüs: erinevus redaktsioonide vahel
Eemaldatud sisu Lisatud sisu
P pisitoimetamine |
|||
1. rida:
[[
'''Küüs''' on [[keratiin]]ist koosnev kõva poolläbipaistev plaadike, mis katab mitmetel [[loomad|looma]][[liik (bioloogia)|liik]]idel, sealhulgas [[inimene|inimesel]], [[sõrm]]ede ja [[varvas]]te [[otsmine lüli|otsmise lüli]] selgmist külge. Samasuguseid moodustisi mõningatel teistel loomaliikidel nimetatakse sõltuvalt kujust ja ehitusest ka [[küünis]]teks, [[kabi|kapjadeks]] ja [[sõrg]]adeks.
6. rida:
==Inimese küüned==
Inimese sõrmeküüned kasvavad kiirusega umbes 0,1
Sõrmeküünte [[küünte lõikamine|lõikust]] ja hooldamist nimetatakse [[maniküür]]iks, varbaküünte hooldus kuulub [[pediküür]]i hulka. Mõnedes kultuurides on kombeks kasvatada ühel või mitmel sõrmel pikki küüsi – kas siis praktilistel, esteetilistel või sümboolsetel kaalutlustel. [[20. sajand]]i lõpust alates on esteetilistel põhjustel kasutatud mitmest materjalist [[kunstküüs]]i, mis kleebitakse ehtsate peale.
==Küüned kultuuris ja mütoloogias==
Paljudes kultuurides on küüntele omistatud [[maagia|maagilisi]] omadusi ning nendega on seotud mitmesugused uskumused, mille aluseks peetakse ettekujutust inimese elujõu ([[vägi|väe]]) asukohast küüntes, [[hambad|hammastes]] ja [[juuksed|juustes]]. Lõigatud küünetükke on püütud kasutada maagilisteks toiminguteks (näiteks [[voodoo]] praktikas), seepärast on ka levinud komme lõigatud küüned põletada või ära peita.
[[Eesti rahvausund|Eesti rahvapäraste uskumuste]] kohaselt ei tohtinud lõigatud küüsi laokile jätta, et [[kurat]] ei saaks neist endale meisterdada nähtamatuks muutvat [[küüntest kübar]]at.
[[Germaani rahvad|Germaani rahvastel]] on tänini tuntud uskumus, et alla aastasel lapsel ei tohi küüsi lõigata, vaid need tuleb ära närida, muidu saavat lapsest varas. Samuti arvati, et küünte lõikamise nädalapäev mõjutab inimese käekäiku.
[[Põhjala mütoloogia]]s oli uskumus, et surnute küüntest ehitatakse laev [[Naglfar]], millega maailmalõpus ([[Ragnarök]]) põrguväed [[Loki]] või [[Hymir]]i juhtimisel jumalate vastu lahingusse sõuavad, seepärast lõigati surnutel küüned ära.
[[Leedu rahvausund]]is arvati, et hauatagusesse rahuriiki pääsemiseks tuleb üles ronida jääst ja klaasist mäest, ja seal oli kombeks lõigatud küünetükid põletada, samuti püüdsid surma ootajad küüsi kasvatada. Üldlevinud on uskumus, et küüned kasvavad edasi pärast inimese surma, kuid see ei vasta tõele; surnu küüned võivad küll tunduda esiletungivamad ümbritsevade kudede kuhtumise tõttu.
| |||