Erinevus lehekülje "Päikesekiirgus" redaktsioonide vahel

P
pisitoimetamine
P (pisitoimetamine)
 
{{Toimeta|lisaja=Kruusamägi|aasta=2018|kuu=oktoober}}
[[Pilt:Solar irradiance spectrum 1992.gif|Päikesekiirguse spekter Maa atmosfääri ülapiiril lainearvude skaalas.|thumbpisi]]
[[Pilt:Sunshine at Dunstanburgh.JPG|thumbpisi|Crepuscular rays.]]
'''Päikesekiirgus''' on [[Päike]]selt lähtuv [[Elektromagnetiline_kiirgusElektromagnetiline kiirgus|elektromagnetlainete]] ja aineosakeste voog.<ref name="TTK" /> Päikesekiirguse voog mõjutab tugevasti elu [[Maa]]l, sellest sõltub [[atmosfäär]]i soojenemine ja jahtumine, atmosfääri püsivus, vee aurumine ja kondensatsioon, soojusenergia olemasolu ja üldisemalt Maa kliima. Suurem osa päikesekiirgusest hajub maailmaruumis laiali. Maani jõuab vaid pool miljardikku kogu kiirgusest ehk 5,4 x× 10<sup>12</sup> tera[[Džaul|džaulidžaul]]i aastas.<ref name="KKT" /> Maa keskmisel kaugusel Päikesest Maa atmosfääri ülapiirile päikesekiirtega risti olevale pinnaühikule langevat kiirgusvoo hulka nimetatakse [[solaarkonstant|solaarkonstandiks]]. Solaarkonstandi väärtus muutub Päikese 11-aastase tsükli kestel vahemikus 1361–1362 W/m<sup>2</sup>. Atmosfääriväline päikesekiirguse spekter on ligikaudu võrdne [[Absoluutselt_must_kehaAbsoluutselt must keha|absoluutselt musta keha]] kiirgusega temperatuuril 5800 K.<ref name="TTK" />
 
== Päikesekiirgus maapinnal ==
[[FilePilt:Päikese spekter.jpg|pisi|Päikese kiirgusvoo tiheduse muutumine atmosfääri läbimisel]]
Läbi atmosfääri maapinnani jõudva päikesekiirguse voog sõltub laiuskraadist, aastaajast ja kellaajast.<ref name="piiapost" /> Atmosfääri läbides osa kiirgust neeldub või hajub tagasi maailmaruumi, sest õhu molekulid, [[aerosool]]i osakesed ja veepiisad pilvedes neelavad ja hajutavad kiirgust.<ref name="KKT" /> <ref name="english" /> Nii on maapinnani jõudev kiirgusvoog väiksem kui atmosfääri ülapiirile saabuv ja selle spektraalne koostis on muutunud.
 
Teadusharu, mis uurib päikesekiirguse intensiivsust ja spektraalset koostist ning selle levi atmosfääris, hüdrosfääris ja taimkattes ning päikesekiirguse peegeldumist aluspinnalt, on [[aktinomeetria]]. Aktinomeetrias eristatakse nelja olulist kiirgusvoogu: otsekiirgus, hajuskiirgus, summaarne kiirgus ja peegeldunud kiirgus.
== Mõõtmine ==
 
[[Aktinomeetria|Aktinomeetrias]]s käsitletakse enamasti kiirgustingimusi
horisontaalsel pinnal. Sõltuvalt kiirguse lainepikkusest jaotatakse see lühi- ja
pikalaineliseks kiirguseks. Kui kiirguse lainepikkus jääb vahemikku 0,2–4,0 &nbsp;µm,
loetakse see lühilaineliseks. Pikalaineliseks piirkonnaks on 4–100 &nbsp;µm.
Päikesekiirgus on 99% ulatuses lühilaineline. Päeval on kogu lühilaineline
kiirgus kas Päikeselt saabuv või atmosfääris ja maapinnal hajunud päikesekiirgus.
===Ajalugu===
 
Päikesekiirguse olemuse vastu hakati huvi tundma 17. sajandil, kui [[Galileo_GalileiGalileo Galilei|Galileo]] uuris Päikese plekke ja [[Isaac_NewtonIsaac Newton|Newton]] avastas valguse spektraalse iseloomu. Esimese aktinomeetri valmistas 19. sajandil inglise astronoom [[John Herschel]]. See kujutas endast suurt ja tundlikku termomeetrit, millega sai määrata kindlal ajaperioodil termomeetri neelatud kiirguse [[Soojushulk|soojushulga]].<ref name="KKT" />
 
=== Mõõtmine Eestis ===
 
Eestis on päikesekiirgust mõõdetud juba ligi 80 aastat. Esialgu olid mõõtmised küll episoodilised ja puudulikud. Korrapäraste ja pidevate mõõtmiste algus jääb 20. sajandi keskpaika, mil kiirgust hakati mõõtma Tartu aktinomeetriajaamas (alates 01.10.1965 Tõraveres) ja pisut hiljem ka Tiirikoja järvejaamas. 1953–1964 toimusid mõõtmised ka Kuusiku meteoroloogiajaamas ja Tooma soojaamas.<ref name="mootmised" /> Piisavalt usaldusväärse pikkusega mõõtmiste aegread on seega Tõravere ja Tiirikoja kohta. Need on ka ühed pikematest vaatlusridadest Põhja-Euroopas. Ülejäänud paikade kiirgusrežiimi leidmiseks tuleb kasutada empiirilisi valemeid. Hoolimata sellest, et Eesti on pindalalt väike, erinevad kiirgustingimused eri kohtades suuresti. Näiteks Tõravere jaam asub sisemaal kaugel suurtest veekogudest, aga Tiirikoja jaam on Peipsi järve lähedal, mis sealset kiirgusrežiimi tugevalt mõjutab. <ref name="TTK" />
 
Hetkel mõõdetakse Eestis päikesekiirgust üheksas jaamas: Tartu-Tõravere, Tiirikoja, Tallinn-Harku, Pärnu, Vilsandi, Pakri, Narva-Jõesuu, Roomassaare ja Haapsalu. 14 jaama mõõdavad ka veel päikesepaiste kestust.<ref name="horisont" /> Tõravere aktinomeetriajaam kuulub ülemaailmsesse päikesekiirguse mõõtmise baasjaamade võrku BSRN (Baseline Surface Radiation Network, http://www.gewex.org/bsrn.html).
==Mõju inimestele==
 
Päikeselt saabuvatest kiirgusvahemikest mõjutab inimest otseselt enim [[Ultraviolettkiirgus|ultraviolettkiirguseultraviolettkiirgus]]e piirkond. UV-kiirgus on vajalik [[D-vitamiin|D-vitamiini]]i tekkimiseks. D-vitamiinil on oluline roll organismi kaltsiumiringes.<ref name="dvit" /> Samas liiga suurtes [[Doos_Doos (üldmõiste)|doosides]] kahjustab see inimeste tervist. UV-kiirguse jõudmist maapinnale takistab [[Osoonikiht|osoonikiht]], ilma milleta oleks elu Maal võimatu.<ref name="RI" />
 
UV-kiirguse ohtlik mõju väljendub enim nahapõletuste tekkes. Mõju hindamiseks kasutatakse [[UV-indeks|UV-indeksit]]it. Indeksi väärtus sõltub kiirguse lainepikkusest, päikese kõrgusest ja pilvisusest. Öösel on indeksi väärtus 0. Kui indeks on 6 või rohkem, tekib heleda nahaga inimestel (sh ka eestlastel) põletus 25 minutiga. Eestis on kõrgeim UV-indeksi väärtus olnud 8,6, mis mõõdeti Tõraveres 6. juulil 2008.<ref name="RI" /><ref name="aastaraamat" />
 
==Viited==
75 787

muudatust