Erinevus lehekülje "Galileo (kosmosesond)" redaktsioonide vahel

P
pisitoimetamine
P
P (pisitoimetamine)
 
| suurused =
| võimsus = 570 [[Watt|W]] (sond)
| akud =
 
| lendab_mööda = <!-- mis planeetidest/taevakehadest -->
'''Galileo''' oli [[NASA]] [[kosmosesond]], mis uuris [[Jupiter]]i ja selle kuusid. Sond nimetati [[Itaalia]] astronoomi [[Galileo Galilei]] järgi ning see koosnes sondist ja [[Galileo maandur|maandurist]]<ref name="NSSDC" />.
 
Galileo startis 18. oktoobril 1989 missiooni [[STS-34]] pardal, mida teenindas [[kosmosesüstik Atlantis]]<ref name="Getting Off" />. Sond saabus Jupiteri orbiidile 7. detsembril 1995 ja sai esimeseks Jupiteri orbiidile jäänud tehiskaaslaseks. Galileost eraldus Jupiteri orbiidil maandur, mis planeedi atmosfääri sisenedes mõõtis esmakordselt Jupiteri atmosfääri. Sondil olid tõsised probleemid peamise sideantenniga, mis ei avanenud täielikult ning muutis sondiga suhtlemise keeruliseks<ref name="MoonsSpacecraft" />. Sellest hoolimata sai Galileo esimeseks asteroidist möödunud kosmosesondiks, kui see möödus [[951 Gaspra]]st ja samuti avastas sond esimese asteroidi kuu, [[Dactyl]]i, mis leiti tiirlemas ümber [[243 Ida]]<ref name="Winding" />. 1994. aastal jälgis Galileo komeedi [[Shoemaker-Levy 9]] kokkupõrget Jupiteriga<ref name="SL Nine" />.
 
Galileo uuris missiooni jooksul Jupiteri kuusid, atmosfääri, [[Ganymedes (kuu)|Ganymedest]], [[Callisto (kuu)|Callisto]]t ning [[Io]] vulkanismi. Lisaks avastas sond Jupiteri rõngad ja kaardistas planeedi magnetvälja.
 
==Ülevaade==
[[Pilt:Galileo Deployment (high res).jpg|pisi|250px|Galileo kosmosesüstik Atlantise lastiruumist lahkumas]]
JPL hakkas missiooniga tegelema 1977. aastal, mil [[Voyageri programm|Voyagere]] valmistati ette stardiks. Esialgu pidi sondi orbiidile viima [[kosmosesüstik Columbia]], missiooni [[STS-23]] raames ja stardi toimumise ajaks oli plaanitud jaanuar 1982, kuid kosmosesüstikutega tekkinud viivitused andsid sondi ehitavale meeskonnale aega juurde. Kui kosmosesüstikute lennud muutusid tavapäraseks, määrati sondi stardiajaks 1984, kuid see lükati 1985. ja seejärel 1986. aastasse. Missiooni nimi oli esialgu Jupiter Orbiter Probe, kuid 1978. aastal sai sondi nimeks Galileo<ref name="Spacecraft" />.
 
Sond pidi orbiidile minema missiooniga [[STS-61-G]], mida pidi teenindama [[kosmosesüstik Atlantis]]. Orbiidil pidi sond süstiku lastiruumist eralduma ning Maa orbiidilt lahkuma, kasutades [[Inertial Upper Stage]]'i (IUS), mis hiljem vahetati välja Centauri vastu. Siiski lükkus missioon taas edasi, sest NASA peatas [[Challengeri katastroof]]i järel kõik süstikulennud. Sondi meeskond otsustas süstikulendude seisaku ajal, et Galileo peab Jupiteri juurde jõudmiseks kasutama möödalende planeetidest, sest selgus, et IUS on Jupiteri juurde jõudmiseks vajaliku kiiruse andmiseks liiga nõrk ja NASA keelas võimsama süsteemi kasutamise<ref name="Forgotten" /><ref name="Downfall" />. Galileo viidi kosmosesse missiooni [[STS-34]] raames, mida teenindas kosmosesüstik Atlantis<ref name="At Last" /> ja sond lahkus süstiku lastiruumist 19. oktoobril 1989<ref name="Since" />.
[[Pilt:243 ida.jpg|pisi|250px|243 Ida ja Dactyl]]
Galileo möödus [[Veenus]]est 10. veebruaril 1990<ref name="Venus" /><ref name="Beyond" />, lähenedes planeedile kuni 16 106 &nbsp;km kaugusele. Veenusest möödumisega suurenes sondi kiirus 8030 &nbsp;km/h ja seejärel möödus sond kaks korda Maast. Esimene Maast möödumine toimus 8. detsembril 1990 ja sond möödus Maast 960 &nbsp;km kauguselt. 29. oktoobril 1991 möödus sond asteroidist 951 Gaspra ning lähenes seejärel teist korda Maale. Teist korda möödus Galileo Maast, 8. detsembril 1992 ja suurendas oma kiirust 13 320 &nbsp;km võrra. Teekonnal Jupiterile, möödus sond 28. augustil 1993 2410 &nbsp;km kauguselt asteroidist [[243 Ida]] ja avastas asteroidi ümber tiirlemas kuu, Dactyli<ref name="Dactyl" /><ref name="Raw" />. 13. juulil 1995 eraldus Galileo küljest maandur, mis alustas iseseisvalt teekonda Jupiterile ja 8. detsembril 1995 sai Galileost esimene Jupiteri orbiidile jäänud kosmosesond, kui see sisenes peamootori abil parkimisorbiidile, mille orbitaalperiood oli 198 päeva.
 
Galileo põhimissiooniks oli uurida kaks aastat Jupiteri ja tema kaaslasi. Kosmosesond tiirles piklikul elliptilisel orbiidil ja üks tiir kestis umbes 2 kuud. Orbiit oli valitud nii, et sond sai uurida Jupiteri magnetvälja erinevaid piirkondi ja sooritada möödalende Jupiteri suurimatest kuudest. Pärast põhimissiooni lõppu algas pikendatud missioon ja sel ajal sooritas sond mitu möödalendu Europast ja Io'st. Möödalende Io'st oli varem edasi lükatud, sest Io ümber on tugev [[Radioaktiivsus|radiatsioon]] ning seetõttu otsustati, et sond möödub sellest siis, kui sondi kaotamine on vastuvõetavam.
 
Galileo kaamerad lülitati välja 17. jaanuaril 2002, sest need olid radiatsiooni mõjul tugevalt kahjustada saanud. NASA insenerid suutsid pardasalvestite elektroonika ära parandada ning seetõttu jätkas Galileo info kogumist kuni 2003. aastani, mil see Jupiteri atmosfääri kukutati.
 
==Seadmed ja teadusseadmed==
[[Pilt:Galileo Diagram.jpg|pisi|350px|Galileo seadmete ning teadusseadmete asukoht]]
Galileo ehitas NASA nimel [[JPL]], mis missiooni ajal juhtis sondi. Messerschmitt-Bölkow-Blohm tarnis käitursüsteemi ning Hughes Aircraft Company tarnis JPL-ile atmosfääri mooduli, mida juhtis NASA Ames'i uurimiskeskus<ref name="Intro" />. Galileo ja maandur kaalusid kokku 2562 &nbsp;kg ja sondi pikkuseks oli 6,15 m. Sondi üks sektsioon pöörles kiirusega kolm pööret minutis, hoides sondi stabiilsena ning võimaldades kuuel teadusseadmel koguda infot eri suundadest.
 
===Käsu- ja andmetöötlussüsteem===
[[Pilt:Galileo in 1983.jpg|pisi|250px|Galileo, mille peaantenn on täielikult avanenud]]
Galileo käsu- ja andmetöötlussüsteemil ehk CDHl oli kaks paralleelselt töötavat andmesidesüsteemi, mis töötasid kogu aeg. Mõlemad süsteemid olid samasuguste komponentidega, koosnedes multiplekseritest (MUX), kõrge taseme moodulitest (HLM), madala taseme moodulitest (LLM), pingemuunduritest (PC), massmälust (BUM), andmetöötluse massmälust (DBUM), ajastusahelatest (TC), faasilukustamise sõlmedest (PLL), Golay koodritest (GC), riistvara korralduste dekoodritest (HCD) ja kriitilistest kontrolleritest (GRC).
 
Käsu- ja andmetöötlussüsteemi ülesanded olid järgmised:
* Seadmete omavahelise suhtluse korraldamine
 
Kosmosesondi juhtisid kuus [[RCA 1802]] COSMAC [[CPU|keskprotsessor]]it, millest neli asusid pöörlevas sektsioonis ning kaks mittepöörlevas. Kõik protsessorid olid radiatsioonikindlamaks tehtud ning need olid esimesed väga väikese voolutarbimisega [[CMOS]] protsessorid.
 
Galileo asendi- ja liigendussüsteemi juhtisid kaks Itek ATAC arvutit, mille ehitamisel oli kasutatud radiatsiooni vastu tugevdatud [[AMD Am2900|AMD 2901]] [[integraallülitus]]test. Süsteemi oli võimalik ümberprogrameerida ning uus programm saadeti läbi käsu- ja andmetöötlussüsteemi.
 
===Käitursüsteem===
[[Pilt:Galileo propulsion module.jpg|pisi|250px|Galileo käitursüsteem]]
Käitursüsteem koosnes peamootorist, mis tekitas tõukejõudu 400 [[Njuuton|N]] ning kaheteistkümnest tõukurist, millest igaüks tootis tõukejõudu 10 njuutonit<ref name="Main engine" />. Lisaks peamootorile ja tõukuritele oli moodulis ka kütusepaagid koos 925 &nbsp;kg kütusega ning vajalik torustik. Kütusena kasutati monometüülhüdrasiini ja lämmastiktetroksiidi ning eraldi tankidesse paigutati 7 &nbsp;kg heeliumi, mida kasutati survestina. Käitursüsteemi projekteeris ja ehitas Messerschmitt-Bölkow-Blohm, sest Lääne-Saksamaa oli Galileo projekti rahvusvaheline partner<ref name="MBB" /><ref name="Power" />
 
===Elekter===
 
Galileo ehituse ajaks polnud päikesepaneelide areng jõudnud selleni, et neid saaks kasutada Jupiteri orbiidil, pidi NASA kasutama [[radioisotoopgeneraator]]eid (RTG), mis muutsid radioaktiivse materjali lagunemisel tekkiva soojuse [[Seebecki efekt]]i abil elektriks. See oli ka töökindlam lahendus, sest RTG-sid ei mõjuta Jupiteri radiatsioonivööd ega madalad temperatuurid.
 
Mõlemad RTG-d paigaldati 5 meetri pikkuste mastide külge ning need sisaldasid 7,8 &nbsp;kg [[plutoonium]]i. RTG-d olid ehitatud väga tugevateks ning need olid projekteeritud selliselt, et need jääksid õnnetuse korral terveks ka kanderaketi plahvatamisel, Maa atmosfääri sisenemisel ja kokkupõrkel vee või maapinnaga. Radioisotoopgeneraatorid tootsid stardil 570 W ning energiatootlikkus langes 0,6 W kuus, olles Jupiteri juurde saabumisel langenud 493 vattini<ref name="Power" />.
 
Galileo stardi lähenedes, andsid tuumaenergia vastased NASA kohtusse, et saavutada sondi stardi keelamine. Hagejad tõid põhjuseks RTG-de liigse ohtlikkuse, ehkki neid oli varasematel missioonidel edukalt kasutatud<ref name="Nuclear" />. Samas oli inimeste teadlikkus kosmoselendude ohtlikkusest tõusnud, sest 1974. aastal kukkus [[Kanada]]sse Nõukogude Liidu satelliit, mis küll polnud varustatud tuumakütusega ning 1986. aastal oli toimunud [[Challengeri katastroof]]. Lisaks sellele, polnud ükski RTG-d kasutav kosmosesond sooritanud Maa-lähedast möödalendu ning seetõttu kartsid tuumavastased ühendused, et kui kosmosesüstik stardil hävib või möödalend Maast ebaõnnestub, võib tuumakütus Galileo purunemisel sattuda Maa atmosfääri<ref name="Nuclear" />.
===Teadusseadmed===
====Solid State Imager (SSI)====
[[Pilt:Galileo Solid- State Imaging.jpg|pisi|200px|SSI]]
SSI oli CCD-sensoriga varustatud kaamera, mille optiline osa oli ehitatud [[Cassegraini teleskoop|Cassegraini teleskoobina]]. Kaamerasse sisenevat valgust kogus peapeegel, mis suunas valguse abipeeglisse, mis suunas selle [[CCD-sensor]]isse, mis oli ümbritsetud sentimeetri paksuste [[tantaal]]ist plaatidega, et kaitsta seda radiatsiooni eest. SSI kasutas pildistamisel erinevaid lainepikkuseid ning värvilised fotod saadi, kui erinevad fotod sulatati Maal arvuti abil üheks pildiks. SSI kaalus 29,7 &nbsp;kg ja kasutas energiat keskmiselt 15 W.
 
====Near-Infrared Mapping Spectrometer (NIMS)====
[[Pilt:Galileo - NIMS photo - nims1.jpg|pisi|200px|NIMS]]
NIMS oli infrapunaspektromeeter, mis tuvastas infrapuna, mille lainepikkus oli vahemikus 0,7-5,2 mikromeetrit. Seadme teleskoop kasutas ainult reflektoreid (koosnes peeglitest ja läätseid ei kasutatud), mille ava oli diameetriga 229 &nbsp;mm. NIMS-i spektromeeter kasutas siseneva valguse hajutamiseks resti ja valgus koondati detektoritele, mis olid valmistatud [[indium]]ist, [[antimoniid]]ist ja [[räni]]st. NIMS kaalus 18 &nbsp;kg ja kasutas energiat keskmiselt 12 W.
 
====Ultraviolet Spectrometer / Extreme Ultraviolet Spectrometer (UVS/EUV)====
[[Pilt:Galileo - UVS photo - uvs1.jpg|pisi|200px|UVS]]
UVS-i Cassegraini teleskoobil oli 250 &nbsp;mm ava ja see kogus vaadeldava objekti valgust. Nii UVS kui ka EUV kasutasid reste, et hajutada spektraalanalüüsi tarbeks valgust. Hajutatud valgus läbis seejärel fotokordisti torudesse viiva pilu, mis valmistas sisenevast valgusest elektronide impulsid. Seejärel loendas seade saadud impulsid ning koostas aruande, mis saadeti Maale. Kaks seadet kaalusid kokku 9,7 &nbsp;kg ja kasutasid energiat 5,9 W.
 
====Photopolarimeter-Radiometer (PPR)====
 
PPR mõõtis andmete kogumisel seitset radiomeetria sagedust. Üks sagedus ei kasutanud mingeid filtreid ja see mõõtis kogu sissetulevat päikese- ja soojusradiatsiooni ning teine mõõtis ainult Päikese radiatsiooni. Nende sageduste kasutamisel said teadlased teada eralduva soojusradiatsiooni koguse. PPR sooritas mõõtmisi ka viie [[lairiba]] kanaliga, mille lainepikkused olid vahemikus 17 kuni 110 mikromeetrit. Radiomeeter mõõtis Jupiteri atmosfääri ja kuude temperatuure ning seadme valmistamisel võeti eeskujuks Veenusele saadetud kosmosesondi pardal kasutatud teadusseade. PPR sooritas mõõtmisi teleskoobi abil, millel oli 100 &nbsp;mm ava ning mis kogus valgust ja suunas selle filtritesse, mille läbimise järel jõudis see PPR-i detektoritesse. PPR kaalus 5 &nbsp;kg ja kasutas energiat 5 W.
 
====Dust Detector Subsystem (DDS)====
 
DDS-i ülesanneteks oli mõõta seadmesse sattuvate tolmuosakeste massi, elektrilist laengut ning kiirust. DDS suutis tuvastada kuni 10<sup>-16−16</sup>-10<sup>-7−7</sup> grammi kaaluvaid osakesi ja seade mõõtis osakeste kiirust vahemikus 1-70 1–70&nbsp;km/s. DDS-i kogutud andmed võimaldasid teadlastel teha kindlaks Jupiteri magnetosfääris leiduvate osakeste päritolu ja arengu. DDS kaalus 4,2 &nbsp;kg ja kasutas energiat keskmiselt 5,4 W.
 
====Energetic Particles Detector (EPD)====
 
EPD oli projekteeritud mõõtma nende ioonide arvu ja laengut, mille energia ületas 20 keV. Seade suutis tuvastada ka osakeste liikumissuuna ja ioonide leidmisel suutis määrata ka nende koostise. EPD mõõtmised aitasid teha kindlaks, kuidas Jupiteri magnetosfääfris liikuvad osakesed said oma laengu ning kuidas need magnetosfääris liikusid. EPD kaalus 10,5 &nbsp;kg ja see kasutas energiat keskmiselt 10,1 W.
 
====Heavy Ion Counter (HIC)====
[[Pilt:Galileo Heavy Ion Counter.jpg|pisi|250px|HIC]]
HIC oli varem tegelikult Voyageri sondist üle jäänud varuosa, mida oli moderniseeritud ning seejärel Galileo tarbeks kasutusse võetud. Seade tuvastas monokristalli räniplaatide abil raskeid ioone. Mõõtmistel suutis seade tuvastade ioone, mille energia oli vahemikus 6-200 MeV ja seetõttu tuvastas seade kõiki süsiniku ja nikli vahele jäävaid atomaarseid aineid. HIC ja EUV omasid ühist sideliini ning seetõttu pidid seadmed vaatlusaega jagama. Seade kaalus 8 &nbsp;kg ja kasutas energiat keskmiselt 2,8 W.
 
====Magnetometer (MAG)====
 
MAG kasutas kahte sensorikomplekti, mis koosnesid kolmest sensorist. Üks komplekt asus magnetomeetri masti tipus ja oli 11 meetri kaugusel sondi pöörlemisteljest. Teine komplekt sensoreid oli mõeldud tuvastama tugevamaid magnet välju ja see asus pöörlemisteljest 6,7 meetri kaugusel. Mõlemad sensorikomplektid olid kinnitatud masti külge, sest nii ei asunud sensorid sondi kere lähedal, mille seadmetest tekkiv magnetväli oleks võinud sensoreid mõjutada. Looduslike ja tehislike magnetväljade eristamiseks pandi sond pöörlema ja lisaks nendele meetmetele oli kosmosesondi külge kinnitatud magnetpool, mis tekitas vajadusel magnetvälja, et seadet kalibreerida. MAG kaalus 7 &nbsp;kg ja kasutas energiat 3,9 W.
 
====Plasma Subsystem (PLS)====
 
PLS kogus laetud osakesi, et analüüsida osakeste energiat ning massi. Seade oli võimeline tuvastama osakesi, mille energia jäi vahemikku 0,9 – 52 000 eV. PLS kaalus 13,2 &nbsp;kg ja kasutas energiat keskmiselt 10,7 W.
 
====Plasma Wave Subsystem (PWS)====
 
PWS kasutas [[poollainedipool]]i, et uurida plasma elektrivälju ning kahte magnetpooli, et uurida magnetvälju. Poollainedipool oli paigaldatud magnetomeetri masti tippu ja magnetpoolid olid kinnitatud peaantenni külge. Poolide sooritatud magnet- ja elektrivälja üheaegne mõõtmine, võimaldas eristada staatilise elektri laineid elektromagnetlainetest. PWS kaalus 7,1 &nbsp;kg ja kasutas energiat keskmiselt 9,8 W.
 
==Galileo maandur==
{{Pikemalt artiklis|Galileo maandur}}
 
Galileo sond võttis Jupiterile kaasa ka maanduri, mis pidi sisenema Jupiteri atmosfääri ja saatma laskumise ajal kosmosesondile andmeid. Maandur eraldus emalaevast 10. juulil 1995 ning sisenes planeedi atmosfääri 7. detsembril. Maandur sisenes Jupiteri atmosfääri kiirusel 47,8 &nbsp;km/s ning see edastas Jupiteri atmosfääri kohta andmeid 57 minutit, enne kui suur kuumus ja rõhk maanduri hävitasid<ref name="Suggests" />. Galileo maandur kaalus 339 &nbsp;kg ja selle ehitas [[Hughes Aircraft Company]]<ref name="Hughes" />
 
==Olulisemad avastused Jupiteri juures==
 
* Galileo vaatles esmakordselt teise planeedi atmosfääris asuvaid ammoniaagipilvi. Pilvede tekkimiseks vajalik ammoniaak pärineb planeedi sügavamatest kihtidest.
* Io pinnal toimub aktiivne vulkaaniline tegevus, mis on Maa omast 100 korda suurem<ref name="MoonsSpacecraft" />. Kuu valkaaniline aktiivsus ja kuumus meenutab mineviku Maad.
* Keeruline plasmaaktiivsus tekitab elektrivoolu, mis jääb Jupiteri atmosfääri.
* Galileo leidis tõendeid, et [[Europa|Europa]] pinna all on vedelad ookeanid<ref name="Europa" />.
* Ganymedesel on oma magnetväli ja see on esimene teadaolev kuu, millel on magnetväli<ref name="MoonsSpacecraft" />
* Galileo magnetomeetri mõõtmised näitasid, et Europa, Ganymedese ja Callisto pinna all on soolast vett.
* Europal, Ganymedesel ja Callistol on väga õhuke atmosfäär
===Elu tuvastamine Maal===
[[Pilt:Galileo Earth - PIA00114.jpg|pisi|150px|Maa pildistatuna Galileo möödalennu ajal]]
1980ndatel juurdles astronoom [[Carl Sagan]], et kas Maal toimuvat elutegevust on võimalik lihtsasti tuvastada ka kosmosest. Ta mõtles välja mitmed katsed, mida Galileo pidi tegema ajal, mil see sooritab esimese möödalennu Maast. Pärast möödalennu andmete saabumist ja nende analüüsimist, avaldas Sagan oma uurimuse tulemused 1993. aastal ajakirjas [[Nature]]. Galileo oli Maast möödudes tuvastanud parameetrid, mida tänapäeval tuntakse nimega "Sagani elukriteeriumid". Sond oli möödalennul tuvastanud, et Maa neelab palju valgust ning neelduvus on eriti suur mandritel, kus asuvad [[klorofüll]]i tootvad taimed. Sond tuvastas Maa atmosfäärist ka [[metaan]]i, mis saab tekkida ainult vulkaanilise või bioloogilise tegevuse tulemusel ning sond püüdis kinni ka [[raadiolaine]]id, mis olid moduleeritud lühilained ja ei saanud pärineda ühestki looduslikust allikast<ref name="Life Found" />. Galileo tõestas sellega, et elu on võimalik tuvastada ka kosmosest.
 
===Galileo optiline eksperiment===
===Möödumised asteroididest===
====Esimene möödalend: 951 Gaspra====
[[Pilt:951 Gaspra.jpg|pisi|200px|951 Gaspra]]
29. oktoobril 1991, kaks kuud pärast sisenemist [[Asteroidide vöö]]sse, möödus kosmosesond esmakordselt lähedalt asteroidist. Galileo möödus [[951 Gaspra]]st 1600 &nbsp;km kauguselt ning pildistas seda ja uuris selle koostist ning kuju. Viimased Gasprast tehtud pildid saabusid Maale novembris 1991 ja juunis 1992. Galileo piltidelt oli näha asteroid, mis oli väga korrapäratu kujuga ning kraatriline. Sond mõõtis asteroidi suuruseks umbes 19x12x11 km. Viimased andmed möödalennu kohta saabusid novembris 1992.
 
====Teine möödalend: 243 Ida ja Dactyl====
 
28. augustil 1993 möödus Galileo 2400 &nbsp;km kauguselt asteroidist [[243 Ida]]. Sond avastas möödalennul, et Ida ümber tiirleb kuu, mille diameeter on 1,4 &nbsp;km ja mis sai nimeks Dactyl. See oli esimene avastatud asteroidi kuu. Möödalennul uuris sond Idat ka SSI, magnetomeetriga ning NIMS-iga.
 
==Missiooni probleemid==
===Jupiteri radiatsioon===
[[Pilt:Jupiter's Magnetosphere animation.png|pisi|250px|Jupiteri sisemine magnetosfäär ja radiatsioonivööd]]
Jupiteri ümber olevad tugevad radiatsioonivööd tekitasid kosmosesondile probleeme üle 20 korra, sest insenerid olid kosmosesondi projekteerimist ja ehitust alustanud, kasutades Pioneer 10 ja Pioneer 11 saadetud andmeid kasutades, kuna sel ajal polnud Voyagerid Jupiterile veel jõudnud<ref name="Single Event Upset" />. Jupiteri juures olev radiatsioon oli inseneride eeldatust vähemalt 3 korda tugevam, kuid sond suutis sellest hoolimata kõigist riketest taastuda ning kiirgus ei tekitanud kordagi süsteemide töö üldist katkestust.
 
Üks radiatsiooni tekitatud ja igapäevaseks muutunud probleem oli, et teadusseadmed hakkasid tõrkuma ajal, mil see oli 700 000 &nbsp;km kaugusel planeedist. Kui SSI tõrkuma hakkas, tegi see täiesti valgeid pilte ning kuigi rike suudeti parandada, esines seda edaspidigi.
 
Kõige tõsisem radiatsiooni tekitatud rike oli elektrivoolu leke kusagil sondi vooluvõrgus. Insenerid pidasid tõenäoliseks, et leke on kusagil pöörleva ja staatilise sektsiooni vahel. Riket peeti tõsiseks, sest see põhjustas sagedast arvuti restarti ning see viis sondi alati avariirežiimile. Rikke mõju suudeti vähendada, kui aprillis 1999 tehtud tarkvara uuendus võimaldas pardaarvutil lekked ära tunda ning ilma avariirežiimi minemata iseseisvalt taastuda.
 
===Peaantenn===
[[Pilt:Galileo HGA ribs.svg|pisi|200px|Galileo peaantenni ribide oletatav asend]]
[[Pilt:Galileo orbiter arrival at Jupiter (cropped).jpg|pisi|200px|Kunstniku kujutis Galileo vigasest peaantennist]]
Pärast esimest möödalendu Maast, pidi Galileo avama oma suundantenni, kuid selle avamine ebaõnnestus ning tekitas tõsised sideprobleemid. Antenn oli 18 ribiga ning plaanide kohaselt pidi antenni ajami käivitumisel antenni otsad kinnitustest vabanema ja antenn avanema. Tegelikult vabanesid kinnitustest ainult 15 otsa. Rikke uurijad leidsid, et selle põhjustas antenni ribide määrdeaine erodeerumine ja kulumine. Määrdeaine erodeerus ning kulus, kuna kulude säästmiseks otsustas NASA sondi Florida ja California vahel transpordimiseks kasutada lennuki asemel veokit. Teooriat toetas ka asjaolu, et kolm avanemata jäänud ribi olid transpordi ajal transpordialuse pool ning keegi polnud määret enne starti üle kontrollinud.
 
Riket prooviti kõrvaldada mitmel ei viisil. Üks lahendus oli, et Galileo pandi pöörlema maksimaalse kiirusega<ref name="Trials" /> ja lisaks proovisid insenerid antenni avada, lülitades antenni ajamit üle 13 000 korra sisse ja välja. Inseneride pingutustest hoolimata jäi probleem lahendamata.
 
Peaantenni mitteavanemisega kaasnes ka probleem, et kui üks kolmest ribist peaks ootamatult kinnitusest vabanema, siis jääksid ülejäänud kaks suure surve alla ja kui üks kahest peaks vabanema, siis oleks viimane nii suure surve all, et see ei vabaneks kinnitusest kunagi. Probleemi teine pool oli asjaolu, et sond pidi Veenusest mööda lennates lähenema Päikesele lähemale, kui algselt planeeritud ning seetõttu pidi see tulema toime vähemalt 50 kraadi suurema temperatuuriga kui algselt planeeritud. Probleemi lahendamiseks tuli kasutusele võtta peaantenni ajami arvuti, et tagada Galileo normaalne töö.
 
Hoolimata peaantenni kaotusest, oli sidepidamiseks võimalik kasutada teist antenni, aga selle andmesidekiirus oli peaantenni omast tunduvalt madalam ning antenni signaal oli Maale jõudes väga nõrk. [[Süvakosmose sidevõrk]] vajas seadmete uuendamist, et Galileoga suhelda. Pärast sidevõrgu uuendamist ning Galileolt saadetavate andmete saatmiseelset tihendamist, tõusis andmesidekiirus tuhande bitini sekundis. Kuna peaantenni kaotamise tõttu oli kogutud andmete Maale saatmine aeganõudvam ning seetõttu saadi missiooni vältel sondilt planeeritust vähem andmeid, kuid sellest hoolimata suudeti täita 70 % missiooni eesmärkidest<ref name="Farewell" />.
===Salvesti===
 
Galileo peaantenni kaotus tähendas, et kogutud andmete säilitamine salvesti abil oli äärmiselt tähtis, et need saaks hiljem tihendada ja Maale saata. Oktoobris 1995 jäi Galileo salvesti 15 tunniks tagasikerimise režiimile, enne kui insenerid selle avastasid ja käskisid kerimise lõpetada<ref name="Spacecraft" />. Pärast seda arvasid insenerid, et salvesti lint võis viga saada ning lindi kahjustatud osa ei kasutatud enam kunagi. Kuna vahejuhtum toimus mõni nädal enne Galileo orbiidile sisenemist, otsustasid insenerid ohverdada kõik Io ja Europa kohta kogutud andmed, et keskenduda ainult Galileo maanduri saadetavate andmete kogumisele.
 
Novembris 2002 lõpetas Galileo ootamatult andmete kogumise umbes 10 minutit pärast ainsat möödalendu [[Amalthea]]st. Kosmosesond lõpetas igasuguse andmete kogumise, lülitas kõik oma seadmed välja ja läks turvarežiimi. Esialgu arvati, et sond lülitus turvarežiimi Jupiteri radiatsioonist tekkinud vea tõttu ning kogutud andmete pärast ei muretsetud, sest enamus Amalthea kohta kogutud teabest oli juba salvestatud. Siiski avastasid insenerid, et salvesti keeldus millegi pärast allumast korraldustele saata kogutud teave Maale. Pärast nädalaid kestnud uurimist, kasutades selleks identset salvestit, suutsid insenerid teha kindlaks, et rike tõenäolisim põhjus oli [[pöördkooder|pöördkoodr]]i kolme [[infrapuna]]valgust kiirgava [[valgusdiood]]i kulumine. Insenerid tegid kindlaks, et tõenäoliselt oli planeedi radiatsioon kahjustanud salvesti kristalldetaile ning vähendanud valgusdioodidest eralduva valguse hulka. See omakorda põhjustas olukorra, kus pardaarvuti hakkas arvama, et pöördkoodri ratas oli vales asendis ning käivitas turvarežiimi. Insenerid kasutasid rikke parandamiseks n-ö [[Lõõmutamine|lõõmutamisseansse]], kus dioode kuumutati mitu tundi, et tekkiv kuumus parandaks kristalle ning suurendaks eralduva valguse hulka. Pärast 100-tunnist lõõmutamist oli salvesti võimeline töötama kuni tund aega järjest ning teadlased said kätte kõik Amalthea möödalennu andmed.
 
==Missiooni lõpp==
[[Pilt:Galileo End.jpg|pisi|250px|Kunstniku kujutis Jupiteri atmosfääri sisenevast Galileost]]
Kaks aastat Jupiteri orbiidil viibimist, hakkas sondile mõju avaldama ning Galileo kütus oli 2000. aastate alguses otsakorral. Lisaks polnud Galileo läbinud steriliseerimist ning seetõttu arvati, et selle pardal võib olla Maalt pärit baktereid. Neil põhjustel otsustati, et Galileo juhitakse Jupiteri atmosfääri, kus see põleb ära ning välistab Jupiteri kuude võimaliku saastamise.
 
Galileo möödus 5. novembril 2002 Amaltheast ning mõõtis selle massi, olles minimaalselt 163 ±11,7 &nbsp;km kaugusel. Pärast seda kaugenes sond planeedist 26 miljoni kilomeetri kaugusele ja lähenes seejärel planeedile, et siseneda selle atmosfääri<ref name="Final Approach" />. Galileo sisenes 21. septembril 2003 ekvaatori lähedalt Jupiteri atmosfääri ning hävis. Missioon läks maksma umbes 1,4 miljardit dollarit<ref name="Quick" />.
 
 
==Galerii==
{{viited|1=2|allikad=
<ref name="NSSDC">[http://nssdc.gsfc.nasa.gov/planetary/galileo.html NSSDC:Galileo]</ref>
<ref name="Getting Off">[https://solarsystem.nasa.gov/galileo/mission/journey-launch.cfm NASA Solar System:The Journey to Jupiter Getting Off the Ground]</ref>
<ref name="Spacecraft">[http://www.space.com/18632-galileo-spacecraft.html Space.com:Spacecraft Galileo: To Jupiter and Its Moons]</ref>
Getting Off the Ground]</ref>
<ref name="MoonsWinding">[http://wwwsolarsystem.spacenasa.comgov/18632-galileo/mission/journey-spacecraftcruise.htmlcfm Space.com:SpacecraftNASA GalileoSolar System:The ToJourney to Jupiter andThe ItsCruise Moons– The Winding Road to Jupiter]</ref>
<ref name="Winding">[http://solarsystem.nasa.gov/galileo/mission/journey-cruise.cfm NASA Solar System:The Journey to Jupiter The Cruise - The Winding Road to Jupiter]</ref>
<ref name="SL Nine">[https://solarsystem.nasa.gov/galileo/gallery/comet-sl9.cfm NASA: Galileo Image Gallery: Comet Shoemaker-Levy 9]</ref>
<ref name="Galileo">[http://www.jpl.nasa.gov/missions/galileo/ JPL: Mission to Jupiter - Galileo]</ref>
<ref name="Spacecraft">[http://www.space.com/18632-galileo-spacecraft.html Space.com:Spacecraft Galileo: To Jupiter and Its Moons]</ref>
<ref name="Forgotten">[http://www.cleveland.com/science/index.ssf/2011/12/long-forgotten_shuttlecentaur.html Cleveland:Long-forgotten Shuttle/Centaur boosted Cleveland's NASA center into manned space program and controversy (video)]</ref>
<ref name="Downfall">[https://arstechnica.com/science/2015/10/dispatches-from-the-death-star-the-rise-and-fall-of-nasas-shuttle-centaur/ Ars Tehnica:A deathblow to the Death Star: The rise and fall of NASA’s Shuttle-Centaur]</ref>
<ref name="Raw">[https://nssdc.gsfc.nasa.gov/imgcat/html/object_page/gal_0202562278.html NSSDC:Raw image of Dactyl, moon of asteroid 243 Ida]</ref>
<ref name="Intro">[https://solarsystem.nasa.gov/galileo/mission/spacecraft.cfm NASA Solar System:The Spacecraft Introduction]</ref>
<ref name="Main engine">[http://www.space-propulsion.com/spacecraft-propulsion/showcase/galileo-nasa.html Space Propulsion.com:NASA's Galileo Spacecraft - Propulsion Module]</ref>
<ref name="MBB">[https://spaceflightnow.com/galileo/030920spacecraft.html Spaceflight Now:The Galileo spacecraft]</ref>
<ref name="Power">[https://web.archive.org/web/20080613233904/http://www.resa.net/nasa/engineer.htm Galileo Engineering]</ref>
<ref name="Life Found">[https://www.eurekalert.org/pub_releases/1999-05/NSFC-TSCF-210599.php EurekAlert:The Sagan criteria for life revisited]</ref>
<ref name="Laser Comm">[https://www.space.com/534-nasa-test-laser-communications-mars-spacecraft.html Space.com:NASA To Test Laser Communications With Mars Spacecraft]</ref>
<ref name="Single Event Upset">[https://www.hq.nasa.gov/pao/History/computers/Ch6-3.html Computers in Spaceflight: The NASA Experience - The Single Event Upset Problem]</ref>
<ref name="Final Approach">[https://spaceflightnow.com/galileo/030921galileogone.html Spaceflight Now:Galileo spacecraft crashes into Jupiter]</ref>
<ref name="Quick">[https://solarsystem.nasa.gov/galileo/facts.cfm NASA Solar System:Galileo: Facts & Figures]</ref>
<ref name="Trials">[https://spaceflightnow.com/galileo/030921galileohistory.html Spaceflight Now:The Galileo trials]</ref>
<ref name="Farewell">[http://www.skyandtelescope.com/astronomy-news/goodbye-galileo/ Sky&Telescope:Goodbye, Galileo]</ref>
<ref name="Final Approach">[https://spaceflightnow.com/galileo/030921galileogone.html Spaceflight Now:Galileo spacecraft crashes into Jupiter]</ref>
<ref name="WindingQuick">[httphttps://solarsystem.nasa.gov/galileo/mission/journey-cruisefacts.cfm NASA Solar System:The Journey to Jupiter The Cruise - The WindingGalileo: RoadFacts to& JupiterFigures]</ref>
}}
 
75 772

muudatust