Erinevus lehekülje "Satelliittelevisioon" redaktsioonide vahel

P
pisitoimetamine
P (pisitoimetamine)
Märgised: tekstilink teise vikisse AWB
'''Satelliittelevisioon''', ka '''sat-TV''', on televisiooniprogrammide edastamine [[sidesatelliit]]ide ehk sidetehiskaaslaste vahendusel.
 
Need satelliidid tiirlevad geostatsionaarsel orbiidil, s.t ekvaatori kohal Maa pöörlemisega samas suunas sellisel kõrgusel (umbes 35 800  km), et nende tiirlemisperiood on 24 tundi. Sel juhul püsib satelliit Maa ühe ja sama punkti kohal.
 
Sidesatelliidil olev retranslaator ehk [[transponder]] võtab vastu Maal asuvast kosmosesidesaatjast edastatavat [[raadiosignaal]]i, mis kannab [[satelliitringhääling]]u televisiooni- ja raadioprogramme. Transponder võimendab neid signaale ja saadab muudetud kandesagedustel raadiokiirena tagasi Maa teatud kindla piirkonna poole. Vastuvõetava signaali võimsus on kõige suurem kiirega kaetud ala keskosas.
 
Transponderite raadiosignaale võetakse vastu sidesatelliidi poole suunatud [[paraboolantenn]]iga, mida kutsutakse [[satelliiditaldrik]]uks. Peegeldi suunab väljaeraldatud elektromagnetlained oma fookuses kaiknevasse võimendus-muundusplokki ([[LNB]]), mille väljundist lähevad elektrisignaalid vastuvõtjasse. Vastuvõtuseadmeks võib olla eraldi satelliidi[[tuuner]] (satituuner, digiboks) või digiteleris paiknev [[DVB-S]]-moodul.
 
==Arenguetapid==
Esimene satelliittelevisiooni ülekanne tehti [[Euroopa]]st [[Põhja-Ameerika]]sse [[1962]]. aastal tehiskaaslasega [[:en:Telstar|Telstar]], mis tiirles suhteliselt madalal elliptilisel orbiidil (1000 – 55 000  km). Esimene geosünkroonne ehk geostatsionaarne sidetehiskaaslane Syncom 2 jõudis orbiidile [[1963]]. aastal. Maailma esimene kommertsiaalne sidetehiskaaslane Intelsat I (''Early Bird'' ’varajane lind’) lennutati geosünkroonsele orbiidile [[6. aprill]]il [[1965]]. Esimene riiklik satelliittelevisioonivõrk [[Orbita]] loodi [[1967]]. aastal [[Nõukogude Liit|Nõukogude Liidus]].
 
Esimesed satelliidisüsteemid kasutasid raadiolainete edastuseks C-sagedusala (4–8 &nbsp;GHz), Et aga madala sageduse tõttu lisandub vastuvõetavale signaalile rohkesti maapealseid raadiohäireid, samuti oli sagedusala mahutavus piiratud, mindi Euroopas üle [[Ku-riba|K<sub>u</sub>-sagedusala]] (12–18 &nbsp;MHz), millest sagedusriba 11,70–12,95 &nbsp;GHz on eraldatud TV-signaali edastamiseks transponderitelt otse kodukasutajate vastuvõtuantennidesse. Niisuguse DTH-teenusena (lühend ingl k sõnadest ''Direct to Home'') on võimalik otse vastu võtta tuhandeid tava- ja kõrglahutusega teleprogramme krüpteeritult (tasulisena) ning paljusid ka koodivabalt, s.o vabalevi- ehk [[FTA]]-programmidena .
 
Üleminek analoogsignaalilt ([[PAL]], [[SECAM]]) digitelevisioon]]i standardile DVB-S algas Euroopas 1990. aastate keskel (seega oluliselt varem kui maapealse antenni- ja kaabeltelevisiooni korral). Andmepakkimisstandardeiks oli esialgu [[MPEG]]-2 ja seejärel MPEG-4.
 
== Vastuvõtt mitmelt satelliidilt ==
Ekvaatori kohal „ripub”"ripub" sadu sidesatelliite, mis vahendavad Maale tuhandeid televisiooni- ja raadioprogramme. Et satelliidid üksteist vastastikku ei häiriks, peavad geostatsionaarsed tehiskaaslased olema paigutatud vähemalt 1-kraadise vahega. Tegelikkuses on vahed mitmesugustel põhjustel märksa suuremad. Siiski on võimalik mitmelt lähestikuselt satelliidilt signaale vastu võtta ühe taldrikuga, mille fookuse piirkonda on paigaldatud kaks või enam vastuvõtupead. Spetsiaalse multifookusantenni toroidaalse paraboolreflektori fokaalribas võib paikneda nt neli LNB-d (haardeulatus üle 20°).
 
=== Ilmastiku ja päikese mõjud signaali vastuvõtule===
76 042

muudatust