Erinevus lehekülje "Populism" redaktsioonide vahel

Eemaldatud 40 baiti ,  2 aasta eest
P
pisitoimetamine
P (pisitoimetamine)
"Rahvas" on seejuures (paremal juhul) reaalsust lihtsustav ja tõlgendav [[Sotsiaalne konstruktsioon|konstruktsioon]], mille ebamäärasus võimaldab seda kasutada erinevate valijagruppide poole pöördumiseks ja ühise [[identiteet|identiteedi]] loomiseks. Populistid räägivad "rahvast" tavaliselt kolmes tähenduses: rahvas kui [[Suveräänsus|suverään]], kõrgeima võimu kandja; rahvas kui lihtrahvas; rahvas kui [[rahvus]]. "Rahvast" eristatakse "eliidist" tavaliselt [[moraal]]sel alusel ning poliitilise tugevuse, sotsiaalmajandusliku staatuse ja rahvuse järgi. Populistid kujutavad [[poliitika|poliitilist]], [[majandus]]-, [[kultuur]]i- ja [[meedia]]eliiti kui ühtset homogeenset korrumpeerunud rühma, mis ignoreerib rahva tahet või töötab sellele vastu. Erandiks loetakse võimupositsioonil olevad populistid ise ja nende toetajad.<ref name=Mudde914>Cas Mudde 2017, lk 9–14</ref>
 
[[FilePilt:HugoChavez1820.jpeg|thumbpisi|[[Hugo Chavez]], populistlik [[Venezuela]] president]]
Kuigi mõned autorid on seisukohal, et võimule saanud populistid ei saa oma olemuse tõttu ise kaua sel positsioonil püsida, siis on mitmeid näiteid (sh [[Hugo Chavez]]), kus populistid jätkavad edukalt eliidivastast [[retoorika]]t, defineerides ümber "eliidi" tähenduse ja väites, et tegelikku võimu ei hoia demokraatlikult valitud juhid, vaid mingid ebaseaduslikud varjatud jõud. Oma ebaõnnestumisi võidakse näiteks seletada nende vastu suunatud majanduseliidi õõnestustegevusega. "Rahvast" etnilises tähenduses kasutavad [[Euroopa]] [[ksenofoobia|ksenofoobsed]] populistid [[immigrant]]e ja [[rahvusvähemus]]i küll eliidi osaks pea, kuid väidavad, et eliit eelistab seista nende, mitte põliselanike huvide eest. Kui "rahva" ja "eliidi" hulka loetavad inimesed kuuluvad erinevatesse [[etniline grupp|etnilistesse gruppidesse]], siis võib populism muutuda täielikult osaks [[rahvuslus]]est.<ref name=Mudde914 />
 
Paljud populistid on kriitilised [[esindusdemokraatia]] suhtes, kus [[kodanik]]ud on suhteliselt passiivses rollis, ja toetavad [[otsedemokraatia|otsedemokraatlike]] mehhanismide, näiteks [[rahvahääletus]]e kasutamist, mis väljendavat rahva tahet paremini. Kuna populism kaitseb rahva suveräänsuse põhimõtet eesmärgiga anda võimu juurde rühmadele, kes tunnevad, et poliitiline eliit ei esinda neid, siis võib seda näha demokratiseeriva jõuna. Samas soodustab populismi [[monism|monistlik]] ja absoluutset „rahva"rahva tahet”tahet" rõhutav olemus [[Autoritarism|autoritaarseid]] suundumusi ja kõigi nende ründamist, keda peetakse ohuks rahva ühtsusele.<ref>Cas Mudde 2017, lk 17–18</ref>
 
Populismi kombineeritakse peaaegu alati teiste, väga eripalgeliste ideoloogiatega. Populistid võivad olla [[vasakpoolsus|vasak]]- või [[parempoolsus|parempoolsed]], [[konservatism|konservatiivsed]] või [[Progressivism|progressiivsed]], [[religioossus|religoossed]] või [[sekularism|sekulaarsed]]. Populismi avaldumisvormi eripära – teatud ideoloogiaga seotus ning „rahva”"rahva" ja „eliidi”"eliidi" defineerimine – tuleneb konkreetsetest kohalikest oludest. Näiteks praktiliselt kõik [[Euroopa Liit|Euroopa Liidus]] tegutsevad populistid on [[euroskeptitsism|euroskeptilised]].<ref name=Mudde2122>Cas Mudde 2017, lk 21–22</ref>
 
Populismi definitsiooni on kohati kritiseeritud selle laiahaardelisuse pärast, on väidetud, et sellega võib potentsiaalselt kirjeldada kõiki poliitilisi liikumisi, erakondi ja tegelasi. Sellele süüdistusele vastates leiavad Cas Mudde ja Cristóbal Rovira Kaltwassar, et populism eristub selgelt kahest mittepopulistlikust poliitilisest nähtusest: [[elitism]]ist ja [[Pluralism (poliitika)|pluralismist]]. Elitism sarnaneb populismiga, kuid seal on "hea" – moraalselt, kultuuriliselt ja intellektuaalselt ülimuslikum – hoopis "eliit", samal ajal kui "rahvas" on ohtlik, valelik ja labane. Pluralism ei jaga populismi ja elitismi dualistlikku vaadet, ühiskonna jagamist homogeenseks "heaks" ja homogeenseks "pahaks" leeriks. Pluralismi järgi koosneb ühiskond paljudest osaliselt kattuvatest erinevate ideede ja huvidega gruppidest, kellest võimalikult paljudega tuleks poliitikas arvestada, hoides ära võimu koondumise üksikute rühmade kätte.<ref>Cas Mudde 2017, lk 7–8</ref>
 
==Ajalugu==
Kuigi populismi esineb tänapäeval teatud määral peaaegu kõikjal maailmas, on see kõige olulisemat rolli mänginud Euroopas, [[Põhja-Ameerika]]s ja [[Ladina-Ameerika]]s.<ref name=Mudde2122 /> Euroopas avaldus populism esimest korda [[agrarism|agraarse]] [[Narodniklus|narodnikute liikumisena]] 19. sajandi lõpu [[Venemaa Keisririik|Venemaal]], mis omakorda inspireeris mitmeid 20. sajandi alguse agraarseid liikumisi [[Ida-Euroopa]]s. Nende liikumiste jaoks oli [[talupoeg]] peamine moraali allikas ja maaelu ühiskonna alus, vastandades seda linnaeliidile, tsentraliseermistendentsidele ja [[kapitalism]]i materiaalsusele. [[kommunism|Kommunistid]] ja [[fašism|fašistid]] kasutasid teatud ulatuses populismi, eriti kui nad tegutsesid veel liikumisena, kuid nende loodud [[riigikord|riigikorrad]] olid siiski pigem [[elitism|elitistlikud]] ja tõstsid „rahva”"rahva" asemel esile juhti, [[rass]]i, riiki vms. [[Teine maailmasõda|Teisele maailmasõjale]] järgnenud esimestel kümnenditel ei kasutatud Euroopa poliitikas populismi praktiliselt üldse.<ref>Cas Mudde 2017, lk 32–34</ref>
 
[[Pilt:EPP Summit March 2012 (4).jpg|thumbpisi|[[Viktor Orbán]], parempopulistlik Ungari peaminister]]
Populism muutus Euroopas märkimisväärseks nähtuseks 1990. aastate lõpus, mil poliitikas ja ühiskonnas aset leidnud muutuste (nagu [[Euroopa integratsioon]] ja [[sisseränne]]) mõjul kerkisid esile populistlikud [[paremäärmuslus|paremäärmuslikud]] parteid, mis kombineerisid populismi autoritaarsuse (range korra taotlemise) ja [[nativism]]iga (ideega, et riigis peaks elama vaid põliselanikud ja ülejäänud inimesed ohustavad ühtset [[rahvusriik]]i). Esimene selline partei oli [[Prantsusmaa]] [[Rahvusrinne]]. Ida- ja Kesk-Euroopa kommunistlike riigikordade kokkuvarisemise ajal ja järel sealses poliitikas levinud populismis anti „eliidi”"eliidi" roll [[kommunistlik partei|kommunistlikule parteile]] ning „rahva”"rahva" esindajaks pretendeerisid esimesteks vabadeks [[valimised|valimisteks]] loodud suured katusparteid (''umbrella parties''). Nende parteide lagunemise järel tekkis hulk väiksemaid parempoolseid, [[tsentrism|tsentristlikke]] ja vasakpoolseid populistlikke erakondi, kellest paljude eluiga jäi lühikeseks. Postkommunistlike ühiskondade populistide süüdistuse kohaselt oli uus demokraatlik eliit osa vanast kommunistlikust eliidist või nende varjatud kaasosaline ning kutsusid üles uuele [[revolutsioon]]ile, mis nad lõplikult välja tõrjuks ja võimu rahvale annaks. Selliseid väiteid on kasutanud näiteks [[Poola]] partei [[Õigus ja Õiglus]] ning [[Ungari]] partei [[Fidesz]].<ref>Cas Mudde 2017, lk 34–37</ref>
 
Kuigi Euroopas esinev populism on ennekõike parempoolne, andis [[Suur majandussurutis|2000. aastate majanduskriis]] hoogu ka [[vasakpopulism|vasakpopulistidele]] nagu [[Syriza]] [[Kreeka]]s ja [[Podemos]] [[Hispaania]]s. Ka need erakonnad kipuvad olema euroskeptilised, kuigi nende põhjused pole seotud riigi ja rahvuslusega nagu [[parempopulism|parempopulistidel]], vaid sotsiaalteemade ja [[sotsialism]]iga.<ref>Cas Mudde 2017, lk 37</ref>
Populism mõjutab [[Liberaalne demokraatia|libreaalset demokraatlikku]] riigikorda nii positiivselt kui ka negatiivselt. Positiivse poole pealt võib see anda kaasarääkimise võimaluse ühiskonnarühmadele, kes tunnevad, et poliitiline eliit ei esinda neid. Populism võib mobiliseerida tõrjutud ühiskonnarühmi, aidata neil poliitilisse süsteemi integreeruda ja suurendada nende poolt eelistatud poliitikaotsuste realiseerumise võimlust. Samuti võib see suurendada võimudepoolset demokraatlikku vastutust.<ref name=Mudde8084>Cas Mudde 2017, lk 80–84</ref>
 
Negatiivse poole pealt võib enamuse võimu ja rahva suveräänsuse idee ilma piiranguteta rakendamine tähendada inimeste [[põhiõigused|põhiõigusi]] kaitsvate mittevalitavate institutsioonide õõnestamist ning [[Vähemusgrupp|vähemuste]] õiguste eiramist. (Ida-)Euroopas ohustabki liberaalset demokraatiat ennekõike paremäärmuslike populistide soov luua [[etnokraatia|etnokraatlikk]]e režiime, kus riik kuuluks ühele etnilisele rühmale. Populistide kriitikarünnakute kõige sagedasemad sihtmärgid on [[kohtuvõim]] ja meedia. Võimule saanud populistid on tihti muutnud riiklikud meediakanalid oma hääletoruks ning kiusanud taga sõltumatuid meediakanaleid. Riiklikke institutsioone on mehitatud oma toetajatega ja muudetud neid oma parteid soosivamaks. Nende poliitiliste konkurentide, keda kujutatakse „kurjuse”"kurjuse" esindajatena, ligipääsu valimisprotsessile ja meediale kiputakse piirama. Ollakse altid [[vandenõuteooria]]te levitamisele. Populism võib tekitada poliitikamaastikul uue [[ühiskondlik lõhe|lõhe]], mis takistab stabiilsete [[koalitsioon]]ide sõlmimist. Populism võib tõsta moraaliküsimuste tähtsust poliitikas, mis muudab kokkulepeteni jõudmise keeruliseks või võimatuks.<ref name=Mudde8084 />
 
Populism toetab autoritaarsete riigikordade [[demokratiseerumine|demokratiseerumist]] (näiteks [[Solidaarsus (ametiühing)|Solidaarsus]] Poolas) ja raskendab osaliselt demokraatlike režiimide autokraatsemaks muutumist (näiteks [[Alaksandr Łukašenka]] [[Valgevene]]s). Samas täieliku liberaalse demokraatiani jõudmist, kus oleks kindlustatud [[õigusriik|õigusriigi]] põhimõte ja eksisteeriksid põhi- ja vähemuste õigusi kaitsvad institutsioonid ([[Vladimír Mečiar]] [[Slovakkia]]s) või selle püsimist ([[Viktor Orbán]] Ungaris) populism takistab.<ref>Cas Mudde 2017, lk 86–93</ref>
=== Ideaalse populismi tüübid ===
 
[[Cas Mudde]] on eristanud kolme populismi tüüpi, mis teoorias ja praktikas üksteisega kattuda võivad.
 
*Agraarne populism. Näitena võib tuua [[narodnikud|narodnikute]] liikumise Tsaari-Venemaal. Seda iseloomustas eliidivastane ideoloogia, mis käsitles moraalsuse allikana talupoega ning pidas ühiskonna aluseks põllumajanduslikku eluviisi. Agraarsed populistid väärtustasid väikseid perefarme, nende ühinemist kooperatiividesse, et tugevdada kogukonda ja edendada omavalitsust.
*Majandusliku populismi algus oli 1920. aastatel [[Ladina-Ameerika]]s. Ladina-Ameerika traditsioonis kirjeldati populismi kui mitme klassi poliitilist liikumist, mida iseloomustavad karismaatilised liidrid, kiired reformipoliitikad ning [[revolutsioon]]i mittetunnustamine. Laiemas tähenduses hõlmab majanduslik populism muu hulgas selliseid riigi ülesandeid nagu [[kaitsetoll]]ide rakendamine, [[jõukuse ümberjaotamine]], hoolekandeteenuste laiendamine ning sotsiaalsete partnerite palumine koostööle.
 
*Poliitiline populism on poliitikastiil, mis rajab jäiga jaotuse "rikkumatud inimesed" ja "korrumpeerunud eliit". Kategooriad on pigem moraalsed. Poliitilistel populistidel on poliitikasse mitmekülgne suhe: ühelt poolt peavad nad seda räpaseks, amoraalsele eliidile iseloomulikuks, teiselt poolt vajavad nad poliitikat selleks, et anda võim tagasi tavainimestele.
*Majandusliku populismi algus oli 1920. aastatel [[Ladina-Ameerika]]s. Ladina-Ameerika traditsioonis kirjeldati populismi kui mitme klassi poliitilist liikumist, mida iseloomustavad karismaatilised liidrid, kiired reformipoliitikad ning [[revolutsioon]]i mittetunnustamine. Laiemas tähenduses hõlmab majanduslik populism muu hulgas selliseid riigi ülesandeid nagu [[kaitsetoll]]ide rakendamine, [[jõukuse ümberjaotamine]], hoolekandeteenuste laiendamine ning sotsiaalsete partnerite palumine koostööle.
 
*Poliitiline populism on poliitikastiil, mis rajab jäiga jaotuse "rikkumatud inimesed" ja "korrumpeerunud eliit". Kategooriad on pigem moraalsed. Poliitilistel populistidel on poliitikasse mitmekülgne suhe: ühelt poolt peavad nad seda räpaseks, amoraalsele eliidile iseloomulikuks, teiselt poolt vajavad nad poliitikat selleks, et anda võim tagasi tavainimestele.
 
== Vaata ka ==
 
==Välislingid==
* [[Krõõt Filippov]]. [http://www.muurileht.ee/paslik-kusimus-enne-valimisi-mis-see-populism-oigupoolest-on/ Paslik küsimus enne valimisi: „Mis"Mis see populism õigupoolest on?"], muurileht.ee, 26. veebruar 2015
 
{{Vikitsitaadid}}
76 014

muudatust