Deontoloogiline eetika: erinevus redaktsioonide vahel
Eemaldatud sisu Lisatud sisu
Resümee puudub |
P pisitoimetamine |
||
1. rida:
'''Deontoloogia''' ([[vanakreeka keel]]e δέον, ''deon'', 'nõutav, vajaolev, kohane') on [[moraalifilosoofia]] suund ja moraaliteooria tüüp, mille kohaselt tuleb tegude moraalsust hinnata eelkõige lähtuvalt nende vastavusest [[moraal
Deontoloogiline eetika omistab seesmise väärtuse teole endale, mitte selle tagajärgedele, nagu teevad [[teleoloogiline eetika|teleoloogilised]] süsteemid. Moraalne tegu on ajendatud teatud moraalsest motiivist või kohusetundest järgida moraalireegleid, kusjuures otsustav pole mitte teo tagajärg, vaid tegutsemise ajendiks olnud [[hea tahe]]. Deontoloogilised teooriad kalduvad väitma, et moraalireeglid kehtivad kõigile ühtemoodi, st on universaalsed ning selle tõttu võivad need teooriad väljendada [[moraaliabsolutism]]i.
[[Pilt:Immanuel Kant (portrait).jpg|
==Deontoloogilised teooriad==
9. rida:
==Immanuel Kanti teooria==
Tuntuim deontoloogilise eetika esindaja on [[Immanuel Kant]], kelle järgi [[moraal
Kanti jaoks olid [[emotsioon]]id ning moraalne kohusetunne erinevad asjad. Moraalseid tegusid tehakse heast tahtest ja kohusetundest (sageli nimetatakse Kanti eetikat [[kohus|kohuse-eetikaks]]). Kui moraalse teoga kaasnevad muud emotsioonid, näiteks armastus, hool, õnnetunne vms, on need pigem head kõrvalproduktid, aga mitte moraalse teo põhjustajad.
|