Deontoloogiline eetika: erinevus redaktsioonide vahel

Eemaldatud sisu Lisatud sisu
Resümee puudub
P pisitoimetamine
 
1. rida:
'''Deontoloogia''' ([[vanakreeka keel]]e δέον, ''deon'', 'nõutav, vajaolev, kohane') on [[moraalifilosoofia]] suund ja moraaliteooria tüüp, mille kohaselt tuleb tegude moraalsust hinnata eelkõige lähtuvalt nende vastavusest [[moraal|moraalireeglitele]]ireeglitele või tunnetatud kohustusest moraali või selle reeglite suhtes.
 
Deontoloogiline eetika omistab seesmise väärtuse teole endale, mitte selle tagajärgedele, nagu teevad [[teleoloogiline eetika|teleoloogilised]] süsteemid. Moraalne tegu on ajendatud teatud moraalsest motiivist või kohusetundest järgida moraalireegleid, kusjuures otsustav pole mitte teo tagajärg, vaid tegutsemise ajendiks olnud [[hea tahe]]. Deontoloogilised teooriad kalduvad väitma, et moraalireeglid kehtivad kõigile ühtemoodi, st on universaalsed ning selle tõttu võivad need teooriad väljendada [[moraaliabsolutism]]i.
 
[[Pilt:Immanuel Kant (portrait).jpg|thumbpisi|Immanuel Kant]]
 
==Deontoloogilised teooriad==
9. rida:
 
==Immanuel Kanti teooria==
Tuntuim deontoloogilise eetika esindaja on [[Immanuel Kant]], kelle järgi [[moraal|moraalil]]il pole seost sellega, kas ja kuidas me maailma kogeme. Moraal on [[kogemus]]test sõltumatu. Üksnes [[puhas mõistus|puhtale mõistusele]] toetudes oleme me võimelised teadma, mis on õige ja mis väär. Reflekteerides moraali üle, oleme võimelised sellest aru saama [[a priori]].
 
Kanti jaoks olid [[emotsioon]]id ning moraalne kohusetunne erinevad asjad. Moraalseid tegusid tehakse heast tahtest ja kohusetundest (sageli nimetatakse Kanti eetikat [[kohus|kohuse-eetikaks]]). Kui moraalse teoga kaasnevad muud emotsioonid, näiteks armastus, hool, õnnetunne vms, on need pigem head kõrvalproduktid, aga mitte moraalse teo põhjustajad.