Aktiivsus- ja tähelepanuhäire: erinevus redaktsioonide vahel

Eemaldatud sisu Lisatud sisu
PResümee puudub
P pisitoimetamine
2. rida:
'''Aktiivsus- ja tähelepanuhäire''' ('''ATH'''; [[inglise keel|inglispäraselt]] '''ADHD''' või '''ADD'''), üldtuntud kui '''hüperaktiivsus''', on [[neurobioloogia|neurobiloogiline]] arenguhäire.<ref name="ae4J6" /><ref name="h6r12" />
 
Tänapäeval on ATH väga levinud laste seas.{{lisa viide}} Sümptomeid võib täheldada rohkem kui 10%-l. 2,5%-l neist on täidetud ka diagnostilised kriteeriumid. Sellele häirele on iseloomulik varane algus, tavaliselt avaldub see esimese viie eluaasta jooksul. See väljendub püsivuse puudumises ning süsteemitus, laialivalguvas ja liigses askeldamises. Hüperaktiivsed lapsed lähevad ühelt tegevuselt teisele, midagi lõpetamata. Selle häirega kaasneb sageli ka muid iseärasusi. Tihti on sellised lapsed hoolimatud, satuvad sageli õnnetustesse ning rikuvad seadusi. See kõik juhtub siiski mõtlematusest, meelega nad seda ei tee. Lapsed tegutsevad hetketujude ajel. Täiskasvanuga suheldes on nad pidurdamatud ning neil puudub ettevaatlikus ja vaoshoitus. Tihti on need lapsed ebapopulaarsed teiste laste hulgas ning võivad olla tõrjutud. Eakaaslastega võrreldes on hüperaktiivsed lapsed vaimselt nõrgemad ja lisaks võib olla keelearengu spetsiifilised ja ka motoorsed häired.<ref name="Liivamägi" />
 
==Ajalugu==
19. sajandi lõpus märkasid lastearstid, et ajukahjustusega ja neuroloogiliste haigustega lapsed on sageli motoorselt väga rahutud. Sellest tulenevalt jõuti järeldusele, et hüperaktiivsus on kinnituseks ka kergema ajukahjustuse kohta, mida varem kasutusel olevate meetoditega ei olnud võimalik diagnoosida. Sel ajal kasutati mõistet „minimal"minimal brain disorder“disorder" (MBD). Teaduskirjanduses seda mõistet enam ei kasutata. Hiljem muudeti lühendi tähendust, millest sai talitlushäire (dysfunction), kuna uuringud viitasid sellele, et väikesel osal hüperaktiivsetest lastest on eelnimetatud orgaaniline ajukahjustus. 20. sajandi alguses märgati, et sellised lapsed on üliaktiivsed ainult koolis või mingis kindlas keskkonnas/tingimustes, kus neile esitati suuri nõudmisi. Kodus ja igapäevamängudes võisid hüperaktiivsuse sümptomid puududa.<ref name="Liivamägi" />(Liivamägi, 2006: 236)
 
==Diagnostilised kriteeriumid==
12. rida:
Et hüperaktiivsust diagnoosima hakata, peab esinema vähemalt kolm sümptomit pikema aja jooksul (6 kuud). Sellised lapsed siblivad rahutult käte ja jalgadega või nihelevad toolil. Nad lahkuvad omavoliliselt oma kohalt, kus eeldatakse, et laps paigal püsiks. Samuti jooksevad ja ronivad ringi seal, kus ei ole sobilik. Need lapsed on mängudes lärmakad ega suuda vabategevusele vaikselt keskenduda. Nad on motoorselt väga aktiivsed ega suuda vastavalt olukorrale käitumist kontrollida (RHK-10).
 
Tähelepanuhäire diagnoosimisel on oluline, et keskendumisvõime puudulikkusele viitavatest sümptomitest on esindatud vähemalt kuus. Siia alla kuulub see, et laps ei mäleta tihti oma igapäevaseid tegemisi, kaotab tema jaoks vajalikke asju nagu näiteks koolitarbed. Ülesannete lahendamisel teeb tihti hooletusvigu. Tema keskendumist segavad välised ärritajad. Lisaks väldib ta pingutustnõudvaid ülesandeid. Ta ei oska planeerida oma tegevusi ning kui on midagi kavandanud, siis ta ei oska seda ellu viia. Ta ei kuula, mida talle räägitakse ja seetõttu on tal raske juhtnööre jälgida. Mängudele ja ülesannetele keskendumine on tema jaoks raske ning sageli jäävad tal tegevused pooleli (RHK-10).
 
Lisaks neile probleemidele on need lapsed on liiga impulsiivsed. Impulsiivsuse juures saab tuua välja järgmised tunnused. Hüperaktiivsed lapsed sekkuvad teistele esitatud küsimustesse. Nad ei suuda oodata mängudes ja tegevustes oma järge ning on pealetükkivad. Nad räägivad liiga palju, arvestamata olukorda ja situatsiooni (RHK-10).
 
==Kaasnevad probleemid==
Õpiraskused, mis on tingitud aju arengu iseärasusest, aga mitte lapse laiskusest või vaimsete võimete vähesusest. Lastel võivad esineda spetsiifilisi õpiraskusi lugemise omandamisel, õigekirjas või matemaaikas. Kõne ja keele areng võib olla aeglasem. Kõne võib täielikult puududa või ei vasta eakohasele arengutasemele.
 
==Psüühiliste protsesside häirumine==
52. rida:
Hüperaktiivsel lapsel on enamasti keeruline ennast teise inimese olukorda panna. Et aidata last teiste inimeste tunnete mõistmisel, küsida lapse arvamust, mis tema arvab, mida keegi teine ühes või teises olukorras tunda võiks.<ref name="Haldre" />
 
Hüperaktiivsete laste vanemate hinnangul mõjuvad väljasõidud ja pereüritused lastele liigselt ärritavalt, lapsed on sõnakuulmatud, nende tähelepanu hajub ning õnnetusi juhtub rohkem. Lapsele tuleks kindlasti eelnevalt selgitada, mis sel päeval juhtuma hakkab. <ref name="Haldre" />
Võrreldes teiste lastega, vajavad hüperaktiivsed lapsed tihedamini füüsilist kontakti. Kui last kergelt õlast puudutada, aitab see paremini lapsel oma tähelepanu koondada. Arvestada tuleb sellega, et mõned lapsed ei soovi üldse füüsilist kontakti, sel juhul tuleb lapse soovi aktsepteerida. Samuti on tähtis lapsega silmside luua, nii saavad lapsed teate, et tema jaoks ollakse olemas ja temaga arvestatakse. <ref name="Haldre" />
 
Kuna hüperaktiivsel lapsel on raske ühelt tegevuselt teisele üle minna, on oluline, et talle antakse reageerimiseks lisa- või neutraalset aega. Kui lapsel on vaja uuele tegevusele lülituda, tuleb sellest talle aegsasti märku anda, nt öelda, et tal tuleb lõpetada 10 minuti jooksul, seejärel….
<ref name="Haldre" />
 
Hüperaktiivsetel lastel on keeruline talle antud tööülesandeid järjestada ja organiseerida. Et laps ülesannetega paremini toime tuleks, on vaja ülesanne osadeks jaotada ning lisada selgitus, millises järjekorras ta midagi tegema hakkab. Korraldused peab andma selgelt, lühidalt ja arusaadavalt, rääkida tuleb sellest, mida temalt oodatakse, mitte sellest, mida ta kindlasti teha ei tohiks. Võimalusel kontrollida, kas laps mõistis talle öeldut. <ref name="Haldre" />
 
Hüperaktiivsel lapsel kujuneb sageli madal enesehinnang, mis tuleneb sellest, et ta satub sagedasti pahandustesse ning saab pidevalt riielda. Et vältida enesehinnangu langemist, on tarvis last tunnustada ja kiita. Kiita ja tunnustada tuleks ka lapse püüdlusi midagi head korda saata, kuigi tema kohmakuses ja impulsiivsuses on oht, et kavatsuse teokstegemine ei õnnestu. Kiita tuleks vahetult pärast tegevust, nii kujuneb lapsel seos oma tegevuse ja positiivse tagasiside vahel.
65. rida:
==Viited==
{{viited|allikad=
<ref name="ae4J6">http://www.unemeditsiin.ee/?q=en/node/124</ref>
<ref name="h6r12">http://elf.ee/ath/mis-on-ath/</ref>
<ref name="Liivamägi">Liivamägi, J. (2006) (Toim). Laste- ja noortepsühhiaatria. Tallinn: Medicina</ref>
<ref name="Nõmme">Nõmme, A. (2005). Hüpi lasteaias. Tartu: Atlex</ref>
<ref name="1LGty">Nõmme, A. (2009). Iga laps tuleb oma õnnega. Tartu: Atlex</ref>
<ref name="Toomla">Toomla, K. (2001). Hüperaktiivne laps kodus, koolis, lasteaias. Loeng: Prsktilise Psühholoogia Erakool SENSUS</ref>
<ref name="Haldre">Haldre, L., Kõrgesaar, R., Metsis, L., Roomeldi, M., Susi, A. (2003). Hüperaktiivne laps. Abiks lapsevanematele ja pedagoogidele. Tartu Ülikooli Kirjastus</ref>
<ref name="ae4J6">http://www.unemeditsiin.ee/?q=en/node/124</ref>
<ref name="h6r12">http://elf.ee/ath/mis-on-ath/</ref>
<ref name="1LGty">Nõmme, A. (2009). Iga laps tuleb oma õnnega. Tartu: Atlex</ref>
}}