Lo-fi muusika: erinevus redaktsioonide vahel

Eemaldatud sisu Lisatud sisu

Reasisene

Redaktsioon: 8. aprill 2019, kell 23:42

Lo-fi (algselt kirjutati low-fi, terminist “low fidelity”) on muusika esteetika, milles heli kvaliteet on kehvem kui tänapäevased muusika standardid eeldavad. Need standardid on arenenud aastate jooksul, mis tähendab, et vanemad palad ei kutsutud “lo-fi-ks”, vaid said alles hiljem sellise nimetuse. Lo-fi-d hakati alles 1990-ndatel tunnustama kui muusika žanrina, mida alternatiivselt kutsuti ka DIY (ingl. k . “do it yourself”, est. k. “Ise tehtud”) music.

Definitsioonid

Lo-fi definitsioon arenes hüplikult 1970-ndate ja 2000-ndate aastate vahel (algselt kirjutatud “low-fi” enne 1990-ndaid). Enne 1990-ndaid ei olnud kriitikute seas peaaegu mitte mingit tunnustust lo-fi ebaperfektsuste vastu, kuid see muutus, pärast romantiseerimist kodus-salvestatud ja “do it yourself” (DIY) muusikas.

Lo-fi muusika on esteetiline muusika žanr / vorm, mis kasutab halvema kvaliteediga heli, et matkida vana aegset muusikat. Muusikas on kuulda helidefekte kuna varem salvestasid lo-fi artistid vanadel või kehvematel salvestusseadmetel, rahaliste piirangute tõttu. See annab muusikale iseloomuliku autentsuse, mis sarnaneb halvema kvaliteediga demodele, illegaalselt müüdud / alla laetud või välistes tingimustes salvestatud muusikaga. Tänapäeval üritatakse meelega saavutada vana aegset õhkkonda ning selle tulemuseks on iseloomulik melanhoolne kõla.

Omadused/tunnusjooned

Lo-fi muusika põhimõte on kõlada vana moodsalt ning tihti ka kurvameelselt. See võib tekitada kuulajates endas melanhoolseid tundeid. Sealt tulevad ka kurvemad pealkirjad nagu näiteks: “Lonely”, “I miss you”, “I’m sorry” (est. k. “Üksik”, “Ma igatsen sind”, “Vabandust”).

Lo-fi kombineerib jazz’i, house’i ja hip-hop muusika kõik ühte ning loob rahuliku ja kergelt nauditava õhkkonna, mida kuulata õppides, puhates või uinudes.