Jaan Toomik: erinevus redaktsioonide vahel
Eemaldatud sisu Lisatud sisu
P pisitoimetamine using AWB |
PResümee puudub |
||
31. rida:
Jaan Toomik sündis 2. oktoobril 1961 Tartus. 9-aastasena kaotas Toomik isa ning artisti ema kasvatada jäi ka ta vanem vend. Alates hilisest teismeeast on Toomik ennast kirjeldanud kui ülimalt tundlikku noormeest, kes huvitub ainult filosoofiast ja kaunitest kunstidest.<ref name="lemsu" /> Pärast [[Haapsalu 1. Keskkool]]i lõpetamist 1980. aastal<ref name="pQEUZ" /> läbis ta aastatel 1981–1983 teenistuse [[Nõukogude armee]]s,[[Volgograd]]is [[Venemaa]]l, valvates suuri pommiladusid ja laadides laskemoona Afganistani suunduvatele rongidele. Ta tegi sõjaväes ka portreesid oma kaaslastest.<ref name="h2d1w" />
Pärast armeeteenistust astus Toomik toonasesse [[eesti Kunstiakadeemia|Eesti Riiklikku Kunstiinstituuti]] Tallinnas, kus ta aastatel 1985–1991 õppis maalikunsti kateedris. Sellest perioodist on säilinud mõned varjamatult neoekspressionistliku pintslitööga suuremõõtmelised maalid (nt "Menstruatsioon", 1989; "Tantsija", 1990). Kunstniku sõnul oli ta sel ajal tugevalt mõjutatud [[Jorge Luis Borges]]e teostest, sest "identiteedi tunnetus oli Nõukogude ajal teine. /…/ Me kõik elasime kuskil muus maailmas. /…/ Aga Laulva revolutsiooni ajal hakkasid sa ennast identifitseerima selle maa ja rahvaga rohkem."<ref name="3gasO" /> Hea sellekohane näide võiks olla Toomiku ajutine installatsioon "Voodi 75" (1993), mis oli [[Tallinna Kunstihoone]] ees väljas ühe kuu. See koosnes 75 raudvoodist, mille kunstnik oli ostnud Vene aarmeebaasidest, mis äsja taasiseseisvunud Eestis ikka veel kohal olid. Maalikunsti kaudu oli Toomik järk-järgult leidnud tee ''performance'''i-kunstini ja sealt edasi installatsiooni- ja kohaspetsiifilise kunstini, hüljates maali lühikeseks ajaks täielikult.<ref name="E7RnS" />
Tema rahvusvahelise karjääri algus oli mõnevõrra "sümptomaatiline" ühe Berliini müüri järgse põlvkonna kunstniku jaoks. Jaan Toomik on osalenud erinevatel rahvusvahelistel kunstisündmustel alates 1993. aastast. 1992. aastal valminud installatsioon "[[15. mai – 1. juuni 1992]]" on olnud näitustel ka hiljem, tekitades korduvalt poleemikat Eesti ajakirjanduses. 1990. aastate alguses hakkas Toomik genereerima lihtsaid kontseptuaalseid aktsioone, mida ta tavaliselt salvestas videosse. ''Performance'' ja videoinstallatsioon "Teekond São Paulosse" (1994) valmistas ette pinnase Toomiku peatsele läbimurdele rahvusvahelisel kunstiareenil. Esmakordselt näidatuna 1994. aastal [[São Paulo]] Biennaalil Brasiilias, kujutas see endast omalaadset peegelkuupi, mis hõljus kolme jõe veepinnal Tartus, Prahas ja São Paulos – linnades, mis asuvad geograafiliselt kõik samal joonel. Sellele järgnes esmakordselt "ARS '95-l" Kiasmas [[Helsingi]]s eksponeeritud "Tantsides koju" (1995), kus on näha harilikus igapäevariietuses kunstnikku laeva ahtritekil mootoriheli hüpnootilise rütmi järgi tantsimas, tuues kaudselt meelde parvlaeva Estonia katastroofi 28. septembril 1994. 1997. aastal esindas Toomik Eestit ühe oma järjekordse kohaspetsiifilise installatsiooni, põhjade ja kaanteta kirstudest tehtud "vaatekoridoriga" rahvusvahelisel Veneetsia kunstibiennaalil. Video "Treiler" (1997) puhul projitseeris ta San Antonios, Texase kõrbemaanteel filmitud heleda päikeselise videopildi sügispimeduses Tartust Tallinna suundunud treileri tagaotsale. 200 km pikk sõit "video-mobiili" järel võeti linti treileri järgi sõitnud autost. Videodokumentatsioonil lühidalt näha Sirje Helmet (selleaegne Kaasaegse Kunsti Eesti Keskuse direktor) liikluspolitseile kunstiprojekti kohta selgitusi andmas.
1998. aastal valmis Toomiku edukaim videoteos "Isa ja poeg", mida eksponeeriti kõigepealt [[Tallinna Linnagalerii]]s. Selles lühivideos (2 minutit 35 sekundit) on näha alasti kunstnikku uisutamas jäiselt külma Läänemere peal, ringeldes ümber vaataja. Saateks tema sel ajal kümneaastase poja lauldud religioosne koraal, kaob ta video lõpuks valgesse silmapiiri, kust ta video alguses nähtavale ilmus. Teos kuulub mitmetesse kunstikogudesse ([[Eesti Kunstimuuseum]], [[Nicole Trussardi fond]], Erika Hoffmanni kogu [[Berliin]]is, [[Stedeljik muuseum]] [[Amsterdam]]is, [[Moderna muuseum]] [[Stockholm]]is, [[Ludwigi muuseum]] [[Budapest]]is), kõik autorikoopiad on müüdud. Enam kui aastakümme hiljem oli see teos endiselt prestiižsetel rahvusvaheliste kunstiüritustel (nt 4. Berliini kaasaegse kunsti biennaal, Berliin, 2006 ja "Ostalgia" [[New Museum]]is, [[New York]], 2011) ja kunstnik saab jätkuvalt päringuid erinevatelt kunstikogujatelt ja institutsioonidelt ostuvõimaluste kohta.
Alates 1997. aastast on Toomikul olnud üle paarikümne isikunäituse eri institutsioonides üle maailma. Toomik on üks vähestest kaasaegsetest Eesti kunstnikest, kelle retseptsiooni puhul võib rääkida kodusest ja rahvusvahelisest vaatenurgast. Video "Nimeta (Mees)" (2001) mõjub teatud homaažina Viini aktsionismiga seotud teemadele, mis olid Toomiku jaoks olulised 1980. aastate lõpus ja 1990. aastate alguses.<ref name="2thcn" /> Videos näidatakse ülesküntud põllu peal tammuvat meest (
Enamjaolt on Toomiku videoteostel siiski sügavalt isiklik taustsüsteem ja seletus. Näiteks on "Nimetu" (2002) puhul tegemist dokumentatsiooniga tema surnud vennale pühendatud ''performance'''ist. Videos on näha 9 meetri kõrguselt vabalt alla kukkuvat kunstnikku, justkui oleks tegemist vettehüppega, ent vee asemel "neelab" kunstniku hoopiski maapind. "Tantsides isaga" (2003) on teostatud samalaadses isiklikus võtmes. Kunstnik tantsib seal oma isa haual, kellega ta tema varase surma tõttu ei ole kunagi koos tantsinud. Videos on näha, et hauakivile on kirjutatud Jaan Toomik, kuna Toomik jagab oma isaga sama täisnime.
46. rida:
==Kunstist (kunsti-)filmini==
Toomiku kunstnikustrateegias leidis aset järjekordne muutus seoses 2007. aastal Kumu kunstimuuseumis toimunud isikunäitusega. Väljapanek sisaldas lisaks tema uuematele maalidele ja videoteostele ka tema esimest katsetust filmilavastajana, milleks oli 35 millimeetrise kaameraga filmitud lühifilm "Armulaud" (2007, 12 min). Toomiku varasemate videoinstallatsioonide atmosfääri kandvas filmis, kus dialoog peaaegu puudub, mängis peategelast kunstniku kauaaegne sõber ja ''alter ego'' Alar Sudak. "Armulaud" sai žürii eripreemia 54. rahvusvahelisel Oberhauseni lühifilmide festivalil <ref name="4xifr" /> ja 2011. aastal linastus see Pompidou keskuses ühes programmis koos Aleksander Sokurovi, Zbigniew Rybczyński ja Želimir Žilniki filmidega. 2010. aastal valmis Toomikul tema teine lühifilm "Oleg" (2010, 20 min, 35 mm), tumeda, süütundest kantud atmosfääriga psühholoogiline lugu, mis põhines nõukogude armeeteenistuse mälestustel 1980. aastatest. Toomik on ka avalikult väljendanud soovi lavastada täispikka mängufilmi, säilitades samaaegselt oma intensiivset suhet maalikunsti ja kõikvõimalike interdistsiplinaarsete kunstipraktikatega.
==Tunnustused==
| |||