Budism Hiinas: erinevus redaktsioonide vahel

[[Budism]] jõudis [[Hani dünastia]] aegsesse [[Hiina|Hiinasse]]sse meie ajaarvamise 1. sajandil [[Siiditee|Siiditeed]]d mööda rändavate kaupmeeste ja [[Munk|munkademunk]]ade vahendusel. Erinevalt [[Kagu-Aasia|Kagu-Aasiast]]st ja [[Tiibet|Tiibetist]]ist oli Hiinas juba enne budismi saabumist välja kujunenud kõrgetasemeline kultuur koos keeruka [[Konfutsianism|konfutsiaanliku]] riigiaparaadi ja kohalike filosoofiatraditsioonidega. <ref name=":0">{{Raamatuviide|autor=Elli Feldberg|pealkiri=Meel ongi Buddha: Mazu jutlused ja ütlused|aasta=2013|koht=Tallinn|kirjastus=TLÜ Kirjastus|lehekülg=}}</ref><ref name=":1">{{Raamatuviide|autor=Andrew Skilton|pealkiri=Budismi lühiajalugu|aasta=2012|koht=Tallinn|kirjastus=Koolibri|lehekülg=}}</ref><ref>{{Netiviide|Autor=|URL=http://afe.easia.columbia.edu/timelines/china_timeline.htm|Pealkiri=Timeline of Chinese History and Dynasties|Väljaanne=|Aeg=|Kasutatud=11.12.2016}}</ref>

Esimesel kolmel sajandil avaldas budism Hiina usuelule vähe mõju. Budism levis põhiliselt mitte-hiinlastest siseaasialaste seas, kes tegelesid lääne kaubateede kaudu sisse voolanud budistlike tekstide tõlkimise ja uurimisega. Hiinlastest koosnev haritud ülemkiht budismi vastu huvi ei tundnud.<ref name=":0" /><ref name=":1" />

Esimesed [[Hiinahiina keel|hiina keelde]]de tõlgitud tekstid keskendusid pigem budistlikule [[Mõtlus|mõtluspraktikalemõtlus]]praktikale kui teoreetilis-filosoofilisele õpetusele, tõlgitud mitte-mahajaana kirjutised käsitlesid põhiliselt meele valitsemise, hingamise ja kirgede maha surumise tehnikaid. Budistlikud mõtlusharjutused sobisid hästi kokku taoistlike huvidega füüsilis-vaimsete alkeemiatehnikate vastu; enne hiinakeelse budistliku terminoloogia väljakujundamist kasutati tekstide tõlkimisel suures osas taoistlikke mõisteid. Budismi peetigi Hiinas esialgu taoismi osaks.<ref name=":0" /><ref name=":1" />

Budismi teine oluline arengufaas Hiinas algas 320. aastate paiku, kui impeeriumi põhjaosa langes [[Hunnid|hunnidehunnid]]e võimu alla, ja hõlmab Ida-Jin’i (317–420) ning [[Lõuna ja Põhja dünastiad|Lõuna ja Põhja dünastiate]] (420–589) aega. Hiina killustus ning kuni 6. sajandini oli keisririik jagatud paljude väiksemate valitsejate vahel: Põhja-Hiinas valitsesid mitmed välismaised ([[Turgi rahvad|turgi]], [[Mongolid|mongoli]], [[Tiibet|tiibetitiibet]]i) hõimud, Lõuna-Hiinas olid võimul hiinlaste dünastiad.<ref name=":0" /><ref name=":1" />

Põhja-Hiinas, kus valitsesid võõramaised dünastiad, kogus budism järgijaid, olles vastukaaluks hiinlaste ülimuslikkust rõhutavale [[Konfutsianism|konfutsianismilekonfutsianism]]ile. Kuninglikku soosingusse sattunud budism allutati keskvõimu kontrollile. Jätkus [[India|indiapäraseindia]]pärase budismi sissevool, millega kaasnes ulatuslik pühakirjade tõlkimine; õpetaja [[Kumārajīva]] eestvedamisel said hiinakeelse kuju paljud mõjukad mahajaana tekstid, nende hulgas „"[[Õnnemaa suutrad|Puhta maa suutrad]]“", „"[[Lootossuutra]]“" (sanskriti k. ''Saddharma-puṇḍarīka-sūtra'') ja „"[[Vimalakīrti suutra]]“" (''Vimalakīrti-nirdeśa-sūtra''). Tänu neile tõlgetele tutvus Hiina avalikkus põhjalikumalt mahajaana, eriti ''[[madhjamaka]]'' koolkonna õpetusega.<ref name=":0" /><ref name=":1" />

Umbes 400. aasta paiku oli Lõuna-Hiinas juba ligikaudu 2000 [[Klooster|kloostrit]]. Mungad, kellest paljud olid kõrget päritolu või sünnipäralt suisa valitsejasuguvõsast, propageerisid budismi ka [[Õukond|õukonnas]]. Juba 381. aastal andis keiser [[Xiaowu]] budismile oma ametliku nõusoleku ning hakkas ise [[sangha]] pühendunud ilmikliikmeks. Kuuendal sajandil valitsenud [[keiser Wu]] keelustas budistiks hakates [[Taoism|taoismitaoism]]i ning loomade ohverdamise. Samal ajal saabus Hiinasse ka ''[[chan]]''’i koolkonna rajaja õpetaja [[Bodhidharma]].<ref name=":0" /><ref name=":1" />

[[Tangi dünastia|Tangi]] keisrid pidasid end põlvnevaks [[Laozi]]’st ning eelistasid [[Taoism|taoismitaoism]]i, kuid mitmed toetasid ka budismi kui oma alamate seas levinud õpetust. Tangi ajastul valitses enamasti usuline sallivus ja mitmekesisus; Hiinasse jõudsid teisedki välismaised usundid, näiteks [[islam]]. Budism oli keskvõimu kontrolli all: valitsejad lasksid ehitada uusi templeid, kuid soovisid samas vähendada templite jõukust ja sõltumatust.<ref name=":0" />

Tangi dünastia ajal soodustas budismi levikut ka [[Trükikunst|trükikunstitrükikunst]]i leiutamine 8. sajandil; vanim meieni säilinud dateeritud trükiteos on 868. aastast pärinev „"[[Teemantsuutra]]“" (skr ''Vajracchedikā-prajñāpāramitā-sūtra'') hiinakeelne tõlge.<ref name=":0" />

Hiina budismi viimase arenguetapi alguseks loetakse aastat 845, mil algas [[Taoism|taoismitaoism]]i pooldajast keisri [[Wuzong]]<nowiki/>i poolne budistide tagakiusamine. ''[[Tiantai]]'' ja ''[[Huayan|huayan’i]]'' koolkonnad hääbusid, tõenäoliselt seetõttu, et nende säilimine sõltus spetsialiseerunud kloostrimunkadest, kes aga keiserliku repressiooni all kõige rängemalt kannatasid. ''[[Chan]]'' ja ''[[jingtu]]'' ehk puhta maa koolkond, millel oli rohkem järgijaid ka lihtrahva hulgas, säilisid ning taastusid aegamööda. Budism pidi leidma endale koha aina enam konfutsianiseeruvas ühiskonnas konfutsianismi ja taoismi kõrval; lihtrahva hulgas ka kõigi kolme sünkretistliku seguna.<ref name=":1" />

Üks probleem, millega Hiina budistid silmitsi seisid, oli tekstilise materjali tohutu sissevool kõikidest budismi arenguetappidest ja koolkondadest. Tervikpildi loomiseks oli tarvis paigutada kõik need õpetused ühtsesse hierarhilisse süsteemi (''pan jiao'' süsteem). Koolkonniti jõuti aga erinevate järeldusteni: „"[[Lootossuutra|Lootossuutrale]]“le" pühendunutest kujunes välja ''[[tiantai]]'', ''[[Avataṃsaka-sūtra]]''’le pühendunutest [[Huayan|''huayan''’i]] koolkond.<ref name=":0" /><ref name=":1" />

Tuginedes mahajaana suutratele, eriti ''[[chan]]''<nowiki/>'i koolkonnas olulise ''[[Laṅkāvatāra-sūtra]]'' 16. peatükile peetakse Hiina budismis taimetoitlust budistlike käitumisjuhiste lahutamatuks osaks nii [[Munk|munkademunk]]ade kui ka ilmalike jaoks. Taimetoitlus käsitletakse ka ''[[Mahāparinirvāṇa-sūtra]]'' mahajaana versioonis ja [[Aṅgulimālīya-sūtra|''Aṅgulimālīya-sūtra''’s]].

* ''[[huayan|'''huayan''']]'' (華嚴宗, ''huáyánzōng''), asutanud Du Shun (杜順, ''Dù Shùn'') (557–640). Koolkond on ühenduslüliks [[Joogatšaara|joogatšaaralejoogatšaara]]le ja [[Tantra|tantraletantra]]le, keskendub „Lillevaniksuutra“"Lillevaniksuutra" (skr ''Avataṃsaka-sūtra'') tõlgendamisele.

* ''[[jingtu|'''jingtu''']]'' (淨土宗, ''jìngtǔzōng''), asutanud Shandao (善導, ''Shàndǎo''). ''Jingtu'' ehk õnnemaa koolkond, ka puhta maa õpetus, keskendub piiritu valguse buddha [[Amitābha|Amitābhaga]]ga seonduvatele harjutamisviisidele. Puhta maa õpetuse järgijate eesmärgiks on ümbersünd Amitābha buddha puhtale maale (sanskriti k. [[Sukhāvatī]], „õnnemaa“"õnnemaa"), kus tingimused [[buddha]] õpetuse järgimiseks on äärmiselt soodsad. Oluliseks harjutusmeetodiks on ''nian fo'' (jp ''nembutsu'') ehk „buddha"buddha nime lausumine“lausumine", mis seisneb vormeli ''namo amituofo'' (jp. ''namu amida butsu'') kordamises, samuti Amitābha ja Sukhāvatī kujustamine ning kogutud pälvimuste teistele pühendamine.