Minuskel: erinevus redaktsioonide vahel

'''Minuskel''' (tuleneb [[ladina keel|ladinakeelsest]] nimetusest ''minusculus'' "pigem väike") on väike [[Täht (kiri)|kirja]]- või [[trükitäht]].

Karolingide minuskel on käsikirjalise kirja tüüp, mis muutus Euroopas kalligraafia standardiks, et [[ladina tähestik]] oleks igast piirkonnast kirjaoskajatele arusaadav. See lõid esimest korda umbes aastal 780 [[benediktlased|benediktiini]] munkad Corbie kloostris (umbes 150  km Pariisist põhja pool). Seda kasutati [[Saksa-Rooma riik|Püha Rooma riigis]] umbes 800 AD ja 1200 AD vahel. Koodekseid, paganlikke, kristlikke tekste ja õppematerjale kirjutati karolingide minusklis terve [[karolingide renessanss|karolingide renessans]]i ajal. Kirjatüüp muutus [[gooti kiri|gooti kirjaks]] ning vananes, kuid [[Renessanss|Itaalia renessanssi]] ajal taaselustati ning sellest moodustus alustala uuematele käsikirjalistele kirjatüüpidele.

Varasel kirjatüübi arenguperioodil, Karl Suure valitsuse ajal 8. sajandil ja varasel 9. sajandil esineb erinevates piirkondades laialt varieeruvaid tähevorme. Tähe ''a'' untsiaalvorm, sarnane ''cc''-ga, on ikka kasutusel selle perioodi käsikirjades. Seal on samuti kasutusel lauselõpumärgid nagu küsimärk, samuti ka Beneventani kirjaviisis samal perioodil. Käsikirja õitseaeg oli 9. sajandil, kui see regiooni tasandilt rahvusvahelisele jõudis, väiksema tähevormi variatsiooniga. Hakkasid ilmuma modernsed glüüfid ''s'' ja ''v'' (vastandavalt „pikk"pikk s”s" ''ſ'' ja ''u'') ja tipumärgid, pärast ülal kitsenemist lõpetati täht kolmnurkse äärega. Pärast 9. sajandit hakkas käsikiri aeglaselt arenema. 10. ja 11. sajandil olid ligatuurid harvaesinevad ja tipumärgid hakkasid kalduma paremale ning lõpetati „kahvliga”"kahvliga". Hakati kasutama ka ''w''-d. 12. sajandiks olid karolingide kirja tähed muutunud kandilisemaks ja need kirjutati üksteisele lähemale, vähemloetavalt kui eelnevatel sajanditel; samal ajal tekkis ka modernne täpiga ''i''.