Maailm kui tahe ja kujutlus: erinevus redaktsioonide vahel

'''"Maailm kui tahe ja kujutlus"''' („Die"Die Welt als Wille und Vorstellung“Vorstellung") on saksa filosoofi [[Arthur Schopenhauer]]i peateos. Raamatu esmatrükk ilmus [[1818]].<ref name="xPY33" /> aasta detsembris ning teine, täiendatud trükk [[1844]]<ref name="TM5Nr" />.

Raamatu alguses on öeldud, et sellest arusaamiseks on vajalikud eelteadmised [[Immanuel Kant]]i filosoofilistest teooriatest. Mõnede autorite arvates järgib Schopenhauer Kanti [[transtsendentaalne idealism|transtsendentaalse idealismi]] [[metafüüsika|metafüüsilist süsteemi]] täpsemini kui ükski teine saksa [[idealism|idealismikoolkonna]]ikoolkonna esindaja. Sellegipoolest sisaldab raamat eraldi lisa pealkirjaga "Kanti filosoofia kriitika", milles Schopenhauer vaidlustab peaaegu kogu Kanti [[eetika]] ning suure osa tema [[epistemoloogia]]st ja [[esteetika]]st. Schopenhauer leiab, et seda osa raamatust tuleks lugeda enne teose põhipeatükkide juurde asumist, kuigi tema kriitika Kanti aadressil ei ole raamatus esitatud täielikul kujul, vaid oli juba varem avaldatud tema doktoritöös pealkirjaga "Küllaldase aluse seaduse nelikjuurest". Sissejuhatuses lisab Schopenhauer veel, et tema teooria mõistmiseks võiks lugeja olla kursis [[Platon]]i õpetuse ning [[india filosoofia]]ga.

Schopenhauer kasutas [[tahe|tahte]] mõistet igasuguse inimliku iha, soovi, tungi, himu, kire jne tähistamiseks. Tema filosoofia kohaselt on kogu [[loodus]], k.a inimene, rahuldamatu elutahte väljendus. Kogu inimkonna kannatuse põhjuseks on alaline tahe millegi enama järele.

Sarnaselt paljudele teistele selle valdkonna teooriatele keskendub Schopenhaueri esteetika [[geenius]]e mõistele. Ta käsitleb geeniust kui võimet esteetiliseks kogemuseks ning leiab, et eri määral esineb geeniust kõikides inimestes. Esteetiline kogemus leiab aset siis, kui inimene tajub objekti ning näeb selles mitte ainult konkreetset objekti, vaid ka selle [[Platon|platonlikkuplaton]]likku [[idee]]d. Sel hetkel saab ta vaadeldava objektiga üheks ning suudab lühiajaliselt välja murda katkematust rahuldamata ihade ringist, muutudes „tahtetu"tahtetu teadmise puhtaks subjektiks“subjektiks". Geniaalsetel inimestel on võime anda esteetilisi kogemusi edasi teistele ning objektid, mille kaudu seda tehakse, on kunstiteosed. Schopenhaueri järgi on [[maalikunst]]i parimateks näideteks [[Holland]]i kunstnike [[natüürmort|natüürmordid]], sest need aitavad vaatajal näha ilu tavalistes, igapäevastes asjades.

Raamatus esitatav teooria inimkäitumise eetikast on autori sõnul puhtalt kirjeldav, eristades kahte käitumistüüpi: tahte jaatamine ja tahte eitamine. Schopenhaueri järgi on tahe (tahe kui asi iseeneses, mitte iga üksiku inimese tahe, mis on esimese nähtumus) iseendaga konfliktis, sest kõik inimesed ja loomad on [[egoism|egoistlikud]]. Egoismi ületamine (mis leiab aset juhul, kui õnnestub purustada illusoorne ettekujutus isiku individuaalsusest ning seeläbi kaasa tunda teise olendi kannatusele) teeb võimalikuks kaastunde, mis omakorda viitab võimalusele ihad ning tahtmised ületada. Schopenhauer eitab kategooriliselt [[vaba tahe|vaba tahte]] olemasolu selle tavapärases mõttes ning väidab, et tahet saab ainult „vabastada“"vabastada" või eitada, kuid mitte muuta.