{{See artikkel|räägib kõnest hääle kasutamisest keeleliseks suhtluseks; kõne teiste tähenduste kohta vaata [[Kõne (täpsustus)]]}}
[[FilePilt:Real-time MRI - Speaking (English).ogv|thumbpisi|Ingliskeelse kõne puhu [[Inimhääl|inimhääleinimhääl]]e tekitamine kujutatuna läbi reaal-aja [[Magnetresonantstomograafia|MRT]].]]
'''Kõne''' on inimeste poolt [[Inimhääl|hääle]] kasutamine [[Keel|keeleliseskeel]]elises [[Suhtlus|suhtlusessuhtlus]]es. Kõne akustilisi omadusi uurib [[akustiline foneetika]].
== Kõnehelide füüsikalised omadused ==
Tavaline kõne sisaldab peamiselt [[Heli|helisidheli]]sid [[Sagedusriba|sagedusribassagedusriba]]s 100-10 000 [[Herts|Hz]]. Seejuures on keskmiselt [[Mees|meestemees]]te kõneheli kõige [[Helivaljus|valjum]] sagedusribas 100-200 100–200 Hz ja [[Naine|naiste]] kõneheli sagedusribas 200-400 200–400 Hz. [[Täishäälik|Täishäälikud]]ud jäävad peamiselt keskmistele [[Sagedus|sagedustelesagedus]]tele ja [[Kaashäälik|kaashäälikudkaashäälik]]ud kõrgematele > 1 kHz sagedustele. Seejuures on täishäälikute [[helirõhutase]] kõrgem kui kaashäälikutel. Kõne hea [[Kõne arusaadavus|arusaadavuse]] eelduseks on seejuures kaashäälikute eristamine. Kõne [[Helirõhk|helirõhutase]] ja sagedusjaotus oleneb [[Keel|keelestkeel]]est mida räägitakse, rääkija soost ja vanusest. Seejuures võivad individuaalsed erinevused olla väga suured.<ref>{{Raamatuviide|autor=Mikko Kylliäinen, Valtteri Hongisto|pealkiri=Hoonete akustiline projekteerimine|aasta=2009|koht=Tallinn|kirjastus=ET-INFOkeskuse AS|lehekülg=55}}</ref>
