Juutide helleniseerunud kultuuris, milles sündis ja arenes kristlus, tähistati selle sõnaga “filosoofilisi"filosoofilisi või religioosseid koole”koole".<ref>A Greek-English Lexicon of the New Testament and Other Early Christian Literature. By Walter Bauer. 3d ed. (2000), edited and revised by Frederick William Danker</ref> Nagu näiteks [[sadusere]] ja [[varisere]] (Ap. 5.17; 15.5; 26.5).<ref>The Authorized King James Version is an English translation by the Church of England of the Christian Bible begun in 1604 and completed in 1611</ref> Seejuures oli mõiste neutraalne ja seda kasutati ka “naasaretlaste"naasaretlaste usulahu”usulahu" kohta (Ap. 24.5). Kuna usuti, et tõe ja elu võib inimene saada vaid läbi Kristuse, omandas sõna Uue Testamendi kirjades juba negatiivse varjundi. Peetrus räägib lahkõpetajatest ja hukutavatest valeõpetustest (2Pt.2.1) ja Paulus paneb lahkõpetused juba ühte ritta nõidumise ja ebajumalateenistustega (Ga.5.20). Apostlite jälgedes hakkas varajane kristlik kirik hereetikuteks nimetama kristlikust ortodoksiast kõrvalekaldumisi. Kristliku hereesia taga peitus küsimus vaimse tõe monopolist.
=== Varakatoliiklikus kirikus ===
Varases [[ristiusk|ristiusu]] [[Kirik (institutsioon)|kirikus]] kujunesid [[apostel|apostlitelt]] saadud õpetuse autoriteetideks [[piiskop]]id. Tekkis vajadus selgitada mis on [[Kristus]]e õpetuse sisu, mida kirik edasi annab. Õpetuse põhiseisukohad levisid paarilauseliste kokkuvõtetena, mida kasutati ristimisel. Neist vormelitest koostati [[usutunnistus]]. Õpetusliku aluste vaidluste lahendamiseks kutsuti kokku [[kirikukogu]]d. Kirikukogude dokumendid olid suunatud tol ajal levinud hereesiate vastu.
=== Vanas katoliiklikus kirikus ===
4. sajandil arenes kristlus keiserlikuks riigiusuks. "Kõige hullemaks õnnetuseks, mis kristlaskonnale kunagi osaks on saanud, oli võib-olla [[Constantinus Suur]]e pöördumine ristiusku ja sellele järgnev keisri sekkumine Jumala asjadesse ja Jumala kiriku sekkumine keisri asjadesse. Tähtsuselt järgmine oli see, kui kirikust, mida kiusati Kristuse pärast, sai kirik, kes kiusas taga Kristuse nimel." (R.C. Zaehener. Concordant Discord. Oxford, Clarenden Press 1970, lk 22)<ref>“"[[Constantinus II]] leidis ristiusu olevat lapselikult lihtsa ja otsekohese, ning hakkas seda segi sasima vananaiste ebausuga. Ta rõõm keerulisest [[teoloogia|teoloogilisest]] juuksekarva lõhkiajamisest oli suurem vastutustundest [[harmoonia]] säilitamise eest. Sestap provotseeris ta lugematuid lahkarvamusi ja korraldas tigedaid depatte lisades kütust jõudsalt edenevatele leekidele. Tulemuseks oli, et terved prelaatide (piiskopid) jõugud kasutasid riigi teid ja postihobuseid kihutamaks edasi-tagasi ühelt nn “"[[sinod]]ilt”ilt" teisele. Prelaatide sihiks oli viia kõik usulised talitused kooskõlla oma tujudega.”" [[Ammianus Marcellinus]] (325/330-peale 391) ''Res gestae XXXI'', xvi, § 18</ref> 380. aastal, kui mõistet "hereesia" kasutati esmakordselt “"[[Tessaloonika edikt]]is”is" tsiviilseaduslikus kontektis, algas Rooma riigis arianismi allutus ja ketserite tagakiusamine. Samal aastal kuulutati kristlus riigiusundiks (ainult kristlaste suhtes). 382. vastu võetud manilaste vastased seadused kohustasid perfekte ametisse nimetama uurijaid ja salajasi kaastöötajaid. (Esimest korda käsitleti Roomas mitteriikliku usu liikmeid kurjategijatena ja nende tarvis loodi salajane jälitusaparaat.) Esimene 385. aastal avalikult ja ametlikult hukatud hereetik oli [[Priscillian]].
