Itaalia kuningriik (keskaegne): erinevus redaktsioonide vahel

Eemaldatud sisu Lisatud sisu
PResümee puudub
70. rida:
 
{{vaata|Langobardide kuningriik}}
 
[[Pilt:Iron Crown.JPG|thumb|left|[[Lombardia raudkroon]], nüüd [[Monza katedraal]]is]]
 
Pärast [[Taginae lahing]]ut, milles idagootide kuningas [[Totila]] tapeti, vallutas [[Bütsants]]i kindral [[Narses]] [[Rooma]] ja piiras [[Cuma]]t. Uus idagootide kuningas [[Teia]] kogus idagootide armee riismed kokku ja marssis piiramisrõngast murdma, kuid oktoobris 552 varitses Narses teda [[Campania]]s ''Mons Lactarius''es (tänapäeva [[Monti Lattari]]), [[Vesuuv]]i ja [[Nuceria Alfaterna]] lähistel. Lahing kestis kaks päeva ja Teia tapeti võitluses. Idagootide võim Itaalias oli kõrvaldatud, kuid Narses lubas mõnedel ellujäänutel naasta kodudesse, kui keisririigi alamad. Reaalse võimu puudumine Itaalias vahetult pärast lahingut viis [[Frangid|frankide]] sissetungini, kuid ka nemad võideti ja poolsaar taasühendati lühikeseks ajaks keisririigiga.
 
86. rida ⟶ 84. rida:
Kui frangid ajasid aastal 756 langobardid minema, nõudis paavst [[Stephanus II]] eksarhaati. Tema liitlane, frankide kuningas [[Pippin Lühike]] annetas endise [[Ravenna eksarhaat|Ravenna eksarhaadi]] vallutatud maad aastal 756 paavstile; see annetus, mille aastal 774 kinnitas tema poeg [[Karl Suur]], tähistas paavstide ilmaliku võimu algust ([[Patrimonium Sancti Petri|Püha Peetruse pärand]]).
 
[[772]]. aastal läks [[Karl Suur]] oma esimesele sõjakäigule Itaaliasse, et päästa [[langobardid]]e haardest oma hädavajalik liitlane [[paavst]]. Pärast kaheaastast sõjakäiku purustas Karl Suur langobardid ning võttis endale [[774]] pärast viimase langobardi kuninga [[Desiderius]]e kukutamist [[Langobardia]] kuninga tiitli, mis tähendas, et tema [[Frangi riik|Frangi riigi]] võimu alla kuulus nüüdsest ka [[Põhja-Itaalia]].
 
== Karolingide impeeriumi koostisosa ==
[[Pilt:843-870 Europe.jpg|300px|pisi|Karolingide keisririik pärast [[Meersseni leping]]ut (870).]]
Keiser [[Lothar I (Frangi keiser)|Lothar I]] surm aastal 855 viis tema valduse [[Kesk-Frangi riik|Kesk-Frangi riigi]] jagamiseni tema kolme poja vahel. Vanim, [[Ludwig II (Frangi keiser)|Ludwig II]], päris Karolingide maad Itaalias, mida valitseti nüüd esimest korda (välja arvatud [[Karl Suur]]e poja [[Pippin (Itaalia)|Pippini]] lühike valitsemine sajandi alguses) kui selgepiirilist üksust. Kuningriik hõlmas kogu Itaalia nii kaugele lõunasse kui [[Rooma]] ja [[Spoleto]], kuid ülejäänud Itaalia lõunas jäi [[Langobardid|langobardide]] [[Benevento hertsogkond|Benevento vürstkonna]] või [[Bütsants]]i võimu alla.
 
115. rida ⟶ 113. rida:
{{vaata|Sitsiilia emiraat}}
===Normannide Sitsiilia kuningriik===
[[Pilt:Kingdom of Sicily 1154.svg|200px|pisi|Sitsiilia kuningriik tema asutaja [[Roger II (Sitsiilia)|Roger II]] surma ajal aastal 1154.]]
{{vaata|Normannide sissetung Lõuna-Itaaliasse}}, ''[[Sitsiilia krahvkond]], [[Sitsiilia kuningriik]]''
===Lombardia Liiga===
121. rida ⟶ 119. rida:
{{vaata|Lombardia Liiga}}
[[File:12citaly.jpg|300px|pisi|Itaalia alad, [[Saksa-Rooma keisririik|Saksa-Rooma keisririigis]] (punasega) [[12. sajand|12.]] ja [[13. sajand]]il]]
Friedrich I Barbarossa pojal [[Heinrich VI (Saksa-Rooma keiser)|Heinrich VI-l]] õnnestus tegelikult laiendada Hohenstaufenite võimu Itaalias normannide [[Sitsiilia kuningriik|Sitsiilia kuningriigi]] vallutamisega, mis koosnes Sitsiiliast ja kogu Lõuna-Itaaliast. Heinrichi poeg, Sitsiilia kuningas ja Saksa-Rooma keiser [[Friedrich II (Saksa-Rooma keiser)|Friedrich II]] – esimene keiser alates 10. sajandist, kes tegelikult resideerusresideeris Itaalias – püüdis lahendada oma isa ülesannet taastada keiserlik võim Itaalia kuningriigis, mis viis ägeda vastasseisuni mitte ainult reformitud [[Lombardia Liiga]]ga, vaid ka paavstiga, kes oli üha rohkem kade ilmaliku valduse pärast Kesk-Itaalias (teoreetiliselt keisririigi osa) ja mures Hohenstaufenite keisrite üldiste püüdluste pärast.
 
Friedrich II kavatsused võtta kogu Itaalia oma kontrolli alla olid sama edutud kui tema vanaisa omad, ja tema surm aastal 1250 tähistas Itaalia kuningriigi tõhusat lõppu ehtsa poliitilise üksusena. Itaalia linnades jätkusid konfliktid [[gibelliinid]]e (keisri toetajad) ja [[gvelfid]]e (paavsti toetajad) vahel, kuid need konfliktid eemaldusid üha enam algsest küsimusest.