Kalligraafia: erinevus redaktsioonide vahel

Kaasaegne kalligraafia on üsna mitmekülgne – olmelistest käsikirjalistest [[Postkaart|postkaartidestpostkaart]]idest kunstilise eneseväljenduseni. Klassikaline kalligraafia erineb oluliselt kiritöödest (šriftitöödest) ning mittestandardsetest käekirjavormidest. [[Kalligraaf]] peab oskama teha nii seda kui teist; tähtede kuju on ajaloolised välja kujunenud, kuid samas on kiri spontaanne ning sünnib kirjutamise ajal.

Kalligraafia leiab kasutust kõikjal, kus eeldatakse käsitsi kirjutamist. Tänapäeval kasutatakse kalligraafiat peamiselt kutse- ning õnnitluskaartidel, aga ka [[Grafiti|grafitisgrafiti]]s, šriftides ning käsikirjalistes [[Logotüüp|logotüüpideslogotüüp]]ides, religioosses kunstis, [[Graafiline disain|graafilises disainis]], kivisse raiutud pealiskirjades ning dokumentide kujunduses. Ametlikes dokumentides on lubatud ainult kalligraafia lihtsamad võtted, kuna tekst peab jääma loetavaks.

Minimaalne ilukirjakomplekt koosneb [[Paber|paberistpaber]]ist, [[Sulg (kirjutusvahend)|sulest]] ja [[Tušš|tušist]]. Kasutust leiavad ka erinevat värvi pastad, [[Akvarell|akvarellidakvarell]]id, [[Guašš|guaššvärvidguašš]]värvid, [[tint]], [[Aerosoolvärvimine|aerosoolvärvid]], [[Pastell|pastellidpastell]]id, [[süsi]] ning palju muud.

Enne sulgede kasutuselevõttu raiuti kirjamärgid kivisse või suruti kepikese abil [[savi]]<nowiki/>tahvlile. Üsna pea võeti kasutusele [[Kasetoht|kasetohule]], [[Vahad|vahale]] ning [[Papüürus|papüüruselepapüürus]]ele kirjutamine. Esimesed suled olid valmistatud [[Harilik pilliroog|pilliroost]]. Keskajal oli põhiliseks kirjutusvahendiks linnusulg, peamiselt hanesulg. [[18. sajand|18. sajandil]]il võeti kasutusele terassulg. [[Ida-Aasia]] maade kalligraafias kasutatakse kirjutamiseks tavaliselt tušši ja [[pintsel|pintslit]].

Reeglina kalligraafia moonutab kirja, raskendades selle loetavust, aga suurendades esteetilisust. Mõnikord moonutab kalligraafia kirja niivõrd, et seda on võimatu välja lugeda - dokumentidel pole selline kalligraafia lubatud.

Euroopa kalligraafia arenes kreeka-rooma kirja (vähemal määral [[kirillitsa]]) baasil, mille klassikalised proovid (mida kasutatakse siiani) olid välja töötatud juba [[Antiikaeg|antiikajal]]. Varased tähestikud ilmusid 3. aastatuhandel enne meie ajaarvamist. [[Ladina tähestik|Ladina tähestiku]]u vahetu eelkäija oli [[etruski tähestik]]. Esialgu olid kasutusel ainult suurtähed (vt [[majuskel]]), [[Karolingid|Karolingide]]e aegadel ilmusid ka väiketähed (vt [[minuskel]]).

[[Kristlus|Kristluse]]e levimine andis tõuke kalligraafia arengule Euroopas. Tekkis vajadus kopeerida suurtes kogustes [[Piibel|Piiblit]] ning muid usulisi tekste. Kalligraafia õitseng oli 7.–9. sajandil [[Iirimaa|Iirimaal]]l ja [[Šotimaa|Šotimaal]]l, kus mungad valmistasid [[illuminatsioon|illumineeritud]] [[Evangeelium|Evangeeliume]]e - [[Keskajakeskaja kunst|keskaja kunsti]]i tippteoseid. Kasutusel oli gooti kiri, mille alusel loodi pseudogooti šrift. Eripärane on ka [[kirillitsa]], mille alusel on loodud pseudoslaavi šrift.

Ideograafilist kirja kasutavates maades, eeskätt [[Hiina|Hiinas]]s, [[Korea|Koreas]]s ja [[Jaapan|Jaapanis]]is, arenes kalligraafia omasoodu. Ida-Aasia kalligraafias kasutatakse kirjutamiseks tavaliselt [[Tušš|tuššitušš]]i ja pintslit. Sealsetes maades peetakse kalligraafiat kunstiks, [[Maalikunst|maalikunstimaalikunst]]i üheks vormiks. Jaapani ja Hiina kalligraafia mõjutas ka sealset kujutavat kunsti, kus kasutati analoogset tušimaalitehnikat. Hiinas oli kalligraafia esimene kunstiliik, mille teoreetilised alused kirja pandi.

Kalligraafiline kiri jõudis Jaapanisse Hiinast. Jaapani kalligraafid lõid mitmeid uusi stiile, mis erinevad hiina kirjast lihtsuse ning emotsionaalsuse poolest. Jaapani [[Ideogramm|ideogrammidideogramm]]id tähendavad terveid mõisteid ning omavad sügavat filosoofilist tähendust. Jaapani kalligraafiakunst nõuab maksimaalset keskendumist ning teostuse spontaansust.

Kaasaegne Jaapani kalligraafia säilitab sajanditepikkusi traditsioone, luues ning arendades nende põhjal uusi suundi. [[1948]]. aastal asutati Kaasaegse Kalligraafia Meistrite Assotsiatsioon, mis on kalligraafia valdkonnas üks juhtivatest ühingutest. Iga-aastastel näitustel demonstreeritakse vanade näidiste koopiaid ning kaasaegsete meistrite töid. 20. sajandi Jaapani kalligraafiat iseloomustavat dünaamilised, suurendatud ning üldistatud kirjanäidised, ning meisterlikud "pintsli ja tuši mängud".

1950. aastate algul ilmus kalligraafiasse abstraktne suund. [[Hieroglüüf|Hieroglüüfid]]id on praktiliselt kaotanud oma konkreetse tähenduse ning rõhk on ekspressiivsel improvisatsioonil. Abstraktne kalligraafia toob vaatajani autori mõtted, tema tunded ning meeleolu, säilitades seejuures pintsli ning tuši valdamise traditsioonilise kultuuri.

Üks tuntumaid Eesti kalligraafe oli kirjakunsti uurija ja populariseerija [[Villu Toots]]. Toots kujundas mitu bibliofiilset raamatut, millest tuntuim on [[Evald Okas|Evald Okase]]e illustratsioonidega [[Friedebert Tuglas|Friedebert Tuglase]]e „Meri”"Meri" (1966). Tema töid avaldati [[USA]], [[Suurbritannia]], [[Saksamaa]] ning teiste maade kirjakunstiajakirjades ja -kogumikes ning ta pärjati mitmetel raamatukonkurssidel. Kirjaajaloo uurijana kogus ta kalligraafiakirjandust ja tarbegraafikat.<ref>Näitus \"Villu Toots 90\" avatud 24. jaanuarini - Rahvusraamatukogu pressiteade, 2006

</ref>