J. R. R. Tolkien: erinevus redaktsioonide vahel
Eemaldatud sisu Lisatud sisu
P pisitoimetamine |
|||
47. rida:
}}
}}
'''John Ronald Reuel Tolkien''' ([[3. jaanuar]] [[1892]] [[Bloemfontein]] – [[2. september]] [[1973]] [[Bournemouth]]), tuntud kui '''J. R. R. Tolkien''', oli [[Inglismaa|inglise]] [[kirjanik]], luuletaja, filoloog ja professor. Tema tuntuimad teosed on "[[Sõrmuste isand]]", "[[Kääbik, ehk sinna ja tagasi]]" ja "[[Silmarillion]]".
Tolkieni kirjutatud "Kääbik" ja "Sõrmuste isand" on tänaseni väga populaarsed ja avaldamise järel tekitasid suurt huvi ka imeulmekirjanduse vastu. Seetõttu peetakse Tolkieni modernse ulmekirjanduse teerajajaks. [[2008]]. aastal [[The Times]]i avaldatud nimekirjas "50 suurimat Briti kirjanikku pärast 1945. aastat" sai Tolkien 6. koha ja [[Forbes
== Elulugu ==
55. rida:
See [[Oxfordi Ülikool]]is [[keskinglise keel]]e lääne-midlandsi dialektile spetsialiseerunud mees elas suhteliselt tavapärast ja tähelepandamatut väikekodanlikku elu – pidas loenguid, kasvatas lapsi, elas [[Oxford]]i äärelinnas, hoolitses aia eest ning suri vaikselt ja rahulikult 81 aasta vanusena. See elu oli kahtlemata täis akadeemilist sära, kuid seda vaid väga kitsal erialal, mis tavainimestele väga vähe (kui üldse) huvi pakub. Sellegipoolest sai ta hakkama millegi sellisega, mis muutis ta legendiks juba tema eluajal. Ja nagu maailmas tihti juhtub olema, oli selle millegi loomise aluseks just tema hobi – huvi keelte, nende kujunemise ja ajaloo vastu.
Tolkieni eriliseks huviobjektiks olid muistse Põhja–Euroopa ja vanad anglosaksi pärimused. Päevast päeva vanade legendide keskel elamine viis ta ilmselt sellisesse seisundisse, kus ta küllap suutis tunda ja mõelda, nagu seda tehti sajandite eest. Koltunud ürikute kaudu jõudis Tolkienini nende kaugete sündmuste kaja aegade hämarusest ja kindlasti oli osa legende tuhandete aastate vanused. Nende materjalide keskel viibides ja töötades küpses temas juba tudengipäevil pead tõstnud iha: luua mütoloogia Inglismaa jaoks. Sellele soovile võlgneme me tänu selliste kultusteoste nagu
J. R. R. Tolkien töötas eri rahvaste folkloorse materjaliga, muistendite ja müütidega ning kujundas seda folkloorset materjali vastavalt oma eesmärkidele. Tolkien
Tolkieni fenomeni üks esilekerkivamaid põhjuseid ongi asjaolu, et ta muutis piiri fantaasiamaailma ja reaalsuse vahel õhemaks, kui seda enne ja pärast teda on suudetud. Ja see ongi üks tema üüratu populaarsuse põhjuseid – muinasjutumaailmast on saanud midagi käegakatsutavat. Midagi, mis eksisteeriks justkui siinsamas kõrval – pruugib vaid harjunud keskkonnast veidi eemalduda, minna loodusesse ja oledki Keskmaal.
Tolkienist sai alguse viljakas ja lugejamenukas ilukirjanduslik traditsioon. Ta on justkui kaasautoriks kõigile sama rada käivaile hilisematele tekstidele. Traditsiooni loov tekst peabki andma kõigile tulevastele kindla põhja – mängureeglid, kujundid, suhted, struktuurid, mida on alati võimalik uuesti kasutada. Tolkien lõi oma loominguga võimaluse sedalaadi fantaasiakirjanduseks.
Tolkieni loodu ja sellega haakuv nii sõnas, pildis kui ka helis on justkui muster, mida võib igas suunas edasi joonistada. See muster tundub kummaliselt tuttav ja omane. Sest need mustrid on kokku segatud paljude rahvaste kollektiivse mälu toitepinnasest.
==Sirgumine==
J. R. R. Tolkien sündis Lõuna-Aafrikas Bloemfonteini linnakeses. Mõlemad tema vanemad pärinesid Birminghamist. Isa Arthur Tolkien pärines kuulsast klaveritootjate perekonnast, mis oli laostunud. See oli peamiseks põhjuseks, miks Arthur Tolkien üritas leida õnne asumaalt. Bloemfontein asus sisemaal. Linna ümbrus kubises hüäänidest, huntidest ja metskoertest. Sealne kliima ei sobinud kõigile, nende hulka kuulus ka Ronaldi ema Mabel, kes igatses tagasi
Aastal 1895 tuli Mabel koos laste, Ronaldi ja tema vend Hilaryga Inglismaale puhkusele. Arthur pidi lõpetama oma töö ja perele järele sõitma, kuid haigestus reumaatilisse palavikku ning suri, olles 38-aastane. Mabel jäi lastega oma vanemate juurde Birminghami. Ronaldile meeldis vanavanemate juures ja täiskasvanuna tõdes ta, et kuigi tema nimi on Tolkien, pärinevad tema anded ja kasvatus emapoolsetelt vanavanematelt – Suffieldidelt.
72. rida:
Mabel hakkas peagi oma poegi õpetama. Ronald oli andekas laps: juba nelja-aastaselt oskas ta lugeda ja varsti õppis ta ka korralikult kirjutama. Ronaldi lemmiktundideks olid keeled. Ema tutvustas teda juba varastel Sarehole'i päevadel ladina keele algtõdedega. Sõnade kõla ja kuju huvitas poissi samavõrd kui nende tähendus ning ema pani tähele, et pojal on keelte peale eriline anne.
Õpingutest vabal ajal luges Ronald palju. Tema lemmiklektüüri moodustasid Andrew Langi
Ronald armastas väga loodust ja looduses viibimist. Tal oli tugev tunnetuslik side loodusega – taime kuju ja selle puudutus pihus huvitasid teda rohkem kui botaanilised üksikasjad. Ta armastas väga puid joonistada, kuid üle kõige meeldis talle puude juures olla. Ta ronis nende otsa, toetus nende vastu ning isegi rääkis puudega.
Aasta 1900 on Tolkieni jaoks mitmes mõttes pöördelise tähendusega. Tema ema Mabel koos õe Mayga otsustasid astuda katoliku usku. Otsekohe langes nende peale tulihingelistest baptistidest sugulaste viha. Sellest olukorrast tulenev pinge koos rahalise kitsikusega mõjus halvendavalt Mabeli tervisele. Samal aastal astus Ronald King Edward's Schooli. Perekond kolis Moseleysse, mis asus Birminghamile lähemal.
1904. aasta aprillis diagnoositi Mabelil tollal ravimatu suhkruhaigus. Ta suri sama aasta 14. novembril 34 aasta vanuselt Rednalis, kuhu pere oli suveks puhkama sõitnud. Ronald ja Hilary olid jäänud orbudeks.
Pärast ema surma võttis poisid oma hoole alla kohaliku katoliku koguduse preester Isa Francis Xavier Morgan. 1905. aastal leidsid Ronald ja Hilary peavarju tädi Beatrice Suffieldi juures. Viimase käest said poisid küll toitu ja ulualust, kuid mitte enamat. Tema suutmatus vanemateta jäänud laste hingemaailma tunnetada päädis Mabelist jäänud kõigi isiklike paberite ja kirjade põletamisega. 1908. aasta algul kolisid poisid Mrs. Faulkneri juurde.
Faulkneri juures elas kolmaski üüriline: 19-aastane Edith Bratt, kes oli oma ema kaotanud 14-aastaselt. Neiu oli silmatorkavalt ilus, väike ja sale. Edith oli muusikaliselt andekas, kuid kooliharidus puudus tal peaaegu täielikult. Poisid sõbrunesid peatselt Edithiga, eriti pidas tüdruk lugu Ronaldist. Nende romanss muutus tõsisemaks suvel, kui nad läksid koos jalgrattaretkele ja isegi suudlesid. Isa Francis, saanud noorte
Samal ajal tugevnes ka Tolkieni keelehuvi. Ta hakkas uurima ladina, kreeka, prantsuse ja saksa keelte juuri ning nende kõigi ühisjooni: ühesõnaga, ta hakkas tegelema filoloogiaga. See huvi süvenes veelgi, kui ta tegi tutvust anglosaksi keelega. Ning lähtudes armastusest sõnade vastu, hakkas ta välja mõtlema omaenda keeli. Juba kreeka keele õpinguid alustades oli ta end lõbustanud, mõeldes välja kreeka sõnadega sarnanevaid sõnu. Tema hooldaja hispaaniakeelsete raamatute põhjal lõi ta väljamõeldud keele, millele pani nimeks naffari.
Seejärel aga juhtus Tolkieni kätte Joseph Wrighti
Loomu poolest oli Ronald rõõmsameelne ja isegi talitsematult elujanuline. Ta armastas väitlusi ja kehalist tegevust. Tal oli hea huumorimeel ja suurepärane oskus sõbruneda. Pärast ema surma lisandus tema iseloomu ka süngem pool – pessimism. Teatavas meeleolus lõi temas välja kurbus ema kaotuse pärast ja teda valdas korvamatu kaotuse tunne. Kuid tõele au andes peab nentima, et sellised masendushood ei olnud just eriti sagedased.
91. rida:
==Ülikool==
1911. aastal sai Ronaldist Oxfordi, Exeteri Kolledži õppur. Ta kohanes kiiresti uue miljööga ja süüvis ülepeakaela üliõpilasellu. Ta mängis ragbit, osales kolledži esseeklubis ja dialektikaseltsis. Samuti võttis ta osa Stapeldoni väitlusseltsi tegevusest – ja pealekauba asutas ta ka oma seltsi. Selle nimeks sai Apolaustikud ja seal esineti ettekannetega, diskusioonidega ja debattidega ning korraldati ka suuri ekstravagantseid õhtusööke. Tolkien oli kõige õnnelikum oma semude seltskonnas, kus hinnati head juttu ja ohtrat tubakat. Tolkien oli liiga seltsiv, et ühestki lõbusast sündmusest kõrvale jääda. Seetõttu kannatas ka õppetöö.
Kuid üks osa õppekavas ettenähtud programmist pakkus Tolkienile erilist huvi. Valikaine – võrdlev filoloogia – viis ta kokku silmapaistva õpetlase Joseph Wrightiga, kes andis Tolkienile edasi oma meeletu vaimustuse filoloogia vastu. Wrighti õhutusel süüvis Ronald kõmri keele saladustesse.
Tudengipõlves avastas Tolkien enda jaoks ka soome keele. Ta leidis Exeteri kolledži raamatukogust soome keele grammatika õpiku, mille abil ta hakkas ründama
1913. aasta 3. jaanuaril sai Tolkien täisealiseks. Kell kaksteist tõusis ta voodist ja kirjutas Edithile kirja, uuendades oma armutõotusi. Vastuses teatas Edith oma kihlumisest George Fieldiga – mehega, kelle nimi on üksnes selle fakti pärast ajalukku läinud. Tolkien ei tunnistanud end lööduks. Viie päeva pärast kohtus ta Cheltenhami perroonil Edithiga. Õhtuks oli asi niikaugel, et Edith tühistas kihluse ja lubas end Tolkienile.
1913. aasta suvesemestril vahetas Tolkien antiikkirjanduse kateedri inglise kirjanduse vastu. Ta spetsialiseerus lingvistilistele uurimustele ja sai endale tuutoriks Kenneth Sisami, noore uusmeremaalase. Nüüd veetis Tolkien kirjutuslaua taga palju rohkem aega kui antiikkirjandust õppides. Iseäranis huvitas teda kesk-inglise keele lääne-midlandsi dialekti uurimine, kuna see oli seotud tema lapsepõlve ja päritoluga. Ta luges läbi ka mitmed vanainglisekeelsed teosed, mis olid talle seni tundmatud. Nende hulgas oli ka Cynewulfi
''Eala Earendel engla beorthast'',
105. rida:
''Ofer middangeard monnum sended''.
Tolkieni eriaineks oli vanaskandinaavia keel, mis oli Islandile viidud norralaste poolt 9. sajandil. Ta süüvis norra saagadesse ja avastas enda jaoks Islandi müütide ja legendide iidse varaaida – poeetilise
1914. aasta 8. jaanuaril võeti Edith vastu roomakatoliku kirikusse. Kohe pärast seda kihlati ta ametlikult Ronaldiga. 1914. aasta hilissuvel peatus Ronald oma tädi Jane ja venna Hilary juures talus. Just seal maa viljastavas õhustikus kirjutas Tolkien luuletuse, mille pealkiri oli
==Kadunud lood==
Samal ajal, kui Ronald kirjutas
1914. aasta jõuluvaheaja algul sõitis Ronald Londonisse, et osaleda TKBS-i kokkutulekul. Kohe pärast seda kohtumist hakkas ta luuletusi kirjutama. Loomulikult polnud esimesed tulemused suuremat väärt, kuid algus oli tehtud ja käsi oli antud. 1915. aasta algul pöördus ta tagasi oma algsete Earendili värsside juurde ning asus nende teemast laiema tagapõhjaga lugu looma. Ta näitas Earendili luuletusi oma sõbrale, kes tahtis teada, millest need õigupoolest räägivad. Tolkien vastas:
Kuigi Tolkieni meeles mõlkusid tema mütoloogia alged, valmistus ta inglise keele ja kirjanduse lõpueksamiteks. Tolkien sooritas need loomulikult võidukalt, pälvides esimese klassi. Seetõttu võis ta olla kindel, et pärast sõja lõppu ootab teda akadeemiline ametikoht. Seni aga pidi ta asuma sõjaväeteenistusse Lancashire`i füsileerügemendi teise astme leitnandina.
Enne Prantsusmaale saatmist jõudis ta Edithiga abielluda. Tseremoonia toimetati 22. märtsil 1916.
14. juulil 1916 sammus Tolkien oma kompanii koosseisus lahingusse. Ta ei teadnud veel, et 1. juulil oli hukkunud Rob Gilson – üks TKBS-i liikmetest. 27. oktoobril haigestus Tolkien nn [[kaevikupalavik]]ku ja 8. novembril pandi ta Inglismaale sõitvale laevale. Rohkem ta sõjategevusest osa ei võtnud.
Sõjas hukkus ka teine TKBS-i liige – G. B. Smith, kes oma viimases kirjas Tolkienile ütles järgmist: "Saagu nii, et sa suudad välja ütelda kõik asjad, mida ma olen püüdnud öelda, ka siis kui mind enam neid ütlemas pole.
Idee juured peitusid tema keeleloomeharrastuses. Ta oli avastanud, et kui ta soovib oma loomingus saavutada komplekssust, peab ta keeltele looma ka
Ja Tolkien tegi eeposega algust. Ta kirjutas odava klade kaanele jämeda sinise pliiatsiga:
Pärast sõjaväeteenistust naasis Tolkien Oxfordi, kus ta asus tööle abileksikograafina. Ta töötas grupi koosseisus, mis nägi päevast päeva vaeva, et kokku panna kõige laiahaardelisem sõnastik, mida inglise keeles iial koostatud. Kogu selle aja jätkas ta
1921. aastal asus Tolkienide pere elama Leedsi, kus Tolkien oli asunud tööle Leedsi ülikooli inglise keele lektorina. Peres oli selleks ajaks juba 2 poisslast.
Koos kaastöölise E.V. Gordoniga asutas Tolkien Leedsis tudengitele Viikingiklubi. Seal kohtuti selleks, et pruukida rohkesti õlut, lugeda saagasid ja laulda naljalaule. Pole üllatav, et Viikingiklubi tegi Tolkieni ja Gordoni õpetajatena menukaks.
Ka Leedsi aastate jooksul jätkas ta oma mütoloogia kirjutamist. 1923. aasta suveks oli
1924. aastal sai Tolkien 32-aastaselt professoriks. Briti ülikoolide standardite järgi oli see märkimisväärselt varane iga. 1926. aasta algul pöördus Tolkien tagasi Oxfordi, kus asus tööle anglosaksi keele professorina.
==
Kui Tolkien Oxfordi tagasi pöördus, puudus tema elust väga tähtis element. See oli kadunud TKBS-i purustamisega Somme'i lahingus – just sellest ajast peale puudus tema elus sama sügavalt emotsionaalne ja intellektuaalne side. Oxfordis õnnestus tal siiski üsna varsti koondada enda ümber mõttekaaslasi, kellega koos asutati Leedsi Viikingiklubiga sarnanev
Tolkieni sõprade hulgast väärib esiletoomist Clive Staples Lewis, keda sõbrad kutsusid Jackiks. Esialgu valitses nende kahe vahel mõningane võõristus, kuid õige pea õppisid mehed üksteist hindama ja juba 1927. aasta maiks oli Tolkien Lewise meelitanud
1930. aastate alguses moodustus uus rühmitus, mille nimeks sai
==
Kõigi oma akadeemiliste tegemiste kõrval oli Tolkienil tähtis roll täita oma laste kasvatamisel. Selle juurde kuulus ka lugude vestmine oma järeltulijatele. Sel viisil kasutas Tolkien oma kujutlusvõimet, millega ta lõi keerukat
Lühijutud, mis Tolkien 1920.–1930. aastail oma lastele mõeldes kirjutas, olid tulvil fantaasiat ja sügavaid tundeid. Samal ajal tegeles ta suurejoonelisemate teemadega, puudutades vahel Arthuri ja keldi legende, kuid reeglina jäädes siiski enda loodud legendide juurde. Kuid trükki ei jõudnud samas midagi, kui välja arvata üksikud
Oli suvepäev. Tolkien istus oma kabinetis akna all ja parandas süvenenult riigieksami töid. Kuidas see nüüd täpselt juhtus või mis toimus on raske ütelda, kuid äkki leidis Tolkien, et on kirjutanud ühe töö servale
Pikka aega ei juhtunud selle lausega midagi ning paari aasta jooksul sai sellele lisaks valmis Thróri kaart. Aga 1930. aastate jooksul sai sellest
Raamatut saatis edu, millist Tolkien ise vaevalt et loota oli julgenud.
Järgneva arutelu käigus vaeti nii
Siis aga juhtus vältimatu. Tolkien ei tahtnud enam
Tolkien laenas valmis masinakirjaeksemplari C. S. Lewisele, kes pärast selle läbilugemist talle kirjutas:
Kõik järgnev on ajalugu. 1954. aasta augustis ilmus trükist esimene köide.
Arvustused olid head. Peagi selgus, et esimese trüki kolmest ja poolest tuhandest eksemplarist nõudluse rahuldamiseks ei piisa. Poolteist kuud pärast väljaandmist telliti uus trükk. 20. oktoobril 1955 ilmus triloogia viimane osa
Suur muudatus müüginumbrites toimus aastal 1965, mil plahvatas skandaal USA turul avaldatud
Tolkien ise nimetas laialdast entusiasmi oma teoste vastu
==Lõpetuseks ==
Aastate lisandudes muutusid Tolkieni teatavad isikuomadused üha märgatavamaks. Ta rutakas, viletsa artikulatsiooni ja põimuvate lausetega kõneviis üha süvenes. Teatud moel oli vanadus talle väga raske. Teda kurvastas arusaamine oma võimete kahanemisest. 1965. aastal kirjutas ta:
1969. aastal kolisid Edith ja Ronald Bournemouthi, kus möödusid Edithi viimased päevad. Pärast naise surma 1971. aasta 22. novembril pöördus Tolkien tagasi Oxfordi. Seal eraldas Mertoni kolledž talle kui oma kolleegiumi auliikmele korteri kolledži majas.
Elu aastatel 1972–1973 oli täiesti Tolkieni maitse järgi. Ta käis sageli [[Oxford]]i lähedases külakeses, kus elas poeg Cristopher oma naise Bailliega. Nende väikeste laste seltsis unustas Tolkien oma tervisehädad ja mured.
Nende kahe aasta vältel tegid Tolkieni õnnelikuks talle osaks saanud auavaldused, mida tuli nii võõrsilt kui ka kodumaalt. 1973. aasta juunis külastas ta Edinburghi ja võttis vastu sealse [[Edinburghi ülikool|ülikooli]] aunimetuse; teda liigutas sügavalt aasta enne seda toimunud külaskäik [[Buckinghami palee]]sse, kus kuninganna ta Briti Impeeriumi Ordu komandöriks nimetas.
1973. aasta suve vältel täheldasid mitmed Ronaldile lähedased inimesed, et ta on tavapärasest kurvameelsem ning näis kiiremini vananevat. Põhjuseks oli igatsus kadunud naise järgi, mida ei suutnud leevendada auavaldused ega pidev külalistevool.
Tolkien suri 2. septembril 1973. Tema ja Edithi hauakivil seisab kiri:
Edith Mary Tolkien, Luthien, 1889–1971
236. rida:
*[http://fan.theonering.net/rolozo/ Tolkieni fännileht]
*[http://www.dcc.ttu.ee/andri/sfbooks/teosed.asp?Autor=40&krit=Vorm J. R. R. Tolkien Ulmekirjanduse BAASis]
*[http://www.kevincmurphy.com/tolkien.jpg Tolkieni foto]
{{JÄRJESTA:Tolkien, J. R. R.}}
|