Vikipeedia

Alberto Giacometti: erinevus redaktsioonide vahel

Sirvi ajalugu interaktiivselt
← Vanem muudatusUuem muudatus →
Eemaldatud sisu Lisatud sisu
VisuaalneVikitekst
PResümee puudub
P pisitoimetamine
22. rida:
}}
 
'''Alberto Giacometti''' ([[10. oktoober]] [[1901]] – [[11. jaanuar]] [[1966]]) oli [[Šveits|Šveitsi]]i skulptor ja maalikunstnik, kes on tuntud oma abstraktsete figuuride poolest. Tema tööd on võrreldud eksistentsialismi liikumisega kirjanduses.
 
Alberto Giacometti kasvas Šveitsis Val Bregaglia mäestikualal, mõne kilomeetri kaugusel Šveitsi-Itaalia piirist. Tema isa [[:en:Giovanni_Giacometti|Giovanni Giacometti]] (1868–1933) oli tunnustatud maalikunstnik, keda hindasid Šveitsi kunstikogujad kõrgelt.<ref name=":0">{{Netiviide|Autor=|URL=https://www.fondation-giacometti.fr/en/biography#/en/article/3/1-a-youth-spent-in-a-studio|Pealkiri=A Youth Spent In a Studio|Väljaanne=|Aeg=|Kasutatud=}}</ref>
 
Giacometti oli üks 20. sajandi tähtsamaid skulpturiste. Tema tööde suurimad stiililised mõjutused tulenesid [[kubism]]ist ja [[sürrealism]]ist. Tööde sisus mängisid olulist rolli filosoofilised küsimused inimese seisundi, eksistentsiaalsete ja fenomenoloogiliste arutelude kohta.<ref>{{Netiviide|Autor=|URL=https://cosmopolis.ch/de/alberto-giacometti/|Pealkiri=Alberto GIacometti|Väljaanne=Cosmopolis|Aeg=9. september 2001|Kasutatud=}}</ref>
31. rida:
Giacometti anne hakkas väljenduma varajases eas, kui teda julgustasid tema isa, Giovanni postimpressionistlik maalikunstnik, ja ristiisa [[Cuvu Amiet]] Foovi maalikunstnik. Kunstniku lapsepõlv möödus õnnelikult Stampa külas, kuhu ta naasis regulaarselt kuni elupäevade lõpuni. Ta kasvas üles vendade seas, kes väljendasid samuti huvi kunstide suhtes. Tema vend Diego sai tuntuks mööblikujundajana ja Giacometti skulptuuride modellina. Teine vend [[Bruno Giacometti|Bruno]] tegutses arhitektina.
 
Giacometti lahkus 1919. aastal Schiersi keskkoolist ja läks seejärel [[Genf|Genfi]]i, kus ta osales 1919.–1920. aasta talvel kunstiklassides. Pärast mõnda aega Veneetsias ja Padovas (1920. aasta mais) reisis ta edasi Firenzesse ja Rooma (sügisel 1920 – suvel 1921), kus ta kohtas Egiptuse suursuguseid kunstikogusid. Omalaadse fikseeritud stiili, silmatorkava figuuri ja pideva pilguga objektid jäid tema kunstis äratuntavaks motiiviks<ref name=":1">{{Netiviide|Autor=Reinhold D. Hohl|URL=https://www.britannica.com/biography/Alberto-Giacometti|Pealkiri=Alberto Giacometti|Väljaanne=Britannica|Aeg=|Kasutatud=}}</ref>.
 
Alberto Giacometti teostas oma esimese õlimaali "Vaikelu õunaga", umbes 1915 ja esimese skulptuuri büsti [[Diego giacometti|Diego]], umbes 1914–1915, oma isa stuudios olles neljateistkümneaastane. Tema isa ja tema ristiisa Cuno Amiet, kes oli sümbolistlik maalikunstnik, olid noore Alberto kunstilise arengu teekonnal kaks kõige määravamat mõjutust. 1922. aastal läks Giacometti Pariisi õppima, osaledes Académie de la Grande-Chaumière'is, kus ta võttis osa skulptor Antoine Bourdelle kursustest. Kursusel loodud aktimaalid ning varasemad kubistlikud skulptuurid kajastavad Jacques Lipchitzi ja Fernand Légeri mõju noorele kunstnikule.<ref name=":0" />
37. rida:
== Õpingud ja elu Prantsusmaal ==
[[Fail:Alberto-Giacometti,-etching-(author-Jan-Hladík-2002).jpg|pisi]]
Aastatel 1922–1925 õppis Giacometti Pariisis [[Académie de la Grande Chaumière|Académie de la Grande-Chaumière]]'is. Kuigi ta võlgneb palju oma õpetajale [[Émile-Antoine Bourdelle]]'le, erinesid nende stiilid silmnähtavalt. Torsos, 1925.aastal, ühendas Giacometti klassikalise traditsiooni avangardiga ja ühendas inimkeha geomeetriliste kujundite rühmituseks, mis tekitasid klassikalisest perioodist tuntud contrapposto, mille korral nõjatub kuju keharaskus ühele jalale. Tema tasapinnalised plekilised skulptuurid tagasid edu ja populaarsuse Pariisi avangardistide seas. <ref name=":1" />
 
=== Aafrika ja Okeaania kunsti mõjutused ===
Giacometti töös on näha [[Aafrika]] ja [[Okeaania]] skulptuuri motiivide mõjutusi. Kui noorel kunstnikul tekkis 1926. aastal huvi Aafrika kunsti vastu, ei olnud see eelmise põlvkonna kaasaegsetele kunstnikele nagu Picasso ja Derain enam uudne; see oli arenenud skulptuuris populaarseks, kuni see muutus dekoratiivseks.<ref>{{Netiviide|Autor=|URL=https://www.fondation-giacometti.fr/en/biography#/en/article/2/2-the-encounter-with-the-arts-of-africa-and-oceania|Pealkiri=The Encounter with the arts of Africa and Oceania|Väljaanne=Foundation Giacometti|Aeg=|Kasutatud=}}</ref>
 
1927. aastal tõid Giacomettile esmakordselt avalikkuse ees suuremat tunnustust teosed “Spoon"Spoon woman”woman" “The"The couple”couple", mida eksponeeriti Pariisis Salon des Tuileries'is . 1928. aastal järgnes Giacometti senistele teosteleseeria naistest ja lamedatest peadest, mille läuudse lähenemise tulemuseks oli tema esimene leping Pierre Loebi galeriiga, kus eksponeeriti sürrealiste. Mitmed hilisemad teosed, sealhulgas mõned silmapaistvad kipsist teosed ja paar maali, näitavad, kuidas mitte-lääne kunstil oli tema toodangule püsiv mõju. Kunstnik jättis naturalistliku ja akadeemilise kunsti ja otsustas maagiliselt metsiku ja ebatavalise nägemuse kasuks.<ref name=":1" />
 
== Sürrealistliku liikumise mõjud ==
1931. ühines Giacometti [[André Breton|André Bretoni]]i [[Sürrealism|sürrealismisürrealism]]i liikumisega, olles üks aktiivsemaid liikmeid<ref>{{Netiviide|Autor=|URL=https://www.tate.org.uk/art/artists/alberto-giacometti-1159|Pealkiri=Alberto Giacometti|Väljaanne=|Aeg=|Kasutatud=}}</ref>.
 
1935. aastal otsustas ta siiski loobuda ta sürrealistlikust kujutamisest, et jätkata põhjalikumalt figuratiivsete kompositsioonide analüüsimist. Giacometti kirjutas ajakirjade ja näituste kataloogide tarbeks tekste ning jäädvustas oma mõtted ja mälestused märkmikutesse<ref name=":1" />.
 
1940. aasta juunis kolis Giacometti koos vennaga Prantsusmaale. Natside sissetungi vältimiseks sõitsid nad jalgrattaga Pariisi ja seejärel Lõuna-Prantsusmaale. Nad naasid Pariisi 1941. aastal, et suunduda Genfi, kus nad püsisid kuni 1946. aastani. Sellel kurnaval ajal olid kunstniku poolt loodud skulptuurid tikutopsisuurus ja figuurid kajastasid omapärast robustset kuju. Umbes 1947. aastal hakkas ta figuurides kujutama massitut skemaatilist reaalsust, millest kujunes välja temale omane käekiri. Tema uus stiil kaalus ette meeleheite ja üksinduse vahel. Haavatud ja sügavad skulptuurid peegeldasid sõjajärgses Pariisis ellu jäänud elanike elujõudu. Giacometti kuulsus Ameerika Ühendriikides tõusis äkitselt, mille ajendiks olid kaks näitust (1948 ja 1950) New Yorgi Pierre Matisse'i galeriis. Ühtlasi kirjutas prantsuse eksistentsialistliku liikumise kirjanik [[Jean-Paul Sartre]] tema kunsti kajastava esseee.<ref name=":1" />
57. rida:
 
== Viimased eluaastad ==
Giacometti jätkas oma kunstilise tee kahtluse alla seadmist ning otsis nii skulptuurist ja maalikunstist väljakutseid, mis seostuksid reaalse eluga. Tema jaoks pidi kunstiteos muutuma kujuteldavas ruumis reaalsusega konfliktis olevaks maagiaks nagu Diego ja tema abikaasa Annette'i (1952–1958) järgi kujundatud teoste puhul. Siinkohal tundis ta, et reaalsus ei sõltu enam sellest, kuidas keegi seda tajub; reaalsus lihtsalt on. Sarnaselt [[Samuel Beckett|Samuel Becketti]]i romaanidele ja näidenditele, kujutasid Giacometti loodud figuurid isoleeritud ja väga individualistlikku maailmavaadet. 1961. aastal palus Beckett Giacomettil kujundana absurdidraama "[[Godot'd oodates]]" võtteplatsi. Lõplik kujundus koosnes ühest kipsist puust.<ref name=":1" />
 
Kuni oma surmani 1966. aastal mõtestas Giacometti kunsti piire, analüüsides pidevalt arenevaid fenomenoloogilisi uurimusi, mida käsitleb kaasaegne kunst kontekstis: Kuidas saab asi – pronks, krohv, puusüsi, värv – tuua tõde? Ja kuidas, kui üldse, suudab kunst reaalset elu säilitada?<ref>{{Netiviide|Autor=|URL=https://gagosian.com/artists/alberto-giacometti/|Pealkiri=ALBERTO GIACOMETTI|Väljaanne=|Aeg=|Kasutatud=}}</ref>
Pärit leheküljelt "https://et.wikipedia.org/wiki/Alberto_Giacometti"