Barokk: erinevus redaktsioonide vahel

Eemaldatud sisu Lisatud sisu
Annikr (arutelu | kaastöö)
Resümee puudub
4. rida:
'''Barokk''' on stiil, mis oli iseloomulik [[17. sajand|17.]] ning osalt [[16. sajand|16.]] ja [[18. sajand]]i Euroopa [[arhitektuur]]ile, [[kujutav kunst|kujutavale kunstile]], [[muusika]]le ja [[ilukirjandus]]ele.
 
Sõna "barokk" tuleneb [[portugali keel|portugalikeelsest]] sõnast ''barocco'', mis tähendab ebakorrapärast [[pärl]]i. See oli algselt pilkenimi, mis anti ajastule [[18. sajand]]i keskel, kuna tol ajal peeti ajastu [[Katoliku kirik|katoliiklikku]] stiili ebaloomulikuks, kummaliseks ja liialdavaks. Kuid hiljem, 19.–20 ja 20. sajandi vahetusel, võetigi see perioodi nimetusena kasutusele.
 
==Barokkstiili ja barokkajastu üldine kirjeldus==
Barokkajastut iseloomustab eriliselt priiskav õukonnaelu. Nii kunstis kui ka ühiskonnas üritati luua midagi teistsugust, erakorralist. Erinevalt renessansskunstnikust on barokk-kunstnik geenius, kes enam ei matki loodust, vaid kujundab seda ainult oma tunnetest ja mõtetest lähtudes ümber. See võib tähendada ka konflikti loodusega: barokkajastu arhitekt võib luua lossi puhtalt geomeetrilis-matemaatiliste printsiipide alusel kasvõi sohu. Näiteks Peterburi on ehitatud Neeva jõe delta soisele pinnasele. Baroki ideaaliks olid inimese loodud objektid, mis eristusid loodusest ja mõjusid võimalikeltvõimalikult kunstlikena: näiteks üliformaalne õukondlik kõnetamisstiil, parukad, ülepakutud tseremoniaalsus, kastraadid. Barokset maailma on võrreldud teatriga täis näitlejaid ja muusikat.
 
==Barokk erinevates kunstivaldkondades==
19. rida:
Barokile eelnes arhitektuuris renessanss. 18. sajandi teisel poolel (alates umbes 1760.–1790. aastatest) segunes barokk tasapisi juba klassitsismi elementidega – selliseid sega-stiile nimetatakse kas hilisbarokiks või varaklassitsismiks.
 
Eestis jäljendati tihti barokki 19. sajandi teisel poolel valitsenud historitsismiajastul kasutati Eestis tihti baroki jäljendamist – seda stiili nimetatakse [[neobarokk|uusbarokiks]] ehk neobarokiks või pseudobarokiks. Tihtipeale esines uusbarokk käsikäes alates 1890ndate lõpust levima hakanud [[juugend]]stiiliga ja ei ole viimasest alati erapooletult eristatav. Uusbarokk (koos juugendiga) oli Eesti arhitektuuris osaliselt levinud kuni 1930ndate lõpuni, perioodi lõpuosas küll tihti juba veidi rahulikuma heimatstiiliga ja rahvusromantilise stiiliga segunenult. Üks näiteid on [[Kadrioru administratiivhoone]].
 
Näited Eestis
28. rida:
=== Maalikunst ===
==== Itaalia maalikunst ====
Itaalia maalikunstnikud eelistasid sooje ja küpseid toone. Maalikunstis valitsesid tumedamad toonid, kujutades ümarust ja keerukust. Kompositsioon oli sageli ristuvate diagonaalide abil kujutatud. Kunstnikud maalisid sujuvate värviüleminekutega, kuid ilma kindlate piirjoonteta. Nad tundsid huvi valguse ja varju kujutamise vastu, seega oli nende töödes palju heleda ja tumeda kontraste. Materjale püüdsid nad edasi anda loomutruult. Tüüpilistel barokkmaalidel on kujutatud pingeliselt hoogsadhoogsaid stseenidstseene. Palju on neis maalides ebatavalisi poose, ägedaid liigutusi, žeste, taevasse tõstetud pilke. Pildid ise on rahutud ja rõhutatud on diagonaalsuunad. Tahvelmaalile eelistatakse Itaalias seina- ja laemaale. Laemaalidel kujutatakse arhitektuurilisi detaile. Seetõttu on väga raske aru saada, kus on tõelisus ja kus on maalitud detail. Losside kaunistamisel eelistati mütoloogilise sisuga teoseid. Barokk kaotas piirid arhitektuuri, skulptuuri ja maalikunsti vahel ning püüdis neid liita ühtseks tervikuks.
1585. aastal asutasid vennad Carraccid Bolognas kunstiakadeemia, kus nende põhimõtteks oli ühelt poolt looduse tundmaõppimine ja teiselt poolt vanade meistrite väljendusvahendite ja laadide ühendamine ehk eklektitsism. Kõrvuti ekletitsismiga arenes Itaalias ka teine kunstivool, milleks oli naturalism, ja selle suurimaks esindajaks oli Caravaggio. Tema maalis lihtrahvast nii, nagu nad tegelikult olid. Tema töödes oli oluline osa valgusel, ehk valgus suundus ülevalt ühest punktist alla tegelaskujudele, olles nn keldriluugivalgus. Tema usuteemalistest maalidest on tuntumad "Peetruse ristilöömine" ja "Lautomängija".
 
==== Prantsuse maalikunst ====
Maalikunstis valitses klassitsistlik suund, mida vahel nimetatakse ka vana-klassitsismiks. Selle aluseks oli ratsionalism. Vana-klassitsism on rangem ja rahulikum ja otsest eeskuju võeti Kreeka ja Rooma kunstist ning renessansist.
 
Prantsuse maalikunsti mõjukaim maalija oli [[Nicolas Poussin]]. Tema kuulsaimad tööd on suuremõõtmelised, allegoorilised või mütoloogilised kompositsioonid. Ta on kuulus ideaalmaastike looja. Tema maastikud on fantaasiavili, mitte tegelikkus. Igal tema maastikul oli alati ka üks inimene. Sellist maastikku nimetatakse heroiliseks maastikuks. Tuntud teos on näiteks "Maastik surnukehaga".
 
Veel üks tuntud maastikumaalija oli [[Claude Lorrain]]. Tema maastikes laiuvad kaugusse suunduvad vaated, mille esiplaanil on puudegrupid, sambad, varemed. Tema töödes valitseb selgus ja rahu. Tema kuulsaim teos on "Odysseuse loovutamine".