[[ImagePilt:Nikolai Trubetzkoy.jpg|thumbpisi|paremal|Nikolai Trubetzkoy, 1920ndatel aastatel.]]'''Praha koolkond''' oli alates 1926. aastast [[Praha]] lingvistikaringi ümber koondunud keeleteadlaste rühmast alanud [[keeleteadus]]lik suunitlus. Koolkonna kujunemisel olid keskseiks [[Vilém Mathesius]], [[Roman Jakobson]], [[Sergei Karcevski]], [[Jan Mukařovský]] ja [[Nikolai Trubetzkoy]]. Ühing oli eelkõige mõjutatud [[Ferdinand de Saussure]]'i, [[Baudouin de Courtenay]] ja [[Filip Fjodorovitš Fortunatov]]i [[slavistika|slavistikakoolkonna]]koolkonna ideedest. Rühmitus sai Prahas oma põhimõtteid arendada vaid kümmekond aastat kuni [[Saksamaa|Saksa]] okupatsiooni ning Trubetzkoy ja Mathesiuse surmani. Praha ringi ideede õitseng jätkus [[Ameerika Ühendriigid|Ameerika Ühendriikides]] [[Harvardi Ülikool]]is, kuhu Roman Jakobson oli saksa okupatsiooni eest põgenenud. Seega kehtib nimetus "Praha koolkond" kõigi keeleteaduslike õpetuste kohta, mis on suguluses Praha ringi programmiga, asukohast olenemata. Eelnimetatud programm avaldati esmakordselt juba 1929. aastal väljaandes ''Travaux du Cercle Linguistique de Prague'', milles piiritletud seisukohad on üldjoones järgnevad:
*Keel on väljendusvahendite süsteem, mille ülesandeks on vastastikuse arusaamise edendamine. Järelikult peab lingvistika uurima konkreetsete lausungite tegelikku funktsiooni.
*Keel on reaalsus ehk tõeline füüsikaline nähtus, mille tüübi määravad välised ehk mittekeelelised tegurid, nagu näiteks sotsiaalne ümbrus ja teate sisu. Seega on tähtis eristada erinevaid nö keeleliike nagu teaduslike väljaannete ja ajalehtede keelt, tänaval ja ametiasutuses räägitavat keelt jne.
