Mütoloogiad: erinevus redaktsioonide vahel
Eemaldatud sisu Lisatud sisu
P Vorm (filosoofia) |
P pisitoimetamine using AWB |
||
1. rida:
[[
'''"Mütoloogiad"''' on [[Roland Barthes]]'i [[1957]]. aastal ilmunud teos.
Teos koosneb kahest osast. Esimese osa moodustavad ajakirjas ''Les Lettres nouvelles'' ilmunud esseed, mis analüüsivad [[semioloogia]] vahenditega üksikuid Barthes'i kaasaja prantsuse ja teiste Õhtumaade kultuurinähtusi.
Teise osa moodustab pikem [[Ferdinand de Saussure]]'i märgianalüüsi ideedel põhinev teoreetiline essee "''Müüt tänapäeval''", kus autor esitab oma üldistavama käsitluse [[märk]]idest, mis on saanud teise taseme tähenduse [[müüt]]idena.
Eesti keeles ilmusid "Mütoloogiad" 2004. aasta aprillis kirjastuse [[Varrak]] sarjas "Prantsuse vaim" (tõlkija [[Mirjam Lepikult]]).
Barthes'i teose esimese osa esseede eeskujul on eesti kirjanik [[Mati Unt]] avaldanud sarja "argimütoloogiaid" ajalehes [[Sirp]] ja 1993. aastal ilmunud eraldi raamatuna "[[Argimütoloogia sõnastik]]".
== Müüt tänapäeval ==
"Müüt tänapäeval" ("Le mythe, aujourd'hui") on [[Roland Barthes
Barthes alustab esseed väitega: [[müüt]] on kõne. Seejärel asub Barthes oma teesi selgitama, tuginedes [[Ferdinand de Saussure]]'i teooriatele [[
Kui miski hakkab midagi tähendama, muutub see kirjaks. Küll aga, tulenevalt lingvistiliste terminite laiendamisest muude märgisüsteemide analüüsimiseks, ei piiritle selline lähenemine kõne ja keelt ning nendega seotud mõisteid vaid tavatähenduses kõne ja keelega, mida semioloogia (semiootika) vallas nimetatakse loomulikuks keeleks.
Selline eristus suunab nägema müüti kui semioloogilist süsteemi. Kohe kui millestki eeldatakse tähendust, on tegu semioloogia poole pöördumisega. Semioloogia puhul on uurimisobjektiks vormid, nende tähendus, sõltumata nende sisust. Võttes aluseks Saussure’i poolt loodud teooria, eeldab semioloogiline süsteem alati tähistajat, tähistatavat ja märki. Mingi tähendusega tähistaja muutub märgiks. Siit hakkab aga välja kooruma teoreetiline lähenemine müüdile, mille puhul on kõigepealt näha avalik [[tähendus]] ja seejärel varjatud tõeline tähendus, mis aga kokku moodustavad märgiMüüti võib nimetada sekundaarseks semioloogiliseks süsteemiks, kuna see ehitub juba olemasoleva semioloogilise süsteemi peale. [[Märk]], mis moodustus esimese süsteemis, muutub sekundaarses süsteemis tähistajaks. Seega muutub esmane semioloogiline süsteem üheks terviklikuks märgiks, mis uues süsteemis muutub [[
Lisaks on tähtis [[mõiste]] kontseptsioon. Mõiste abil näidatakse teatud ettekujutust tegelikkusest ja mõiste on ka see, mis annab vormile uusi tähendusi. Mõiste olemus on üks, ent kellegi ettekujutus sellest aga midagi hoopis muud, mida võib tihtipeale näha kui stereotüüpset nägemust. Barthes toob näite ajakirjast ''Paris Match'', kus üks noor mustanahaline sõdur Prantsuse mundris annab au. [[Tähistaja]], au andev sõdur, ei anna meile mingit teavet selle noore inimese elust, ent selle tähendus ulatub palju kaugemale kui esmapilgul paistab – seetõttu on see ka valitud ajakirja esikaanele. See tähistab prantsuslikkust, sõjaväelikkust ja etnilist mitmekesisust riigis. Teatud ideaale ei öelda eksplitsiitselt küll välja, ent nende tuletamine implitsiitselt on inimestel üsna märkamatu, ent samas iseeneslik. Seega loob selline tähistaja koos varjatud tähendusega müüdi Prantsusmaast kui eduloost, pühendumisest jne, mis aga on selle pildi puhul tegelikult oluline.uhul tegelikult oluline.
|