Elektronmuusika: erinevus redaktsioonide vahel
Eemaldatud sisu Lisatud sisu
P HC: lisatud Kategooria:Elektrooniline muusika |
P pisitoimetamine using AWB |
||
1. rida:
{{toimeta}}
[[Pilt:Teleharmonium1897.jpg|
'''Elektrooniline muusika''', ka '''elektronmuusika''', on [[muusika]], mille loomiseks või interpreteerimiseks on vajalikud [[elektroonilised muusikainstrumendid]] või laiemalt elektrooniline muusikatehnoloogia ja mille esitamiseks on vajalik [[helivõimendus]].
8. rida:
==Mõiste==
[[Pilt:Mixtur Trautonium.jpg|
Elektroonilise muusika mõiste ei ole kunagi olnud ühetähenduslik. Tänapäeval on siiski kokku lepitud, et elektroonilise muusika mõiste alla mahub muusika, mille puhul heli tekkimiseks on vältimatult vajalik elektri olemasolu.
Heli tekkimise alusel jaotatakse elektroonilised muusikainstrumendid elektromehaanilisteks (näiteks [[telharmoonium]], [[Hammondi orel]] ja [[elektrikitarr]]) ja n-ö puhtalt elektroonilisteks (näiteks [[teremin]] ja [[süntesaator]]).
Stilistiliselt tehakse vahet ka n-ö [[konkreetne muusika|konkreetsel muusikal]], mille loomisel kasutatakse erineval moel ja tasemel töödeldud looduslikke helisid ning n-ö puhtal elektroonilisel muusikal, mille puhul helid saadakse [[helisüntees]]i abil. Muusikat, mille loomisel kasutatakse vähem või rohkem töödeldud looduslikke helisid, mille hulka kuuluvad ka akustiliste muusikainstrumentide helid, nimetatakse ka [[elektroakustiline muusika|elektroakustiliseks muusikaks]].
Muusika ettekandmisviisi järgi tehakse vahet [[live-elektroonika]]l (n-ö "elav elektroonika", inglise keeles ''live electronics''), mille puhul helide töötlemine toimub reaalajas kontserdilaval ning lindimuusikal, mille puhul toimub salvestatud muusika taasesitamine kontserdiolukorras.
Helisignaali tüübi järgi jaotatakse elektroonilise muusika instrumente ja seadmeid ka analoogseteks ja digitaalseteks.
Elektroonilise muusika mõiste alla on mahutatud ka [[arvutimuusika]] mõiste.
Hoolimata sellest, et elektroonilise muusika mõistet seostatakse eelkõige süvamuusika valdkonnas loodava nüüdismuusikaga, tekkis 1960. aastatel ka elektroonilise muusika tehnoloogiat kasutava levimuusika suund. Süvamuusikast rändasid levimuusikasse sellised uued muusikalised kontseptsioonid nagu keskkonnahelide radikaalne kasutamine, ambient, helide esitamine tagurpidi (n-ö grammofonikettamuusika, turntable music), digitaalne [[sämplimine]], akustiliste helide elektrooniline töötlemine, kõnefragmentide kokkuliitmine. Tekkisid uued elektroonilise levimuusikastiilid nagu ''[[new age]]'', [[räpp]], [[hiphop]], ''[[electronica]]'' ja [[tekno]]. Tänapäeval nimetatakse levimuusikas elektrooniliseks muusikaks eelkõige sellist muusikat, mis keskendub nii sisuliselt kui ka tehnoloogiliselt elektroonikale, mitte ei kasuta ainult möödaminnes mõningaid elektroonilisi elemente.
==Ajalugu==
Elektroonilise muusika arengus on ühinenud inimloomingu kunstilis-esteetiline ja loodusteaduslik (füüsika ja elektrotehnika) külg. Seetõttu võib elektroonilise muusika arengut vaadelda nii ideeajaloolisest kui ka tehnilisest aspektist. Elektroonilise muusika areng mängib otsustavat rolli nendes drastilistes muudatustes, mis leidsid muusikas aset 20. sajandi alguses, kui tekkis tänapäevases mõttes [[nüüdismuusika]] kontseptsioon.
===Eelajalugu kuni aastani 1945===
Enne elektroonilise muusika teket oli paljude heliloojate huviks kasutada muusika loomisel eesrindlikke tehnoloogiaid. Paljud muusikainstrumendid on algselt loodud elektromehaanilisete mudelite alusel ja mõjutanud hiljem elektrooniliste pillide ehitamist.
Esimeseks elektriliseks muusikainstrumendiks peetakse 1759. aastal [[Jean-Baptiste Delaborde]]’i konstrueeritud [[elektriklavessiin]] (Clavecin électrique).
Tihti nimetatakse esimeste elektriliste muusikainstrumentide hulgas ka tšehhi leiutaja Pater [[Prokop Diviš]]i 1730. aastal konstrueeritud pilli Kuld-Deniss (Denis d'or), mille mängija sai pisikesi elektrilööke, kuid milles elektrit ei kasutatud otseselt heli tekitamisel.
1867. aastal konstrueeris Neuchâteli telegraafivabriku direktor Hipp elektromehaanilise klaveri.
Esimene elektroonilist heli käsitlev patent kuulub 1885. aastast E. Lorenzile.
39. rida:
Elektroonilise muusika arenguga on tihedalt seotud ka helisalvestustehnoloogia areng. Esimeseks teadaolevaks helisalvestiks on 1857. aastal [[Édouard-Léon Scott de Martinville]]’i patenteeritud [[fonautograaf]]. Selle abil oli võimalik heli visuaalne salvestamine, kuid mitte mahamängimine.
1878. aastal patenteeris [[Thomas A. Edison]] fonograafi, milles kasutati sarnaselt [[Raymond Scott]]i seadmega silindreid. Kuigi üheaegselt kasutati ka silindreid, konstrueeris [[Emile Berliner]] 1887. aastal plaatfonograafi.
1897. aastal konstrueeris [[Thaddeus Cahill]] [[telharmoonium]]i ehk [[dünamofon]]i. Instrument töötas hammasrattageneraatori põhimõttel, kaalus 200 tonni ja oli kaubavaguni suurune. Cahill kasutas iga pooltooni jaoks hiiglaslikku auruga töötavat elektrigeneraatorit (Mehrfachstromerzeuger), mida ta kasutas siinusekujulise väljundpinge saamiseks.
Suureks avastuseks, millel oli hiljem sügav mõju elektroonilise muusika arengule, oli [[Lee DeForest]]i 1906. aastal leiutatud trioodaudion (triode audion ehk audion tube). See oli esimene termiline ventiil või vaakumtoru, mis viis muuhulgas elektriliste signaalide loomise ja võimendamiseni, raadioülekanneteni ja elektrilise arvutamiseni.
Oma 1907. aastal ilmunud tekstis Helikunsti uue esteetika visand ("Entwurf einer neuen Ästhetik der Tonkunst" [http://de.wikisource.org/wiki/Entwurf_einer_neuen_%C3%84sthetik_der_Tonkunst]) arendas [[Ferruccio Busoni]] teooriat kolmandiktoonidest, mille tekitamiseks ta pidas sobivaimaks kasutada dünamofoni. Selles tekstis on teisigi ideid, mida oli võimalik realiseerida alles elektroonilise muusika vahenditega 1950. aastatel. Muuhulgas pakkus ta välja idee kõlavärvimeloodiast (Klangfarbenmelodie), mida [[Arnold Schönberg]] esimest korda käsitles oma
Kuigi futuristid ei konstrueerinud otseselt elektroonilisi muusikainstrumente või loonud elektroonilist muusikat, on nende panus elektroonilise muusika idee arengusse väga suur. 11. märtsil 1913 avaldas [[Luigi Russolo]] futuristliku manifesti
1919–1920 konstrueeris [[Leon Theremin]], kes töötas 1920–1928 Leningradi riikliku füüsikalis-tehnilise instituudi elektrivõnkumiste labori juhina sensatsioonilise instrumendi [[eterofon]]i, mis hiljem sai nimeks [[teremin]]. Tehniliselt on tegu võnkumisi summeeriva konstruktsiooniga, milles kuuldav heli tekib kahe kõrgsagedusliku mittekuuldava heli liitumisel. Selline omadus inspireeris heliloojaid kirjutama muusikat spetsiaalselt tereminile. Näiteks [[Anis Fuleihan]] kirjutas tereminikontserdi, mille esiettekanne toimus 1945. aastal New Yorgi Sümfooniaorkestri, solist Clara Rockmore’i ja dirigent Leopold Stokowski esituses.
53. rida:
Umbes samal ajal tegeles saksa rahvakooliõpetaja ja organist [[Jörg Mager]] [[mikrointervall]]ide täpse tekitamisega ja konstrueeris instrumendid nimega ''elektrofon'' (Elektrophon, 1921) ja ''sfäärofon'' (Sphärophon, 1928). Mager oli tšehhi helilooja [[Alois Hába]] poolehoidja. Hába tegeles [[Ferruccio Busoni]] innustusel praktiliselt mikrointervallidega. Mageri huvi intervallide vastu viis ta ka akustiku ja muusikatehnoloogi [[Erich Moritz von Hornbostel]]i tegevuse uurimiseni, nii et meloodia helikõrguse muutumisel säilitab alati sama kuju. Nii sündisid hiljem tema sfäärofon II, kaelidosfon (''Kaleidosphon'') ja [[elektrotoonorel]] (Elektrotonorgel).
1926. aastal konstrueeris [[Nikolai Obukov]] oma [[kõlav rist|kõlava risti]] (Croix Sonore).
1928. aastal [[Maurice Martenot]]' ehitatud [[Ondes Martenot]] puhul oli tegu helisagedusi liitva instrumendiga, vaid selle erinevusega, et helikõrguste muutmiseks oli vaid üks traat. [[Olivier Messiaen]] kasutas seda instrumenti oma [[Turangalîla-sümfoonias]], ning [[Arthur Honegger]] oratooriumis
1930. aastal konstrueeris Friedrich Trautwein [[trautoonium]]i, mida hiljem arendab edasi [[Oskar Sala]]. 1930. aastatest pärinevad ka Paul Hindemithi trautooniumilood
Aastal 1935 konkureerisid [[hammondi orel]] ja [[valgustooniorel]] (Lichttonorgel), kusjuures esimene võitis.
66. rida:
====Pariis ja konkreetne muusika====
1943. aastal kutsus insener [[Pierre Schaeffer]], kes töötas raadiokunsti uurimisasutuses Pariisis, ellu klubi Club d'Essai, millega hiljem liitusid [[Pierre Henry]], [[Pierre Boulez]], [[Jean Barraqué]], [[Olivier Messiaen]] ja 1950. aastate alguses [[Karlheinz Stockhausen]]. 5. oktoobril 1948 kõlasid müradele pühendatud Pariisi Raadio raadiokontserdil "Concert des Bruits" Schaefferi viis müraetüüdi ("Cinq études de bruits"), tähistades ühtlasi ka konkreetse muusika (musique concrète) mõiste sündi. 18. märtsil 1950 toimus Pariisi muusikakoolis (École Normale de Musique) esimene avalik konkreetse muusika kontsert. Kuna Club d´Essai algusaegadel ei olnud Prantsusmaal veel magnetofone, salvestati mürad heliplaatidele ja miksiti seejärel kuni kaheksa heliplaadi heli üheaegselt kokku. Nende igapäevaste helide töötlemisel tekkisid kollaažilaadsed kombinatsioonid. Esteetiliselt kujutab varane konkreetne muusika kuuldemängu ja radiofoonilise kollaaži eelkäijat. Termin
Schaeffer tekitas konkreetse muusika mõistega teadliku rivaalsuse samal ajal Kölnis tekkinud elektroonilise muusika mõistega. 1950. aastatel arendasid Schaeffer ja tema abiline Pierre Henry teatud laadi ideoloogilise ja osaliselt isegi šovinistliku tüli nende kahe keskuse vahel. Tema tervikteose "Orphée 53" läbikukkunud esitus 10. oktoobril 1953 Donaueschingeni nüüdismuusikafestivalil peegeldas
====Köln ja elektrooniline muusika====
Kui [[Werner Meyer-Eppler]] pakkus tehniliste abivahendite abil loodud muusika jaoks välja termini
Füüsik Werner Meyer-Eppler, helirežissöör [[Robert Beyer]], tehnik [[Fritz Enkel]] ja helilooja [[Herbert Eimert]] asutasid 1951. aastal [[NWDR]] kaasabil Kölni elektroonilise muusika stuudio (Kölner Studio für Elektronische Musik). Esimene avalik kontsert toimus 26. mail 1953 Kölni Uue muusika festivalil
Eimert ja Beyer tegelesid tämbriprobleemidega põhiliselt teoreetiliselt. Alles järgmine heliloojate põlvkond, [[Henri Pousseur]], [[Karel Goyvaerts]] ja [[Karlheinz Stockhausen]], töötasid alates 1953. aastast seriaalse meetodi rakendamisega elektrooniliste vahendite abil. Kölni stuudio varasele kontseptsioonile on tähendusrikas eranditu vaid
Kuna nende varaste tööde kõlalised tulemused jäid selgelt ootustele alla, algas tehnikas uus helisünteesi ajajärk, mis lõpetas 1954. aastal traditsioonilise siinushelide kontseptsiooni. Koos loomingulise protsessi keerukuse kasvuga kahanes küll ühest küljest kõlaline kvaliteet, kuid teisest küljest kasvasid helilooja võimalused helikomponente kontrollida. Esimeseks tulemuseks võib pidada Stockhauseni teost "Noorte laul" ("Gesang der Jünglinge", 1955/56), mis kontseptuaalselt kasutab elektroonilisi kõlasid ja foneeme koos statistiliste juhuseprintsiipidega ([[aleatoorika]]) ning heli [[ruumindamine|ruumindamisega]] viie kõlarite rühma abil.
Heterogeense lähtematerjali töötlemise ja sobitamise idee viib loogiliselt ''live''-elektroonika kasutamiseni, millega Kölni elektroonilise muusika mõiste läheneb oluliselt konkreetse muusika mõistele. Kölni stuudio eeskujul loodi tihti veel tänaseni toimivad elektroonilise muusika stuudiod ka Milanos, Dresdenis, Stockholmis, Utrechtis ja mujal.
85. rida:
Columbia-Princetoni ülikoolis New Yorgis õpetasid [[Vladimir Ussatševski]] und [[Otto Luening]] oma õpilastele spetsiifilist ümberkäimist helilindile salvestatud kõladega. Nende stuudio nimetati ka lindimuusikastuudioks (''Tape Music Studio''). Lindimuusikastuudios lähtuti põhimõttest, et võimaliku elektroonilise manipulatsiooni suur ribalaius võimaldab ikka enam ja enam eemalduda heli algsest päritolust. Esimesed lindilood pärinevad New Yorgi abielupaarilt Louis ja [[Bebe Barron]]ilt, kes juba 1948. aastast peale oma professionaalses salvestusstuudios tegelesid lisaks muusikaproduktsioonile ka helilindi arenenumate töötlemisvõimalustega. Barronite stuudios realiseeris [[John Cage]] 1951. aastal koos heliloojate [[Earle Brown]]i, [[Morton Feldman]]i, [[David Tudor]]I ja [[Christian Wolff (helilooja)|Christian Wolff]]iga oma muusikaprojekti magnetlindile ("Project of Music for Magnetic Tape").
Lindimuusika komponeerimise puhul oli eelkõige küsimuse all heliallikate valiku ja töötlemise mitmekülgsus. Ameerikas ei tehtud eriti suurt teadlikku vahet kontrollitavate (elektrooniliste) ja
====Kanada ja elektrooniliste klahvpillide areng====
Kanada füüsik [[Hugh Le Caine]] tegi ajavahemikus 1945–1948 sarnaseid eksperimente klahvpilli klahvilöögidünaamikaga. Tema leiutatud ''Sackbut'' võimaldas mängijal klahvi erineva surve abil tekitada subtiilseid helikõrguse, helitugevuse ja tämbrimuutusi ning kontrollida ka vibraatot, intensiivsust, atakki. 1955. aastal leiutas ta erivõimalustega lintsalvesti (''special purpose tape recorder''), mis kujutab enesest mitmekanalilise lintmaki ja [[mellotron]]i sünteesi, mis võimaldas väga peent tööd konkreetsete helidega. 1955. aastal loodud Le Caine teos
====Arvutimuusika====
94. rida:
Esimese arvutimuusikastuudio asutas 1958. aastal helilooja [[Lejaren Hiller]] Illinoisi ülikooli (University of Illinois at Urbana-Champaign) juurde. See oli teiseks ameerika elektroonilise muusika stuudioks ja kandis nimetust Eksperimentaalse muusika stuudio (Experimental Music Studio). Koos teiste uurijatega töötas Lejaren Hiller arvutitega [[ILLIAC]] ja [[IBM 7090]].
Tänapäeval on arvuti lisaks kasutusele helistuudio põhilise tehnilise töövahendina kasutusel kolmes suuremas muusikavaldkonnas: helilooming ([[partituurisüntees]]), kõlade simuleerimine ([[helisüntees]]) ja helimontaaž.
1979. aastal võitsid [[Ars Electronica]] peapreemia austraallased [[Kim Ryrie]] ja [[Peter Vogel]] spetsiaalselt muusika vajadusteks ehitatud [[Fairlight CMI]] eest. See 8-bitine arvuti pakkus sämplimiseks täiesti uut tehnilist taset: esimest korda oli võimalik kõiki võimalikke helisid ühes arvutis nii salvestada, maha mängida kui ka kõikvõimalikesse helikõrgustesse transponeerida.
==Vaata ka==
|