Esimene Poola jagamine: erinevus redaktsioonide vahel

Eemaldatud sisu Lisatud sisu
P pisitoimetamine using AWB
P pisitoimetamine using AWB
7. rida:
17. sajandi lõpus ja 18. sajandi alguses oli Rzeczpospolita muutunud ühest Euroopa suurvõimust Venemaa [[protektoraat|protektoraadiks]] (või [[vasallriik|vasallriigiks]] või [[satelliitriik|satelliitriigiks]]). Praktikas otsustas Vene tsaar, kes saab vabadel valimistel Rzeczpospolita riigipeaks ja ühtlasi otsustas ta ka enamikku Poola siseasjadest. Sellise asjade käigu näiteks on [[Repnini seim]] (nimetatud Venemaa suursaadiku järgi, kes mitteametlikult seal toimuvat juhtis).<ref name="1twfn" />
 
Kõige varasema plaani Poola territooriumite annekteerimiseks esitas [[August III]] surma järel Venemaa Sõjalise Kolleegiumi eesistuja kindral [[Zahhar Tšernõšjov]]. Üldjoontes kavandas ta Venemaaga liita just need alad, mille see esimesel Poola jagamisel reaalselt ka hõlvas.<ref>Zofia Zielińska, Polska w okowach „systemu"systemu północnego”północnego" 1763–1766, Kraków 2012, lk. 44.</ref>
 
Esimene jagamine leidis aset pärast seda, kui võimude tasakaal Euroopas oli pärast Venemaa võite Otomanide üle [[Vene-Türgi sõda (1768–1774)|Vene-Türgi sõjas]] muutunud ja Venemaa oli tugevamaks muutunud. See ohustas Habsburgide huvisid sealses piirkonnas, mis olid seotud eriti [[Moldova (piirkond)|Moldova]] ja [[Valahhia]]ga. Nii asuti Austrias kavandama sõda Venemaaga.<ref name="dWhbA" />
48. rida:
==Tagajärjed==
{{vaata|Jagamisseim}}
[[Pilt:Rejtan Upadek Polski Matejko.jpg|vasakul|pisi|[[Rejtan - Poola langus]] – [[Jan Matejko]] õlimaal aastast [[1866]] (282 x× 487), mis asub [[Varssavi kuningaloss]]is]]
Pärast seda, kui kolm jagamise osapoolt olid endale määratud osad okupeerinud, nõudsid nad, et kuningas [[Stanisław August Poniatowski]] ja [[Seim (Poola)|Seim]] nende tegevuse heaks kiidaks. Kuningas pöördus abipalvega [[Lääne-Euroopa]] rahvaste poole ja viivitas Seimi kokkukutsumisega.<ref name="seitseteist" />. Ennekõike pöörduti [[Prantsusmaa]], [[Taani]] ja Austria poole, kuna need riigid olid Poola ja Preisimaa vahelise [[Oliwa rahu]] (ja varasema [[Brombergi rahu]]) garandid.<ref>Tadeusz Cegielski, Łukasz Kądziela, Rozbiory Polski 1772–1793–1795, Warszawa 1990, lk. 146.</ref> Euroopa tolleaegsed suurvõimud aga reageerisid jagamisele täieliku ükskõiksusega – selle vastu tõsteti vaid üksikud hääled. Üks jagamise vastu protesteerijaid oli [[Edmund Burke]].<ref name="Britannica" /> Ka [[Voltaire]] nimetas Friedrich II tegusid röövimiseks.<ref name="Elo7J" />
 
63. rida:
<ref name="1twfn">Hamish M. Scott, The Emergence of the Eastern Powers, 1756–1775, Cambridge University Press, 2001, ISBN 0-521-79269-X, Gooble Print, lk 181–182</ref>
<ref name="dWhbA">Little, Richard. The Balance of Power in International Relations. Cambridge University Press, 2007. ISBN 978-0-521-87488-5</ref>
<ref name="sXmXk">Zofia Zielińska, Polska w okowach „systemu"systemu północnego”północnego" 1763–1766. Kraków 2012, lk 44</ref>
<ref name="Britannica">Poland, Partitions of. (2008). Encyclopædia Britannica.</ref>
<ref name="2yWSg">Jerzy Lukowski, Hubert Zawadzki, A Concise History of Poland, Cambridge University Press, 2001, ISBN 0-521-55917-0, Google Print, lk 84</ref>