Tšehhi krooni maad: erinevus redaktsioonide vahel
Eemaldatud sisu Lisatud sisu
PResümee puudub |
|||
9. rida:
10. ja 11. sajandil ühendati [[Tšehhia]] pärusvaldused, [[Moraavia mark]] ja [[Kladsko krahvkond]] valitsevate [[Přemysliidide dünastia]] hertsogite võimu alla, kelle võsu [[Ottokar I Přemysl|Ottokar I]] sai aastal 1198 Saksa (anti-)kuningalt [[Philipp (Saksa kuningas)|Švaabi Philippilt]] päriliku kuningatiitli. Tiitel kinnitati lõpuks kuningas [[Friedrich II (Saksa-Rooma keiser)|Friedrich II]] poolt 1212. aasta [[Sitsiilia kuldbulla]]ga. Kuningas [[Ottokar II Přemysl|Ottokar II]] plaani teha Tšehhiast [[Saksa-Rooma riik|Saksa-Rooma riigi]] juhtiv keiserlik osariik rikkus tema rivaal [[Rudolf I (Saksa kuningas)|Rudolf I]] 1278. aasta [[Marchfeldi lahing]]us.
[[Pilt:HRR 14Jh.jpg|pisi|
[[Luksemburgi dünastia|Luksemburgid]], Tšehhi kuningad pärast Přemysliidide hääbumist aastal 1306, suurendasid taas märgatavalt Tšehhi maid: kuningas [[Jan Lucemburský|Jan Pime]] alistas enamuse Poola [[Sileesia Piastid|Piastide]] [[Sileesia]] hertsogeid, tema võimu tunnustas [[Poola kuningas]] [[Kazimierz III]] Suur aastal 1335 [[Trenčíni rahu]]ga. Ta sai Saksa kuningalt [[Ludwig IV (Saksa-Rooma keiser)|Ludwig IV]] ka lääniõiguse [[Ülem-Lausitz]]i maadele [[Bautzen]]is (1319) ja [[Görlitz]]is (1329).
Kuningas Jani vanim poeg [[Karl IV|Karl]] valiti aastal 1346 [[Roomlaste kuningas|Roomlaste kuningaks]] ([[Karl IV]]) ja sai samal aastal pärast oma isa [[Böömimaa valitsejate loend|Tšehhi kuningaks]] (Karel I). Luksemburgi dünastia jõudis oma võimu tippu, kui Karl krooniti aastal 1355 [[Saksa-Rooma keiser|Saksa-Rooma keisriks]]. Oma keiserliku võimuga kuulutas ta, et ühendatud Tšehhi maad peaksid ühte jääma, olenemata dünastilistest arengutest, isegi kui Luksemburgid peaksid välja surema. Aastal 1367 ostis ta [[Alam-Lausitz]]i oma võõraspojalt [[Brandenburgi markkrahv]]ilt [[Otto V (Baieri)|Otto V]]. Nende koduse [[Luksemburgi krahvkond|Luksemburgi krahvkonna]] kõrval valdas dünastia veelgi lahusolevaid keiserlikke lääne [[Madalmaad]]es, nagu [[Brabanti hertsogkond|Brabanti]] ja [[Limburgi hertsogkond|Limburgi]] hertsogkonnad, omandatud aastal 1355 Karli noorema poolvenna [[Václav I (Luksemburg)|Václavi]] abielu kaudu, samuti aastal 1373 ostetud [[Brandenburgi mark]]. Kuna nii Tšehhi kuningas kui ka Brandenburgi markkrahv määrati [[1356. aasta kuldbulla]]ga [[kuurvürst]]iks, said Luksemburgid valimiskogus kaks häält, kindlustades Karli poja [[Wenzel (Saksa kuningas)|Wenzeli]] edu keisrivalimistel aastal 1376.
Kuningas Wenzeliga algas Luksemburgi dünastia hääbumine. Ta ise tagandati Roomlaste kuninga kohalt aastal 1400; Brabant, Limburg (aastal 1406) ja isegi Luksemburg ise (aastal 1411) loovutati Prantsuse [[Valois-Burgundia dünastia]]le, samas [[Brandenburg]] läks aastal 1415 [[Hohenzollernid|Hohenzollernitele]]. Sellest hoolimata elas Tšehhi maade ühendvalitsemine üle [[hussiitide sõjad]] ja Luksemburgi meesliini hääbumise seoses keiser [[Sigismund (Saksa-Rooma keiser)|Sigismundi]] surmaga aastal 1437.
[[Ulászló II|Vladislav II]] [[Jagelloonid]]e dünastiast, Poola kuninga [[Kazimierz IV]] poeg, määrati Tšehhi kuningaks aastal 1471, samas okupeeriti krooni maad [[Morava]], [[Sileesia]] ja [[Lausitz]]id rivaalitseva Ungari kuninga [[Mátyás I]] poolt. Aastal 1479 sõlmisid mõlemad kuningad [[Olomouc]]i lepingu, kusjuures Tšehhi krooni maade ühtsus jäi ametlikult muutmata ja monarhid kuulutasid teineteist ainsaks pärijaks. Pärast kuningas Mátyáse surma aastal 1490 valitses Vladislav Tšehhi krooni maid ja [[Ungari kuningriik]]i personaalunioonis.
| |||