Urartu: erinevus redaktsioonide vahel
Eemaldatud sisu Lisatud sisu
Resümee puudub |
P pisitoimetamine using AWB |
||
1. rida:
[[Pilt:Urartu in comparison with states in 2008-en.svg|pisi|Urartu tänapäeva riigipiiride taustal, [[8. sajand eKr|8. sajandil eKr]]]]
'''Urartu''' ([[akadi keel|assüüria keeles]] ''māt Urarṭu''<ref>Eberhard Schrader "The Cuneiform inscriptions and the Old Testament" 1885, p. 65.</ref>; [[akadi keel|babüloonia keeles]] ''Urashtu'') ehk '''Urartu kuningriik''' ehk '''Vani kuningriik''' ([[urartu keel]]es ''Biai'' või ''Biainili''<ref name="Hewsen-2000">Robert H. Hewsen ""Van in This World; Paradise in the Next" The Historical Geography of Van/Vaspurakan" Rmt: Richard G. Hovannisian "Armenian Van/Vaspurakan. Historic Armenian Cities and Provinces" Costa Mesa, California: Mazda Publishers, 2000, lk 13</ref>; armeenia keeles Ուրարտու (''Urartu'')) umbes 860 – 590 eKr [[Armeenia mägismaa]]l asunud kuningriik, mille keskmes oli [[Vani järv]] praeguse [[Türgi]] idaosas. Selle pealinn [[Tušpa]] asus Vani järve kaldal, ligikaudu samas asub tänapäeval [[Van (Türgi)|Vani]] linn.
[[Pilt:Urartu Chariot D.jpg|pisi|Urartu kuningas [[Sarduri II]] kaarikul. Kujutis pronkskiivril
Riigi suurima vägevuse ajal [[8. sajand eKr|8. sajandil eKr]] ulatus riik Põhja-[[Mesopotaamia]]st Lõuna-[[
Urartu pindala oli umbes 520 000
[[
[[Pilt:Map of Assyria.png|pisi|Urartu ja [[Assüüria]] alad [[8. sajand eKr|8
[[Pilt:Van kalesi.jpg|
Rangelt võttes on ''Urartu'' [[assüüria keel|assüüriakeelne]] nimi piirkonna kohta, seal asunud riigi kohta kasutatakse tänapäeva [[historiograafia]]s termineid ''Urartu kuningriik'' või ''Biainili'' (nimi, mida kasutati urartukeelsetel raidkirjadel). Vajadust eristada piirkonda riigist kirjutas juba [[Friedrich Wilhelm König]] 1955. aastal.<ref>F. W. König, ''Handbuch der chaldischen Inschriften'' (1955).</ref> Urartu vastab tänapäeva [[Armeenia mägismaa]]le, mis asub [[Väike-Aasia]], [[Mesopotaamia]] ja [[Kaukasus]]e mägede vahel.
14. rida:
Urartu aegadest pärineb terve rida nüüdse Armeenia linnu. Nii rajas kuningas [[Argišti I]] 8. sajandil eKr kindluse [[Araks]]i jõe äärde tänapäeva [[Armavir (Armeenia)|Armaviri]], [[782 eKr]] Armeenia hilisema pealinna [[Jerevan]]i, [[785 eKr]] mainiti aga esmakordselt praeguse Gruusia ala linna [[Džavahhethi]]t (Zabahha nime all).
Urartut mainitakse tema peamise lõunapoolse vaenlase Assüüria allikates ([[10. sajand eKr|10
==Avastamine==
[[Pilt:Sarduri annals found 1915.jpg|pisi|[[Sarduri I]] "Annaalide" avastamine Venemaa ekspeditsiooni poolt [[1916]]
Mälestus Urartu riigist kadus pärast Urartu ja Assüüria riigi langust [[7. sajand eKr|7. sajandi]] lõpus kuni [[6. sajand eKr|6. sajandi alguses eKr]]. [[Vanakreeka]] autorid seda ei maini ning Piiblis on selle nimi sees ainult [[Ararat]]i mäe nimena. [[19. sajand]]i Lääne reisijaid panid tähele Urartu kindlustusi [[Vani järv]]e ääres, kuid omistasid need assürlastele, eriti legendaarsele [[Semiramis]]ele, toetudes [[Movses Horenatshi]]le<ref>R. B. Wartke. L'archéologie ourartéenne ou les dangers de la science. – ''Au pied du Mont Ararat : Splendeurs de l'Arménie antique'', Arles, Éditions du Musée de l'Arles et de la Provence antiques 2007, lk 26–27.</ref>. [[Friedrich Schulz]], kelle sinna saatis [[Société asiatique]], leidis sealt palju Urartu kuningate [[raidkiri|raidkirju]], mis avaldati [[1840]]. Mõni aasta hiljem, pärast [[kiilkiri|kiilkirja]] lugemise algust Assüüria pealinnades tehtud avastuste järel, saadi need omistada kuningas [[Menua]]le. Urartu esemeid hakkas jõudma algul [[İstanbul]]i ja [[Peterburi]], hiljem [[Lääne-Euroopa]] muuseumidesse. Need pärinesid illegaalsetelt väljakaevamistelt. Esialgu omistati neid assüürlastele, kelle [[tsivilisatsioon]]i üha paremini tundma õpiti. Urartut mainiti paljudes nende tekstides, ja nii osati Vani järve äärsed mälestised Urartule omistada. Iraagi kristlane [[Hormuzd Rassam]], kes töötas [[Briti Muuseum]]i heaks, tegi väljakaevamisi [[Toprakkale]]s, kuid sai sealt ainult mõned esemed. Aastal [[1898]] läks sinna C. Lehmann-Haupt, kes ei leidnud palju rohkem. Aastal [[1916]] leidis Venemaa ekspeditsioon Vani kaljult [[steel]]i, mis räägib [[Sarduri I]] vägitegudest<ref>[[Boriss Piotrovski|Boris Piotrovski]]. ''Ourartou'', Genève: Nagel 1969, lk 15–23; [[Jean-Louis Huot]]. ''Une archéologie des peuples du Proche-Orient, tome II, Des hommes des Palais aux sujets des premiers empires (IIe-Ier millénaire av. J-C)'', Paris: Errances 2004, lk 127–129.</ref>. Sel ajal oli Urartu varemete vastu huvi vähe ning Urartut tunti peamiselt Assüüria allikate järgi.
Enne 1940. aastat märkasid Nõukogude arheoloogid vanaaja mälestisi Armeenias. Esimesed suuremad väljakaevamised võeti ette [[Karmir Blur]]is kunagise [[Teišebaini]] kohal [[Boriss Piotrovski]] juhtimisel.
{{pooleli}}
29. rida:
<small>''Selle artikli kirjutamisel on kasutatud ingliskeelseid artikleid [[:en:Urartu]], saksakeelset artiklit [[:de:Urartäisches Reich]] ning venekeelset artiklit [[:ru:Урарту]] seisuga 21. detsember 2011.''</small>
[[Kategooria:Armeenia ajaloolised riigid]]
[[Kategooria:Ajaloolised riigid]]
|