Serbia despootkond: erinevus redaktsioonide vahel

==== Konsolideerumine ====

 

 

Juba [[Konstantinoopol]]is oli Stefanil vaidlus oma õepoja [[Đurađ Branković]]iga, Vuk Brankovići pojaga, kes kuulus tema saatjaskonda ja arreteeriti Bütsantsi võimude poolt. Đurađ sai hiljem Stefani järglaseks. Stefani vend [[Vuk Lazarević]] oli samuti saatjaskonnas ja kui nad läbi Kosovo tagasi koju läksid, ründas neid Tripoljes, [[Gračanica klooster|Gračanica kloostri]] juures Brankovići armee. Vuk juhtis Lazarevići armeed, mis oli võidukas, kuid jõudes [[Novo Brdo]]sse, läksid vennad riidu ja Vuk läks Osmanite, uue sultani (tegelikult kaasvalitseja koos oma kolme vennaga) [[Süleyman Çelebi]] poolele.

Aastal 1410 hõivas Ungari kuningas [[Sigismund (Saksa-Rooma keiser)|Sigismund]] mitmeid territooriume Kirde-Bosnias. Tasuks Stefan Lazarevići abi ja ustavuse eest andis ta [[Srebrenica]] koos ümbruskonnaga aastal 1411 või 1412 Serbia despootkonnale.

 

 

Kui Musa end ise Osmanite riigi Euroopa-osa sultaniks kuulutas, ründas ta 1412. aasta alguses Serbiat, kuid sai Stefani käest Novo Brdo juures Kosovos lüüa. Stefan kutsus siis riigi [[Anatoolia]]-osa valitsejat, sultan [[Mehmed I|Mehmed Çelebi]]t koos Musat ründama. Tagades Ungari abi, ründasid nad Musat 5. juulil 1413 [[Çamorlu]]s, [[Vitoša]] mäe juures (tänapäeva [[Bulgaaria]]s) ja võitsid ta, Musa tapeti lahingus. Tasuks sai Stefan [[Koprijan]]i linna [[Niš]]i lähedal ja Serbia-Bulgaaria [[Znepolje]] ala. Järgmiseks kaheteistkümneks aastaks jäi Stefan sultan Mehmediga headesse suhetesse, mis tegi võimalikuks keskaegse Serbia taassünni.

 

 

28. aprillil 1421 suri Stefani õepoeg ja [[Zeta (kroonimaa)|Zeta]] valitseja [[Balša III]] ilma pärijata, pärandades enne surma maad oma onule. Koos selle ja Ungari kuningriigilt saaduga ([[Belgrad]], [[Srebrenica]] jne.) taastas Serbia enamuse oma etnilisest territooriumist, mida omas enne [[Kosovo lahing]]ut.

Kohe pärast Serbia valitsejaks saamist 1427. aasta suvel seisis Đurađ silmitsi Osmanite sissetungi väljakutsega. Osmanid okupeerisid [[Kruševac]]i ja [[Niš]]i, [[Dubočica]] piirkonna koos [[Leskovac]]iga ja suure osa [[Toplica ringkond|Toplica]] piirkonnast. Nad taandusid pärast edutut mitmekuulist Novo Brdo piiramist.

 

 

Bosnia kuningas [[Tvrtko II]] sattus novembris 1430 konflikti Bosnia aadliperekonna Zlatonosovićitega, väidetava koostöö pärast Vukašin Zlatonosovići ja Serbia despootkonna vahel. See konflikt lõppes Vukašini surma ja Zlatonosovići perekonna täieliku hävitamisega, kuid viis otseselt teise konflikti Serbia endaga. 1433. aasta kevadel annekteeris despoot Đurađ osa [[Usora (piirkond)|Usorast]], koos [[Zvonik (Farkaševac)|Zvoniki]] kaubapunkti ja [[Teočak]]i kindlusega.

Uus Osmanite sultan Mehmed II, keda hiljem hakati kutsuma Vallutajaks, tagastas Toplica ja Dubočica piirkonnad Serbiale aastal 1451 hea tahte märgiks. Sel korral rääkisid Mehmed II ja Đurađ läbi rahulepingu pikendamise üle.

 

 

Ilma ametlikult rahulepingu lõppenuks kuulutamist tungis sultan Mehmed II 1454. aasta juuli keskpaigas Serbiasse. Suurem osa Kesk-Serbiast langes, kuid pealinn oli hästi ettevalmistatud ja Osmanid, kuuldes, et Hunyadi ületab Doonaud serblaste tugevdamiseks, loobusid varsti Smederevo piiramisest. Sultan taandus koos röövsaagi ja orjadega [[Sofia]]sse, jättes enamuse oma armeest Kruševaci. Väiksem Serbia armee vojevood [[Nikola Skobaljić]]i juhtimisel, mis oli Dubočicas, lõikas põhjast ära ja [[Leskovaci lahing|võitis Osmanite armeed Leskovaci juures 24. septembril]], samas peaarmee Đurađ Brankovići juhtimisel, koos Ungari väega, mida juhtis Hunyadi, [[Kruševaci lahing|purustas Osmanid Kruševaci juures]], vangistades nende juhi Firuz-bei.

=== Regentlus ja Stefan Branković ===

 

 

Kuna despoot Lazar Brankovićil ei olnud poegi, moodustati pärast tema surma kolmeliikmeline regentlus. Sellesse kuulusid Lazari vend, pime [[Stefan Branković]], Lazari lesk [[Helena Palaiologina]] ja suurhertsog [[Mihailo Anđelović]]. Mihailo Anđelović, kelle vend oli Osmanite suurvisiir Mahmud-paša Anđelović, alustas Stefani ja Helena selja taga vandenõu Osmanitega. Märtsis tõi ta Smederevosse väikese väesalga Osmanite sõdureid, et tugevdada oma taotlust despootkonnale. Kuid sõdurid heiskasid vallidele ootamatult Osmanite lipu ja hakkasid sultani nime karjuma. Smederevo raevunud kodanikud tõusid 31. märtsil Anđelovići vastu üles, võtsid ta vangi ning püüdsid kinni või tapsid enamuse Osmanite väesalgast. Stefan Branković, kes kuulutati uueks despoodiks, võttis koos Helena Palaiologinaga kontrolli Smederevos ja despootkonnas.

=== Despootkond maapaos ===

 

 

Aastal 1404 laenas Ungari kuningas [[Sigismund (Saksa-Rooma keiser)|Sigismund]] Sremi, Banati ja Bačka osi Serbia despoodile [[Stefan Lazarević]]ile valitsemiseks, hiljem järgnes [[Đurađ Branković]]. Pärast seda, kui [[Osmanite riik]] aastal 1459 Serbia despootkonna vallutas, uuendasid Ungari valitsejad despootide pärandit [[Brankovići]]dele maapaos, hiljem [[Berislavići Grabarski]] aadliperekonnale, kes jätkasid suurema osa Sremi valitsemist, kuni Osmanid selle vallutasid, kuid territoorium oli teoreetiliselt ikka keskaegse [[Ungari kuningriik|Ungari kuningriigi]] halduses. Despootide residents oli [[Kupinovo|Kupinik]] (nüüd Kupinovo). Despoodid olid: [[Vuk Grgurević]] (1471–1485), [[Đorđe Branković]] (1486–1496), [[Jovan Branković]] (1496–1502), [[Ivaniš Berislavić]] (1504–1514), [[Stefan Berislavić]] (1520–1535), [[Radič Božić]] (1527–1528, Zapolya kildkonna pretendent) ja [[Pavle Bakić]] (1537). Stefan Berislavić kolis aastal 1522 Slavooniasse, kuna Kupinik hõivati Osmanite vägede poolt.

 

* '''Suurlogoteet''' (Велики Логотет/''Veliki Logotet''): tiitlit [[Megas logothetes|kasutati algselt Bütsantsis]], selle võttis omaks [[Serbia kuningriik (keskaegne)|Serbia kuningriik]] ja säilitas despootkond. Suurlogoteet oli despoodi kantseleiülem, vastutav keskvalitsuse järelevalve eest. Suurlogoteet oli ka ainus isik peale despoodi ja [[Serbia patriarh|patriarhi]], kellel oli teatavaid õigusi kirikuasjade üle.

** Luka

** Bogdan

** Todor

** Stefan Ratković

* '''Suurvojevood''' (Велики Војвода/''Veliki Vojvoda''): tähtsuselt teine väejuht riigis, despoodi alluvuses, kuid suurema võimuga kui tavalised [[vojevood]]id.

** Radoslav Mihaljević

** Dmitar Krajković

** Mihailo Anđelović

** Marko Altomanović

* '''Suurtšelnik''' (Велики Челник/''Veliki Čelnik''): laiaulatusliku pädevusega tiitel kohtu- ja teistes tsiviilasjades – valitseja dekreetide elluviija ja valitseja esindaja sündmustes nagu territoriaalvaidluste rahustamine mõisate vahel. Suurtšelniku tiitel oli laias laastus võrdne Lääne-Euroopa tiitliga ''[[Palatiin|Comes Palatinus]]''.

** Vuk Kuvet

** Hrebeljan

** Mihailo Anđelović

** Đurađ Golemović

* '''Protovestiaar''' (Протовестијар/''Protovestijar''): veel üks Bütsantsi õukonna tiitel (''[[protovestiarios]]''), mis vana Serbia kuningriigi poolt omaks võeti. Protovestiaar vastutas riigi rahanduse eest, sealhulgas tulude ja kulude järelevalve ning rahanduspoliitika eest. Pärast Serbia esimest langust ja vabastamist aastal 1444 protovestiaari tiitel kadus ja tema rolli võttis üle '''varahoidja''' (serbia: Ризничар/''Rizničar'') või ''Čelnik riznički'', tiitel, mis varem oli seotud valitseja isikliku varakambri haldamisega.

** Ivan

** Bogdan

!Märkused

|-

|august 1402 – 19. juuli 1427

|[[Lazarevićid]]

|-

|19. juuli 1427 – 18. august 1439

|[[Brankovićid]]

|-

|mai 1439 – 18. august 1439

|kaasregent

|taas troonil

|-

|24. detsember 1456 – 19. jaanuar 1458

|[[Brankovićid]]

|kaasregent

|-

|19. jaanuar 1458 – 21. märts 1459

|kaasregent märtsini 1458

|colspan=4 |<center>''Serbia despootkonna titulaarvalitsejad maapaos''

|-

|1471 – 16. aprill 1485

|[[Brankovićid]]

|-

|veebruar 1486 – juuli 1497

|Brankovićid

|-

|1492 – 10. detsember 1502

|Brankovićid