Prantsuse revolutsioonisõjad: erinevus redaktsioonide vahel

=== 1791–1792 ===

 

 

Juba aastal 1791 jälgisid teised Euroopa monarhiad murega revolutsiooni ja selle pöördeid ning kaalusid, kas sekkuda kuningas [[Louis XVI]] toetuseks või revolutsiooni leviku peatamiseks või Prantsusmaa kaose ärakasutamiseks. Võtmeisik oli [[Saksa-Rooma keiser]] [[Leopold II]], Louis XVI kuninganna [[Marie Antoinette]] vend. Leopold jälgis alguses revolutsiooni rahulikult, kuid muutus üha häiritumaks, kui revolutsioon muutus radikaalsemaks, kuigi ta siiski lootis sõjast hoiduda. 27. augustil andsid Leopold ja [[Preisi kuningriik|Preisimaa]] kuningas [[Friedrich Wilhelm II]] kooskõlas emigreerunud Prantsuse aadlikega välja [[Pillnitzi deklaratsioon]]i, milles Euroopa monarhid tundsid muret Louis ja tema perekonna heaolu üle ja ähvardasid ebamääraste kuid tõsiste tagajärgedega, kui midagi peaks neile juhtuma. Kuigi Leopold nägi Pillnitzi deklaratsioonis ebamäärast žesti Prantsuse monarhistide ja aadli tunnete vaigistamiseks, nähti seda Prantsusmaal tõsise ohuna ja mõisteti revolutsiooni juhtide poolt hukka.

Kui revolutsiooniline valitsus kogus meeletult värskeid vägesid ja reorganiseeris oma armeesid, paiknes enamasti Preisi liitlastest [[Karl Wilhelm Ferdinand (Braunschweig-Wolfenbüttel)|Braunschweigi hertsogi]] juhitud armee [[Koblenz]]is Reinil. Juulis algas sisetung, Braunschweigi armee võttis kergesti [[Longwy]] ja [[Verdun]]i kindlused. Siis avaldas hertsog niinimetatud [[Braunschweigi manifest]]i, mille kirjutas Prantsuse kuninga nõbu [[Louis V Joseph de Bourbon-Condé|Condé prints]] ([[Condé armee|emigrantide korpuse juht liitlaste armees]]) ja milles kuulutati liitlaste kavatsust taastada kuninga võim täielikult ja kohelda iga isikut või linna, kes on nende vastu, mässajatena, kes tuleb mõista [[Kaitseseisukord|sõjaseaduse]] kohaselt surma. Sellel aga oli tugevdav mõju revolutsioonilisele armeele ja valitsusele. 10. augustil [[10. august (Prantsuse revolutsioon)|ründas rahvahulk]] [[Tuileries' palee]]d, kus asusid Louis ja tema perekond.

 

 

Sissetung jätkus, kuid [[Valmy lahing]]us 20. septembril sattusid sissetungijad ummikseisu Dumouriez'i ja [[François-Christophe Kellermann|Kellermann]]'i vastu, kus väga professionaalne Prantsuse [[suurtükivägi]] silma paistis. Kuigi lahing oli taktikaline viik, andis see suure tõuke Prantsuse moraalile. Edasi, preislased, leides, et kampaania on pikem ja kulukam, kui arvatud, otsustasid, et jätkuva võitluse hind ja risk olid liiga suured ja otsustasid oma armee säilitamiseks talve saabudes Prantsusmaalt taanduda. Järgmisel päeval kaotati monarhia ametlikult, kui kuulutati välja [[Prantsusmaa Esimene Vabariik|Esimene Vabariik]].

=== 1793 ===

 

 

21. jaanuaril hukkas revolutsiooniline valitsus [[Louis XVI]]. Hispaania ja [[Portugal]] astusid Prantsusmaa-vastasesse koalitsiooni jaanuaris 1793 ning 1. veebruaril kuulutas Prantsusmaa sõja Suurbritanniale ja [[Hollandi Vabariik|Hollandi Vabariigile]].

Prantsusmaa [[Levée en masse|värbas sadu tuhandeid mehi]], algatades üldmobilisatsiooni kasutamise poliitika, et katta rohkem oma meesjõu vajadusest, kui autokraatlikud riigid tavaliselt kasutaks (esimesel etapil värvati 1793. aasta 24. veebruari dekreediga 300 000 meest, siis kuulsa 1793. aasta 23. augusti dekreediga läbi üldmobilisatsiooni kõik teenistuseks kõlbulikud noored mehed). Selline lähenemine võimaldas prantslastel jääda ka küllalt kauaks ründavaks, et need tohutud armeed võisid rekvireerida sõjavarustust oma vaenlastelt võetud territooriumidelt ja mingil määral "elatuda maa rasvast". Sellest hoolimata käivitasid koalitsiooniliitlased oma [[Flandria kampaania]]ga sissetungi Prantsusmaale.

 

 

Aasta lõpuks olid suured uued armeed ja [[terrorivalitsus|äge siserepressioonide poliitika]] löönud tagasi välisvaenlased ja surunud maha siserahutused. Prantsuse sõjavägi oli tõusuteel. [[Lazare Nicolas Marguerite Carnot|Lazare Carnot]], teadlane ja [[Üldise Julgeoleku Komitee]] silmapaistev liige, organiseeris [[Prantsuse revolutsiooniarmee|14 Vabariigi armeed]] ja sai hüüdnimeks Võiduorganisaator.

=== 1794 ===

 

 

Aasta 1794 kasvatas revolutsiooniarmeede edu. Kuigi [[Piemonte]]-invasioon nurjus, võttis Hispaania-invasioon üle [[Püreneed]]e [[Donostia|San Sebastián]]i ning prantslased võtsid võidu [[Fleurusi lahing (1794)|Fleurusi lahing]]us, [[Prantsuse Aerostaatiline Korpus]] kasutas [[Vaatlusõhupall|luureõhupalle]], mille ''L'Entreprenant'' märkis esimeseks õhusõiduki sõjaliseks kasutuseks, millel oli otsustav mõju lahingu tulemusele, ning hõivasid kogu Belgia ja [[Reinimaa]].

=== 1796 ===

 

 

Prantslased valmistusid suureks edenemiseks kolmel rindel, Jourdan ja [[Jean Victor Marie Moreau|Moreau]] Reinil ning Bonaparte Itaalias. Kolm armeed pidid ühinema [[Tirool]]is ja marssima [[Viin]]i.

=== 1798 ===

 

 

Ainult Suurbritannia oli jäänud sõdima ja kuna ei olnud piisavalt laevastikku otseses sõjas võitlemiseks, kavandas Napoleon aastal 1798 [[Prantsuse Egiptuse kampaania|sissetungi Egiptusse]], mis rahuldas tema isiklikku auahnust ja Direktooriumi soovi teda Pariisist eemal hoida. Ekspeditsiooni sõjaline eesmärk ei ole täielikult selge, kuid võis ohustada brittide domineerimist [[India]]s.

=== 1800 ===

 

 

Napoleon saatis Moreau kampaaniaga Saksamaale ning läks ise [[Dijon]]i uut armeed koguma ja marssis läbi Šveitsi ründama Austria armeesid Itaalias selja tagant. Napilt kaotust vältides võitis ta austerlasi [[Marengo lahing (1800)|Marengo]] all ja taashõivas Põhja-Itaalia.

 

* [[Napoleoni sõjad]]

[[Kategooria:Prantsusmaa ajalugu]]

[[Kategooria:Prantsuse revolutsioon]]