Difference between revisions of "Horvaatia kuningriik (keskaegne)"

m
pisitoimetamine using AWB
m (pisitoimetamine using AWB)
=== Horvaatide saabumine ===
 
[[Pilt:Oton Ivekovic, Dolazak Hrvata na Jadran.jpg|thumb|rightpisi|''Horvaatide saabumine Aadria mere äärde'', [[Oton Iveković]].]]
 
[[Lõunaslaavlased|Slaavlased]] saabusid 7. sajandi alguses tänapäeva Horvaatia aladele. Tolleaegseid kirjalikke ürikuid rände kohta pole säilinud, eriti mitte sündmuste kohta tervikuna ja ala enda kohta. Selle asemel tuginevad ajaloolased ürikutele, mis kirjutatud mitu sajandit pärast sündmusi, ja isegi need ürikud võivad põhineda [[suuline pärimus|suulisel pärimusel]].
=== Ristiusustamine ===
 
[[Pilt:Branimir.jpg|thumbpisi|200px|leftvasakul|Hertsog [[Branimir]]i kivisse raiutud pealiskiri, u. 880.]]
 
Varaseim ülestähendus kontaktist Rooma [[paavst]]i ja [[horvaadid|horvaatide]] vahel on 7. sajandi keskpaiga sissekanne teoses ''[[Liber Pontificalis]]''. Paavst [[Johannes IV (paavst)|Johannes IV]] (Johannes Dalmaatsiast, 640–642) saatis abt Martini [[Dalmaatsia]]sse ja [[Istria]]sse, et maksta lunaraha mõne vangi ja vanade kristlike märtrite säilmete eest. See abt reisis väidetavalt läbi Dalmaatsia Horvaatia juhtide abiga, ja pani aluse tulevastele suhetele paavsti ja horvaatide vahel.
=== Varajased Horvaatia riigid ===
 
[[Pilt:Map of the Western Balkans around 814 AD.png|thumb|right|200pxpisi|Aadria mere [[sklaviinid]] u. aastal 800, [[Nada Klaić]]i järgi.]]
[[Pilt:Balkans850.png|thumb|right|200pxpisi|Horvaatia hertsogkond u. aastal 850. ''Savia'' oli arvatavasti frankide otsese võimu all.]]
[[Pilt:Balkans in 9th century.jpg|thumb|200px|rightpisi|Horvaatia vanal Saksa kaardil aastast 1886 (seis pärast [[Ungarlased|ungarlaste]] saabumist 9. sajandi lõpul).]]
 
Horvaatia maad paiknesid [[Pime keskaeg|Pimedal keskajal]] kolme suure üksuse vahel: [[Bütsants|Ida-Rooma keisririik]], mis püüdis kontrollida Dalmaatsia linnriike ja saari, [[frangid]], kes püüdsid kontrollida põhja- ja loodepoolseid maid, ning [[Avaarid (Euraasia)|avaarid]], hiljem [[Ungarlased|madjarid]] ja teised noored riigid kirdes. Neljas asjaomane rühm, kuid Horvaatia riigiga võrreldes mitte nii võimas, olid naaberslaavlased kagus, [[serblased]] ja [[bulgaarlased]].
=== Rajamine ===
 
[[Pilt:Oton Ivekovic, Krunidba kralja Tomislava.jpg|thumbpisi|left|200pxvasakul|''Kuningas Tomislavi kroonimine'', [[Oton Iveković]].]]
 
Horvaatia ülendati kuningriigiks millalgi 925. aasta paiku. [[Tomislav]] oli esimene Horvaatia valitseja, keda paavsti kantselei austas tiitliga "kuningas". Üldiselt öeldakse, et [[Tomislav]] krooniti aastal 925, kuigi see pole kindel. Pole teada, millal, kus või kelle poolt ta krooniti, või üleüldse krooniti. Tomislavi mainitakse kuningana kahes säilinud dokumendis, mis on avaldatud ''[[Historia Salonitana]]''s. Esiteks märkuses, mis eelneb Spliti kirikukogu otsuste tekstile aastal 925, kus kirjutatakse, et Tomislav on "kuningas", kes valitseb "horvaatide provintsis ja Dalmaatsia piirkonnas" (''in prouintia Croatorum et Dalmatiarum finibus Tamisclao rege''), samas kirikukogu otsuste 12. kaanonis kutsutakse horvaatide valitsejat "kuningaks" (''rex et proceres Chroatorum''). Paavst [[Johannes X]] saadetud kirjas nimetatakse Tomislavi "horvaatide kuningaks" (''Tamisclao, regi Crouatorum''). Duklja preestri kroonika tituleerib Tomislavi kuningaks ja määratleb tema valitsemist 13 aastaga. Kuigi puuduvad Tomislavi ürikud tiitli kinnituseks, kinnitavad hilisemad ürikud ja hartad, et tema 10. sajandi järglased kutsusid end "kuningateks". Tema valitsusajal muutus Horvaatia üheks kõige võimsamaks kuningriigiks Balkanil.
 
[[Pilt:Europe 1000.jpg|thumb|right|200pxpisi|Euroopa kaart u. aastal 1000.]]
[[Pilt:10cent pleter Drzislav.jpg|thumb|200px|rightpisi|[[Horvaatia põimik|Põimik]] (''pleter'') [[Stjepan Držislav]]i pealiskirjaga, 10. sajand.]]
[[Pilt:Reljef splitska krstionica.jpg|right|200px|thumbpisi|Reljeef [[Horvaatia valitsejate loend|Horvaatia valitseja]] graveeringuga, pärineb 11. sajandist.]]
[[Pilt:Bascanska ploca.jpg|thumb|right|200pxpisi|[[Baška tahvel]], 1100. aasta.]]
 
Tomislavi, [[Trpimir I (Horvaatia)|Trpimir I]] järglast, peetakse üheks kõige olulisemaks Trpimirovići dünastia liikmeks. Millalgi 923. ja 928. aasta vahel õnnestus Tomislavil ühendada [[Pannoonia]] ja [[Dalmaatsia]] horvaadid, kumbagi neist oli valitsenud eraldi hertsog. Kuigi täpne Tomislavi kuningriigi geograafiline ulatus pole täpselt teada, hõlmas Horvaatia arvatavasti enamuse Dalmaatsiast, Pannooniast ning Põhja- ja Lääne-[[Bosnia]]st. Horvaatiat haldas sel ajal 11 krahvkonnast (''županije'') ja ühest [[baan (tiitel)|banaadist]] (''[[banovina]]'') koosnev rühm. Igas sellises piirkonnas oli kindlustatud kuningalinn.
Kohe, kui Stjepan Držislav aastal 997 suri, alustasid tema kolm poega [[Svetoslav Suronja|Svetoslav]] (997–1000), [[Krešimir III (Horvaatia)|Krešimir]] (1000–1030) ja [[Gojslav (Horvaatia)|Gojslav]] (1000–1020) vägivaldset võitlust trooni pärast, nõrgestades riiki ning võimaldades veneetslastel [[Pietro II Orseolo]] juhtimisel ja bulgaarlastel [[Samuil (Bulgaaria)|Samuili]] juhtimisel tungida Horvaatia valdustesse piki [[Aadria meri|Aadria mere]] rannikut. Aastal 1000 juhtis Orseolo Veneetsia laevastiku Aadria mere idarannikule ja võttis selle järk-järgult tervikuna kontrolli alla, esiteks [[Kvarneri laht|Kvarneri lahe]] saared ja Zadar, siis [[Trogir]] ja [[Split]], millele järgnes edukas merelahing [[Neretva piraadid|Neretva piraatidega]], pärast mida sai ta kontrolli [[Korčula]] ja [[Lastovo]] üle ning võttis tiitli ''dux Dalmatiæ''. Krešimir III püüdis võimu Dalmaatsia linnade üle taastada ja omas vähest edu aastani 1018, kui ta sai lüüa Veeneetsialt, kes oli liidus [[Lombardia|lombardlastega]]. Samal aastal sai tema kuningriik lühikeseks ajaks aastani 1025 ja [[Basileios II]] surmani [[Bütsants]]i vasalliks. Tema poeg [[Stjepan I]] (1030–1058) läks ainult nii kaugele, et sai Neretva hertsogi aastal 1050 omale vasalliks.
 
[[Pilt:Map Byzantine Empire 1045 2000px svg.png|thumbpisi|leftvasakul|300px|Horvaatia Kagu-Euroopa kaardil aastal 1045.]]
 
[[Petar Krešimir IV|Krešimir IV]] (1058–1074) valitsusajal jõudis keskaegne Horvaatia kuningriik oma territoriaalsesse haripunkti. Krešimiril õnnestus saada Bütsantsilt kinnitus oma ülemvõimule Dalmaatsia linnade üle, s.o [[Dalmaatsia (teema)|Dalmaatsia teema]] üle, välja arvatud [[Dubrovnik]]i teema ja [[Durrës|Durazzo]] hertsogkond. Ta võimaldas ka [[Rooma kuuria]]l olla rohkem kaasatud Horvaatia usuasjadesse, mis kindlustas tema võimu, kuid häiris tema võimu [[Glagoolitsa|glagoliitilise]] vaimulikkonna üle [[Istria]] osades pärast 1060. aastat. Krešimir IV ajal koosnes Horvaatia 12 krahvkonnast ja oli veidi suurem, kui Tomislavi ajal. See sisaldas kõige lähemal Lõuna-Dalmaatsia Pagania hertsogkonda, ning selle mõju ulatus [[Zahumlje]], [[Travunja]] ja [[Duklja]] üle.
== Pärimiskriis ==
 
[[Pilt:Oton Ivekovic, Smrt kralja Petra Svacica u Gori Gvozdu 1097 god.jpg|thumbpisi|200px|leftvasakul|''Kuningas Petari surm Gvozdi mäel aastal 1097'', [[Oton Iveković]]]]
 
Otseste järglaste puudumisel sai [[Stjepan II]] (valitses 1089–1091) Trpimirovićide pealiinist troonile vanas eas ja valitses kaks aastat. Stjepan II oli viimane kuningas [[Trpimirovićid|Trpimirovići]] dünastiast. Tema valitsemine oli suhteliselt saamatu ja kestis vähem kui kaks aastat. Ta veetis enamuse oma ajast ''Sv. Stjepan pod Borovima'' kloostri rahus [[Split]]i lähistel. Ta suri 1091. aasta alguses pärijateta. Kuna ei olnud enam elusolevat Trpimirovići dünastia meessoost liiget, puhkesid varsti pärast seda kodusõda ja rahutused.
Viimase kuninga Zvonimiri lesk Jelena püüdis pärimiskriisi ajal hoida oma võimu Horvaatias. Mõned Horvaatia aadlikud Jelena lähikonnas, võib-olla Gusićid ja/või Viniha Lapčani perekonnast, vaidlustades järglust pärast Zvonimiri surma, kutsusid kuningas László I Jelenale appi ja pakkusid talle Horvaatia trooni, mida peeti pärimisõiguse järgi õigusega tema omaks. Mõne allika järgi kutsusid mitu Dalmaatsia linna samuti kuningas László appi, esitledes end tema õukonnas kui ''[[valge horvaadid]]''. Seega ei olnud László poolt käivitatud kampaania puhtalt välisagressioon ja ta ei ilmunud Horvaatia troonile vallutajana, vaid kui pärimisõigusega järglane. Aastal 1091 ületas László [[Drava]] jõe ja vallutas vastupanu kohtamata kogu [[Slavoonia]] provintsi, kuid tema kampaania peatati ''Raudmägedes'' ([[Petrova Gora|Gvozdi mägi]]). Kuna Horvaatia aadlikud olid jagunenud, oli László kampaania edukas, kuid ta ei suutnud saavutada kontrolli kogu Horvaatia üle, kuigi tema vallutuse täpne ulatus pole teada. Sel ajal ründasid Ungari kuningriiki [[polovetsid]], kes olid tõenäoliselt saadetud [[Bütsants]]i poolt, nii oli László sunnitud taganema oma kampaaniast Horvaatias. László nimetas oma vennapoja [[prints Álmos]]e haldama kontrollitavat Horvaatia ala, rajas oma uue võimu sümbolina [[Zagrebi peapiiskopkond|Zagrebi piiskopkonna]] ja läks tagasi Ungarisse. Sõja ajal valiti [[Petar Snačić]] aastal 1093 Horvaatia feodaalisandate poolt kuningaks. Petari võimubaas asus Kninis. Tema valitsemist tähistas võitlus kontrolli üle riigis Álmosega, kes ei suutnud oma võimu luua ja sunniti aastal 1095 Ungarisse taganema.
 
[[Pilt:First.Crusade.Map.jpg|thumb|220px|rightpisi|Horvaatia kuningriik u. 1097–1102, pärimiskriisi ajal.]]
 
László suri aastal 1095, jättes oma vennapoja [[Kálmán]]i kampaaniat jätkama. Kálmánit, samuti Lászlót enne teda, ei nähtud vallutajana, vaid Horvaatia troonipretendendina. Kálmán kogus suure armee, survestamaks oma trooninõuet, ja võitis aastal 1097 kuningas Petari vägesid [[Gvozdi mäe lahing]]us, Petar tapeti. Kuna horvaatidel ei olnud enam juhti ja [[Dalmaatsia]] arvukad kindlustatud linnad olid raskesti kaitstavad, algasid läbirääkimised Kálmáni ja Horvaatia feodaalisandate vahel. Võttis õige mitu aastat, enne kui Horvaatia aadel tunnistas Kálmánit kuningana. Kálmán krooniti [[Biograd na Moru|Biograd]]is aastal 1102 ja Kálmáni omandatud tiitel oli nüüd "Ungari, Dalmaatsia ja Horvaatia kuningas". Mõned tema kroonimise mõisted on kokku võetud teoses ''[[Pacta Conventa (Horvaatia)|Pacta Conventa]]'', millega [[Horvaatia aadel]] nõustus Kálmánit kuningana tunnistama. Vastutasuks säilitasid 12 Horvaatia aadlikku, kes allkirjastasid kokkuleppe, oma maad ja varad ja said maksuvabastusi. Aadlikud pidid igaüks saatma kuninga kulul vähemalt kümme relvastatud ratsameest Drava jõe taha, kui piire rünnati. Sellele vaatamata pole Pacta Conventa autentne dokument aastast 1102, see oli peaaegu kindlasti mingi leping või kokkulepe Horvaatia aadli ja Kálmáni vahel, mis reguleeris suhteid ühteviisi.
{{vaata|Pacta Conventa (Horvaatia)}}
 
[[Pilt:Pacta Conventa (Croatia).jpg|thumb|rightpisi|14. sajandi ''Pacta Conventa'' ärakiri, mida säilitatakse Ungari Rahvusmuuseumis. Enamus ajaloolasi peab seda võltsinguks, kuid selle sisu vastab Horvaatia tegelikule valitsemisele.]]
 
Aastal 1102, pärast pärimiskriisi, läks kroon [[Árpádi dünastia]] kätte, kui kuningas [[Kálmán]] krooniti [[Biograd na Moru|Biograd]]is "Horvaatia ja Dalmaatsia kuningaks". Liidu täpsed mõisted kahe riigi vahel said vaidlusküsimuseks 19. sajandil. Kaks kuningriiki ühendati [[Árpádi dünastia]] alla kas [[Horvaatia aadel|Horvaatia aadli]] valikul või Ungari jõuga. Horvaatia ajaloolased pidasid liitu personaaluniooniks jagatud kuninga vormis, selle vaatega nõustusid ka mitmed Ungari ajaloolased, samas Serbia ja Ungari natsionalistlikud ajaloolased eelistasid seda näha anneksiooni vormina. Väide Ungari okupatsioonist tehti 19. sajandil Ungari rahvusliku ärkamise ajal. Seega vanemas Ungari historiograafias oli Kálmáni kroonimine Biogradis vaidlusküsimus ja nende hoiak oli, et Horvaatia vallutati. Kuigi selliseid väiteid võib leida ka tänapäeval, kuna Horvaatia-Ungari pinged on kadunud, on üldiselt nõustutud, et Kálmán krooniti Biogradis kuningaks. Tänapäeval on Ungari õigusajaloolased leidnud, et Ungari suhe Horvaatia ja Dalmaatsia aladega aastani 1526 ja Lajos II surmani sarnanes kõige rohkem [[personaalunioon|personaaluniooniga]]iga, meenutades Šotimaa ja Inglismaa suhet.
 
''Worldmark Encyclopedia of Nations'' ja ''[[Grand Larousse encyclopédique]]'' järgi astus Horvaatia [[personaalunioon]]i Ungariga aastal 1102, mis jäi Ungari-Horvaatia suhete aluseks aastani 1918, samas ''[[Encyclopædia Britannica]]'' näitab liitu [[dünastiline liit|dünastilisena]]. [[USA Kongressi raamatukogu|Kongressi raamatukogu]] uuringu järgi purustas [[Kálmán]] vastupanu pärast László I surma ning võitis Dalmaatsia ja Horvaatia krooni aastal 1102, sepistades seega sideme Horvaatia ja Ungari kroonide vahel, mis kestis kuni Esimese maailmasõja lõpuni. Põhja-Horvaatia on Ungari kultuurist tulvil, Horvaatia-Ungari piir nihkus sageli ja aeg-ajalt kohtles Ungari Horvaatiat vasallriigina. Horvaatial oli oma kohalik kuberner või baan; eesõigustega maa-aadel; ja aadlike kogu [[Sabor]]. Mõne ajaloolase järgi sai Horvaatia Ungari osaks 11. sajandi lõpul ja 12. sajandi algul, siiski on suhte tegelikku olemust raske määrata. Mõnikord toimis Horvaatia kui sõltumatu üksus ja teinekord kui Ungari vasall. Kuid Horvaatia säilitas suurel määral sisemise sõltumatuse. Horvaatia autonoomia määr kõikus läbi sajandite, nagu ka piirid.