Karl Lamprecht: erinevus redaktsioonide vahel

Lamprecht sündis Jessenis [[Saksimaa|Saksimaal]]l, õppis ajalugu [[Göttingeni ülikool|Göttingeni]], [[Leipzigi Ülikool|Leipzigi]] ja [[Müncheni ülikool|Müncheni]] ülikoolis; kaitses 1878. a-l Leipzigis väitekirja 11. saj Prantsuse majandusajaloost (''Beiträge zur Geschichte des französischen Wirtschaftslebens im 11. Jahrhundert''). Pühenduski esialgu keskaja majandusajaloo uurimisele, peateos “Saksa"Saksa majanduselu keskajal”keskajal" (''Deutsches Wirtschaftsleben im Mittelalter'', 1885–1886, 3 kd). 1891. a-l valiti [[Leipzigi Ülikool|Leipzigi ülikooli]] keskaja ja uusaja professoriks. Lamprechti elutööks kujunes 14 köites ilmunud “Saksa"Saksa ajalugu”ajalugu" (''Deutsche Geschichte'', 1891–1909), mis püüdis pakkuda kõikehõlmava panoraami Saksa ajaloost aegade algusest autori kaasajani. Raamat vallandas nii Saksamaal kui kauemalgi elava metodoloogilise vaidluse (nn ''Methodenstreit'').

Lamprecht töötas välja algupärase lähenemise ajaloole, mis toonitas vajadust uurida individuaalsete aspektide asemel kollektiivseid, hõlmata ühtaegu nii materiaalseid kui ka vaimseid tegureid ja uurida võrdlevalt kõiki maailma kultuure. Asutas oma uurimisprogrammi elluviimiseks 1909. a-l Leipzigi ülikooli juurde Kultuuri- ja üleüldise ajaloo instituudi (Institut für Kultur- und Universalgeschichte). Käsitades ajalugu ühiskondlik-psühholoogilise teadusena, pakkus ta välja esialgu Saksa ajaloo, ent hiljem kogu inimkonna ajaloo liigenduse viieks kultuuriajastuks, mis kujundavad inimeste sideme ümbritsevaga: 1) Sümbolism (kuni 350 pKr), 2) Tüpism (350–1050), 3) Konventsionalism (1050–1450), 4) Individualism (1450–1700) ja 5) Subjektivism (alates 1700). Resümeeris oma vaated [[Ajalugu|ajaloole]] 1904. a-l Ameerikas peetud loengutes  “Tänapäeva"Tänapäeva ajalooteadus: viis loengut”loengut" (''Moderne Geschichtswissenschaft: Fünf Vorträge'',1905).