Johann Gottfried von Herder: erinevus redaktsioonide vahel
Eemaldatud sisu Lisatud sisu
P pisitoimetamine using AWB |
Resümee puudub |
||
31. rida:
Herder aitas panna alust romantismile. Tema sõnad on: "Ma tunnen, järelikult olen".
Rahvalaulukogu "Volkslieder"
Herderi võttis esimesena kasutusele mõiste „rahvalaul“ 1770. aastatel. Tema tähelepanu kirjakultuurita rahvaste laulude vastu pani alguse paljude Euroopa väikerahvaste kultuurilisele eneseteadvusele. Herderi rahvalaulukogu on segu suulistest ja kirjalikest lauludest, autoriga ja autorita lauludest. Tänapäevane arusaam rahvalauludest on kaugenenud Herderi nägemusest, mis oli avar ning hõlmas endas kõigi rahvaste hääli, olenemata nende ühiskondlikust staatusest. Nii on kogus esindatud näiteks Shakespeare looming ühes läti dainade ja eesti regilauluga.
Rahvalaulukogu pealkirjaga „Alte Volkslieder“ („Vanad rahvalaulud“) oli trükivalmis ja kirjastusele üle antud 1773. aastal, kuid kriitika kartuses võttis Herder käsikirja tagasi ning see ei jõudnud trükki. Laulud olid kokku kogutud erinevatest kirjalikest allikatest. Eesti lauludest ainsana oleks kogus olnud esindatud Cristian Kelchi kroonikas avaldatud „Jörru, Jörru!“2
Herderi rahvalaulukogu “Volkslieder” (rahvalaulud) ilmus aastatel 1778–1779. Seda kogu kavandas Herder suurejoonelisemalt. Ülesehituse aluseks on Herder võtnud antropoloogilise põhimõtte, kus eri rahvuste laulud on paigutatud teemade kaupa, rõhutamaks nende võrdsust ja laulude ülesust.3 Antoloogia kavandamise juurde kuulus palve Liivimaa haritlastele koguda eestlaste ja lätlaste laule. August Wilhelm Hupel saatis kohalike kirikuõpetajate ja literaatide abiga Herderile 8 eesti ja 79 läti rahvalaulu, millele oli lisatud sõnasõnaline tõlge. Kogumine sai alguse 1777. aasta oktoobris ning juba veebruaris 1778 sai Herder laulud kätte.4 Lauludele tegi Herder saksakeelse variandi, tuginedes kogujate märkmetele. Herderi rahvalaulude kogumine Liivimaal oli ainulaadne omas ajas, sest kogumine toimus ehedas keskkonnas ning laulud pandi kirja ilma vahendajata 5. Eesti laulud antaloogias „Volkslieder“ (rahvalaulud ): neljast katkendist koosnev pulmalaul „Einige Hochzeitslieder“ (Üks pulmalaul), “Klage über die Tyrannen der Leibeigenen” (“Oleks minu olemine”); “Lied vom Kreige” (“Venna sõjalugu”).
Enim populaarsust saavutas peale Herderi surma 1807. aastal avaldatud „Volksliederi“ teine trükk, mis sai pealkirjaks „Stimmen der Völekr in Liedern“ („Rahvaste hääled lauludes“). Kogu koostasid Caroline Herder ja Johannes von Müller. Herderi temaatiline ülesehitus on siin asendunud etnoloogiste põhimõtetega ning laulude valik ja kogus on muutunud.6 Eesti lauludest on esindatud „ Der Hagestolze ”(„Kuldnaine“); “Klage über die Tyrannen der Leibeigenen” (“Oleks minu olemine”); “Lied vom Kreige” (“Venna sõjalugu”).
Jaan Undusk on kommenteerinud eesti rahvalaulude esinemist Herderi kogus järgmiselt:
„...eesti rahvalaulude avaldumine Herderi populaarses kogumikus on võrreldav Eesti ja Itaalia rahvusmeeskondade kohtumisega jalgpallis, mis praegu veel Eesti jalgpallile erilist au ning kuulsust ei lisa, aga ometi mitmekümnele miljonile Itaalia jalgpallifännist televaatajale Eesti olemasolu teadvustab/---/Eesti rahvalaulud Herderi antoloogias märkisid eesti luule väljailmumist – tagasihoidlikult küll, aga siiski – maailmaareenile, seejures väga heas seltskonnas, kontekstis, mis seda etteastet kahtlemata õilistas.“7
== Teosed ==
| |||