'''Ilmari Justus Andreas Manninen''' ([[2. september]] [[1894]] [[Viiburi]] – [[14. juuni]] [[1935]] [[Helsingi]]) oli soome [[etnograaf]]. Teda peetakse eesti etnograafiaalase uurimis- ja [[muuseum]]<nowiki/>itöö alusepanijaks<ref name="Esivanemate varandus, 1993"/>.
Manninen õppis [[1912]]–[[1916]] [[Helsingi ülikool]]is ja kaitses [[1922]] doktorikraadi väitekirjaga "Die dämönistischen krankheiten im finnischen volksaberglauben".
Aastatel 1922–1928 oli ta [[Eesti Rahva Muuseum]]<nowiki/>i direktor<ref name="Esivanemate varandus, 1993"/><ref>{{netiviide | URL = https://estofilia.finland.ee/2018/01/ilmari-manninen.html | Pealkiri = Ilmari Manninen | Väljaanne = Estofilia | Aeg = 2018 | Koht = Tallinn | Väljaandja = Soome suursaatkond | Kasutatud = 04.05.2018 | Keel = {{et}} }}</ref>. Ühtlasi oli aastatel 1924–1928 [[Tartu ülikool]]is etnograafiaõppejõud<ref name="Esivanemate varandus, 1993"/>. Aastast 1929 töötas ta [[Soome Rahvamuuseum]]i etnograafiaosakonna juhatajana<ref name="Esivanemate varandus, 1993"/> ja 1929–1931 Helsingi ülikooli soome-ugri rahvateaduse professori kohusetäitjana.
Tema on maetud Helsingi [[Hietaniemi kalmistu]]le.
