Charles W. Morris: erinevus redaktsioonide vahel

Morris läks edasi [[Chicago Ülikool|Chicago Ülikooli]]i pragmatisti [[George Herbert Mead|George Herbert Meadi]]i käe alla õppima ning omandas seal 1925. aastal doktorikraadi psühholoogias. Tema doktoritöö teema oli ''[[Symbolism and Reality: A Study in the Nature of The Mind]]''. Selle dissertatsiooni ning 1930ndatel ilmunud artiklite põhjal koostas Morris sünteesi [[Charles Sanders Peirce|Charles S. Peirce]]’i semiootikast, [[John Dewey|Dewey]] ja [[George Herbert Mead|Mead]]<nowiki/>i sotsiaalsest biheiviorismist ning [[Rudolf Carnap]]<nowiki/>i ja [[Otto Neurath|Otto Neurathi]]i loogilisest positivismist. Kiiresti sai Morrisest silmapaistev kuju ameerika filosoofias.<ref name=":0" />

Peale ülikooli lõpetamist sai Morrisest õpetaja ning seda ametit pidas mees elu lõpuni. Charles Morris töötas elu jooksul filosoofia õppejõuna Texases [[Rice Instituut|Rice Instituudis]] (1925–31), Chicago Ülikoolis filosoofia professorina (1931–47) ning lektorina (1948–58) ja juhtivteadurina [[Florida Ülikool|Florida Ülikoolis]]is (1958–71).<ref name=":1" />

Esimesena töötas Morris kuus aastat filosoofia õppejõuna Texases [[Rice Instituut|Rice Instituudis]] (1925–31), järgmisena [[Chicago Ülikool|Chicago Ülikoolis]]is filosoofia professorina (1931–47) ning lektorina (1948–58). Aastal 1958 alustas ta tööd juhtivteadurina [[Florida Ülikool|Florida Ülikoolis]]is, kus Morris töötas surmani. Florida Ülikoolis töötades oli Morrise õpilaseks nüüdseks tuntud semiootik [[Thomas Sebeok]]. Morris kuulus [[Ameerika Kunstide ja Teaduste Akadeemia]] liikmeskonda ning ka [[:en:American_Philosophical_AssociationAmerican Philosophical Association|Ameerika Filosoofilisse Assotsiatsiooni]], olles seal Lääne divisiooni presidendiks aastail 1936–37.<ref name=":0" />

Rice'i Ülikoolis töötamise aastatel kirjutas ja kaitses Morris oma tööd funktsionalismi teemal: ''Six Theories of Mind'' (Morris 1932). Oma töö aluseks võttis ta [[John Dewey|Dewey]], [[George Herbert Mead|Meadi]] ja [[James Angell|James Angelli]]i 1890ndatel Chicagos arendatud psühholoogilise funktsionalismi, mille teooria on inspireeritud evolutsioonist: kõik vaimu aspektid on eesmärgilise orgaanilise tegevuse (''organic activity'') funktsioonid. Need funktsioonid on seletatavad oma ellujäämisväärtuse kaudu (''survival value''). Morris nimetas 1930ndatel oma lähenemise '[[Neoneo-pragmatism|neo-pragmatismiks]]iks', edendades seda liikumist.<ref name=":0" />