Redaktsioon: 25. märts 2019, kell 20:25 redigeeri Iifar (arutelu \| kaastöö) Administraatorid 76 120 muudatust P pisitoimetamine using AWB Märgis: tekstilink teise vikisse ← Vanem muudatus		Redaktsioon: 26. märts 2019, kell 21:16 redigeeri eemalda Iifar (arutelu \| kaastöö) Administraatorid 76 120 muudatust P pisitoimetamine using AWB Uuem muudatus →
11. rida: == Haridus ja elukutse == 1821. aastal alustas Volkmann meditsiiniõpinguid Leipzigi Ülikoolis [[Ernst Heinrich Weber]]~~<nowiki/>~~i käe all. 1826. aastal kaitses ta oma doktorikraadi tööga "Observatio biologica de magnetismo animali". Järeldoktorantuur viis teda edasi Londonisse ja Pariisi, sest seal oli rohkem meditsiinilist praktikat.<sup>[5]</sup> Volkmanni muutsid tuntuks kaks biokeemia valdkonnas kirjutatud artiklit ("New contributions to the physiology of vision", 1836. "The doctrine of the bodily life of man", 1837). Volkmann töötas Leipzigi Ülikoolis eradotsendina aastatel 1828–1834. 1828. aastal pidas ta ka oma esimese loengu. 1834. aastal sai temast ka loomaanatoomia (zootoomia) professor ja töötas edasi Leipzigis professorina kuni aastani 1837. 1837. aastal oli Volkmann [[Tartu Ülikool\|Dorpati (Tartu) Ülikooli]]s füsioloogia, patoloogia ja semiootika professor<ref>Toomsalu, Maie (koost.) 2002. ''Tartu Ülikooli Vana Anatoomikumi professorid''. Tartu: [[Tartu Ülikooli Kirjastus]], lk. 85–87</ref>. Tartus keskendus ta närvisüsteemi ja vereringe uurimisele. 1841–1842 oli Volkmann Tartu Ülikooli rektor. 1843. aastal lahkus Volkmann Tartust [[Halle ülikool\|Halle Ülikool]]i, kus ta sai 1844. aastal patoloogia ja füsioloogia professoriks. 1854. aastast õpetas ta seal ka anatoomiat. Teadustöö tõttu sattus ta veel Prantsusmaale ja Itaaliasse. Aastatel 1847, 1850 ja 1862 valiti Volkmann Halle ülikooli rektoriks. 1874. aastal sai temast [[Saksa Teadusteakadeemia Leopoldina]] liige. 1876. aastal lõpetas ta oma karjääri. 22. rida: 1837. aastal Tartusse saabudes oli Volkmannil kaasa võetud oma isiklik mikroskoop. [[Tartu]]s tegi ta oma kõige olulisema teadusliku avastuse. Nimelt leidis ta, et uitnärvi ärritamine aeglustab südame tööd. Selle refleksi avastamine ei olnud mitte üksnes oluline vereringe regulatsiooni mõistmisel, vaid eelkõige sellepärast, et Volkmann avastas sellega uue närvisüsteemi tööpõhimõtte, mida sel ajal ei teatud. Volkmanni katsest selgub, et närviteed ei kanna edasi mitte üksnes erutust, vaid võivad ka pidurdada füsioloogilisi protsesse. Seega on Volkmann närvisüsteemi pidurduse avastaja, kuigi on teisi, kes sellele avastusele väidetavalt pretendeerivad. Kardiovaskulaar-uuringutes oli Volkmann tugevalt mõjutatud oma juhendajast, [[Ernst Heinrich Weber]]~~i<nowiki/>st~~ist. Tema lähenemine füsioloogiale oli füüsilisest vaatenurgast. Volkmanni abistas ka [[Carl Ludwig]], kes 1846. aastal leiutas kümograafia. See oli esimene monintooringu ja füsioloogiliste protsesside dokumenteerimise vahend. Koos viisid nad läbi mitmeid eksperimente, millest osad avalikustasid ka 1850. aastal raamatus "Die Hämodynamik nach Versuchen". Suur osa raamatust on pühendatud vererõhu ja vere liikumiskiirusele. Volkmann leiutas aparaadi – ''haemadromometer''~~<nowiki/>~~'i – , millega oli võimalik mõõta vere liikumist veresoontes. Selle aparaadiga arvutas Volkmann välja vere liikumiskiirust veresoontes, rabanduse tugevust ja südametöö tegevust. Haemadromomeeter oli ka prototüübiks Carl Ludwigi tulevasele aparaadile "Stromuhrile". <~~sup~~ref>[http://onlinelibrary.wiley.com/doi/10.1002/clc.4960281113/pdf ~~<nowiki>[4]</nowiki>~~onlinelibrary.wiley.com] (pdf)</~~sup~~ref> Volkmann aitas Fechneril teha ka oma katseid, mis olid aluseks [[Gustav Fechner\|Fechneri]] teose "Elemente der Psychophysik" (1860) kirjutamisele (paljud loevad seda teadusliku psühholoogia sünni ajaks). Fechner kasutas oma raamatu kirjutamisel ka mitmeid Volkmanni tulemusi.

Alfred Wilhelm Volkmann: erinevus redaktsioonide vahel