Étienne Bonnot de Condillac: erinevus redaktsioonide vahel

Pariisis elamise ajal tutvus ta [[Rousseau]] ja [[Diderot]]<nowiki>'</nowiki>ga ning kirjutas enda põhilisemad teosed ''Essai sur l’origine des connaissances humaines'' (“Essay"Essay on the Origin of Human Knowledge”Knowledge", [[1746]]) ja ''Traité des sensations'' (“Treatise"Treatise on Sensations”Sensations", [[1754]]). Mõlemad teosed kajastasid tema vaateid, kuidas kogemused mõjutavad meie kognitiivsete võimete arengut. [[1749]]. aastal ilmus tema teos ''Traité des systèmes'' (“Treatise"Treatise on Systems”Systems"). [[1752]]. aastal valiti ta [[Berliin]]i Akadeemiasse, mille järel ilmusid tema teosed ''Traité des sensations'' (“Treatise"Treatise on Sensations”Sensations", [[1754]]) ja ''Traité des animaux'' (“Treatise"Treatise on Animals”Animals", [[1755]]). [[1758]]. aastal sai temast noore Parma hertsogi Ferdinandi eraõpetaja. [[1768]]. aastal valiti ta [[Prantsuse Akadeemia]]sse ning hiljem andis välja ''Le Commerce et le gouvernement considérés relativement l’un à l’autre'' (“Commerce"Commerce and Government Considered in Relation to One Another”Another", [[1776]]). Condillac ei jäänud Pariisi kauaks, kuna pidas mitte religioosset Pariisi intellektuaalset ühiskonda ebameeldivaks ning veetis enda üle jäänud elu Fluxis Beaugency lähedal. Fluxis elamise ajal ilmus tal teos ''Logique'' ([[1781]]) ning pärast Condillaci surma anti välja tema lõpetamata teos "''Langue des calculs"'' ([[1798]]).

Condillac on mõjutanud psühholoogiat, küsides õigeid ja olulisi küsimus ning defineerides empiirilise psühholoogia 19. sajandiks. Ta esitas süstemaatiliselt enda seisukohti [[John Locke]] vaadetele ning Condillac arendas oma kontseptsiooni empiirilises sensualismis. Kui [[Voltaire]] ei võtnud Locke filosoofiat väga tõsiselt, siis Condillac aitas Locke filosoofia populariseerumisele kaasa. Algeselt Condillac pooldab Locke<nowiki>'</nowiki>i [[empirism]]i, kuid jõudis peagi arvamusele, et Locke ei uurinud piisavalt süviti inimteadmiste päritolu probleemi. Locke arvamuse kohaselt pärinevad meie teadmised kahest allikast: aistingutest ja reflektsioonist, kuid Condillaci arvamuse kohaselt mitte ainult kõik meie ideed, vaid ka kõik meie mentaalsed toimingud ja võimed pärinevad ainult [[aisting]]utest. Condillaci tööd on andnud olulise panuse kahele järgnevale peamisele mõttevoolule – [[materialism]] ja [[idealism]].

Tema esimesest teosest ''Essai sur l’origine des connaissances humaines'' saab lugeda tema püüde kohta seletada kuidas kognitiivsed võimed arenevad [[aisting]]utest. Sellest teosest pärineb ka doktriin “"''Whether we rise to heaven, or descend to the abyss, we never get outside ourselves – it is always our own thoughts that we perceive.''”", mis sai prantsuse filosoofilise liikumise ''Idéologie'' aluseks ja mida õpetati prantsuse koolides enam kui 50 aastat.

Tema teine olulisem teos ''Traité des sensations'' on palju fokuseeritum ja keskendub ainult keelele eelnevatele kognitiivsetele võimetele. Condillac võttis tagasi enda eelneva väite, et tajumine on transparentne (läbipaistev) protsess ja nõustus vaatega, et see protsess sisaldab [[alateadvus]]likke järeldusi astingutest saadud informatsioonist ja et aisting võib sisaldada rohkemat, kui esialgu võib tunduda. Ta võttis tagasi ka varasema väite, et sügavus on nägemise poolt kohe tajutav. Enda uuendatud arvamuste toetamiseks esitas ta kuulsa mõtte eksperimendi. Ta palus lugejatel mõelda algupäraselt elutu ja tundetu inimese peale (nimetas seda inimese “kujuks”"kujuks") ja mõelda, mida see inimene saaks teada, kui iga tema meel oleks teistest isolatsioonis või kui meel oleks kombinatsioonis ainult ühe või kahe teise meelega. Lisades sellele kujule meeli aina juurde, muutub ta aina enam elavamaks. Kui kõiki teised meeled ei ole tema arvates muud kui ego olekud, siis puudutamine avab meile välise maailma otse ja samas ka kaudselt muutes kõik teised aistingud meist väljaspool asuvateks. Tähelepanu peab ta praeguse hetke aistinguks ja mälu on mineviku aisting. Condillac ei ürita seleta ainult seda kuidas inimene omandab teadmise ruumist ja välistest objektidest, vaid püüab tõestada, et pole vaja midagi enamat teadmiste ja võimete omandamiseks kui piisavalt suurel hulgal aistingulisi kogemusi.