|
==Elulugu==
Deleuze sündis [[Pariis]]is. Tema isa oli insener. Suurema osa oma elust veetis ta Pariisis, lahkudes sealt nooruses vaid paaril korral. Teise maailmasõja ajal elas ta Normandias, kus luges õpetaja soovitusel Gide'i ja Baudelaire'i. Hiljem viitas ta oma tollasele õpetajale kui esimesele positiivsele kogemusele akadeemilises vallas. Pärast aastat Normandias jätkas ta õpinguid Pariisis Lycée Carnot's ning prestiižikas Henri IV koolis aastasel ettevalmistuskursusel. 1944–1948 õppis [[Sorbonne]]'is filosoofiat, käies tihedalt läbi teiste seas Michel Butori, Michel Tournier' ja François Châtelet'ga. Tema õpetajate seas olid Ferdinand Alquié ([[Descartes|Descartesi]]i ja [[sürrealism]]i filosoofia ekspert), Georges Canguilhem ([[Michel Foucault]]' üks juhendajaid) ning Jean Hyppolite ([[Hegel]]i filosoofia ekspert). Sarnaselt teiste sõjajärgsete üliõpilastega köitsid teda Hyppolite'i hegelianismi asemel hoopis [[Jean-Paul Sartre]]'i jmt autorite tööd.
Järgnes tüüpiline akadeemiline karjäär. 1957. aastani õpetas Deleuze erinevates lütseumides, seejärel siirdus ta [[Sorbonne]]'i. 1953 avaldas esimese teose "Empirism ja subjektiivsus", mis käsitles [[David Hume]]'i filosoofiat. Nagu enamik tema ajastu filosoofe, eriti aga tema õpetaja Canguilhem, oli Deleuze huvitatud [[ratsionalism|ratsionalismi]]i ja [[essentsialism|essentsialismi]]i kriitikast. Siit ka tema lähtetööde teatav sarnasus [[Michel Serres]]'i ja [[Gaston Bachelard]]'i töödega. Siiski ei liitunud Deleuze paljude prantsuse sõjajärgseid intellektuaale haaranud vaimustusega [[kommunism]]i, [[fenomenoloogiline filosoofia|fenomenoloogia]] ega [[strukturalism|strukturalismi]]i suhtes.
1956 abiellus Gilles Deleuze Denise Paul 'Fanny' Grandjouan'iga, D.H. Lawrence'ile keskendunud tõlkijaga.
1960ndail toimus suur muutus. 1960–1964 töötas ta [[Centre National de Recherche Scientifique]]'is. 1962 avaldas "Nietzsche ja filosoofia". Samal ajal sai alguse tema pikaajaline sõprus [[Michel Foucault]]'ga. 1964–1969 töötas Deleuze professorina Lyoni Ülikoolis, seejärel võttis Foucault' soovitusel vastu professori ametikoha [[Vincennes]]'is, [[Pariisi VIII Ülikool]]is. Saatuslikul[[May 1968| 1968. aastal]] esitas ta oma doktoritöö "Différence et répétition" ("[[Erinevus ja kordus]]") ning uurimuse "Spinoza ja väljenduse probleemid" ("Spinoza et le problems de l'expression"). Deleuze'i töö osutus väga viljakaks 1968. aasta mais toimunud tudengimässusude seletamisel. Tema töödest sai esimesi katseid mõista tollaseid proteste ja nende tähendust filosoofia tasandil.
1969. aastast kuni pensionile minekuni 1987 töötas Deleuze Vincennes'is, eksperimentaalses koolis, mis kutsuti ellu haridusreformi katselavana. See tõmbas ligi arvukalt andekaid õpetlasi, teiste seas õpetas seal korraks ka [[Michel Foucault]]. Siin sai alguse tema tutvus [[Félix Guattari]]ga, kellega koostöös valmisid äärmiselt mõjuka "Kapitalism ja skisofreenia" kaks köidet.
Deleuze kasvas välja pikast kontinentaalfilosoofide liinist, kelle eesmärgiks oli viia [[essentsialism]] ([[Baruch Spinoza]], [[Friedrich Nietzsche]]) välja tasakaalust. Igaühel neist oli pakkuda oma asendus sellele. Deleuze'i jaoks oli selleks ''Kõik-üks'', ehk totaalsus. See totaalsus laieneb meie füüsilise universumi ja selle võimalikkuse tingimuste piirideni. Selline põhieeldus tundub pärinevat [[Platon]]ilt – tema ideede maailma teooriast ning mõistetava ja tajutava eristusest. Deleuze tegeleb platonismi ümberpööramisega. Seda tehes püüab ta anda eesõigust füüsilisele maailmale, kõigutades ideaalide 'ideed'. Platoni järgi on need ideaalid tegelikud ning muutumatud. Enamgi veel. Kui need laskuvad füüsilisse tegelikkusse, on nende füüsiline väljendus alati ebatäiuslik. Deleuze nägi selles halvasti sõnastatud tegelikku virtuaalset maailma (tema ideede maailma). Deleuze'ile on mistahes aktualiseerumine (tegelikuks füüsiliseks ja vaadeldavaks saamine) virtuaalsuste võrgustik, mille vastasmõjud on loomuldasa ebatäiuslikud. See ebatäiuslikkus tekitab probleeme ehk alasid, milles järgmine aktualiseerumine lubab veel ühel virtuaalsusel lõikuda eelmistega.
Moraalsel ja poliitilisel tasandil lubab see mõte (ning hulk teisi) Deleuze'il tõrjuda [[fašism]]i selle makro- (natsionaalsotsialism) ja mikrovormides (sisemine kapitalism). Deleuze uskus, et me peame sallima ja ülistama füüsilise maailma ebapüsivust ja kulgema läbi virtuaalse aktualiseerumiste selmet neid piirata. Neid piirates ja reguleerides piirame ja reguleerime ka elu ja protsesse. See arendus on andnud alust siduda tema filosoofiat anarhismiga.
Sellelt aluselt arendab Deleuze oma karjääri jooksul välja algupärase filosoofia, mille põhialuseks on [[immanents|immanentne]] erinevus. Oma töödes loob ta „mittehegelianismi“"mittehegelianismi" otsides [[ontoloogia|ontoloogilise]] muutuse põhjusi immanentsest erinevusest. Selle asemel, et toetuda terviklikele olevustele, kes mõjutavad üksteist oma tahtega ning luua reaktsiooni abil sidusust (nagu Deleuze võiks arvata, et [[Georg Wilhelm Friedrich Hegel|Hegel]] teeb oma dialektikaga, näiteks peremees-ori suhtes), otsib Deleuze filosoofilisilt eelkäijailt kontsepte, mis eristavad sisemist ja välist kausaalsust (põhjuslikkust) ning eelistavad sisemist, või siis võimu, selle rakendusest (implementatsioonist) lahutamata. Nii innustas teda nt. [[Henri Bergson]]i kestuse (durée) kontsept – keha elamise ja eneseeristuse aeg, ilma viiteta välistele mõjutajatele.
Deleuze'i käsitlust võimu ja selle tegevuse vahelisest ühtsusest võib näha tema poliitilistes kommentaarides. „Tuhandes"Tuhandes Platoos“Platoos" arendavad Deleuze ja [[Félix Guattari|Guattari]] kuningliku teaduse kontsepti (vs. nomaadliku teaduse kontsept). Kuninglik teadus lahutab võimu ja tegevuse ning olemuslikult intellektuaalse töö ja käsitöö. Nomaadlikul teadusel on omad tööjaotused, kuid intellektuaalne ja käsitöö jäävad lõimituks. Siin näeme Marxi varajaste kapitalismi ja eraomandi võõrandumist tekitavate omaduste kriitikate järelkajasid.
Tema tööd on täis ootamatuid viiteid, sageli tsiteerides vähetuntud autoreid. Ta kirjutas raamatuid filmist („Liikumine"Liikumine-pilt“pilt" (1983) „Aeg"Aeg-pilt“pilt" (1985)), maalist ([[Francis Bacon (kunstnik)|Francis Bacon]]ist (1981)), rohkelt kirjandusest – [[Marcel Proust]]ist (1964), [[Leopold von Sacher-Masoch]]ist (1969), [[Franz Kafka]]st (1975). Lühemaid tekste on ta avaldanud selliseist autoreist, nagu [[F. Scott Fitzgerald]], [[Herman Melville]], [[Samuel Beckett]], [[Antonin Artaud]], [[Heinrich von Kleist]] ja [[Fjodor Dostojevski]]. Nendega ei ehita ta üles kunstifilosoofiat, vaid esitab filosoofilisi probleeme, luues nende abil uusi filosoofilisi kontsepte. Raamatus "[[Mis on filosoofia]]" ütlevad Deleuze ja [[Félix Guattari|Guattari]]: "(Filosoofid) ei tohi enam võtta kontsepte vastu kingitustena, et neid pelgalt puhastada ja poleerida. Nad peavad need esmalt looma, esitama ja muutma need veenvaiks." Kontseptid on aktiivsed ning mõjutavad, mitte ei ole ideede sisu tähistajaiks.
Siin peegeldub Deleuze'i arusaamist mõttest. Selle asemel, et võtta 'idee', kui elatud aktiivsuse võõrandumine või transtsendents, võtab Deleuze "kontsepti", kui määramatuse antud asjade vahel – katkestused olemiste vahel, mis teevad võimalikuks nende muutumise ja põhjusliku vastastikuse lõikumise. Deleuze nõuab, et filosoofia, selle asemel, et püstitada transtsendentseid ideid, peab lähenema mõelda üritava immanentsetele tingimustele. Mõte peab looma liikumist ja tagajärgi. Kontsept toodab asjade vahele uusi sidemeid, ületades nendevahelisi virtuaalseid määramatusi. Seega võime Deleuze'i ja tema eelkäijate [[Spinoza]] ja [[Nietzsche]] filosoofiat nimetada puhta jaatuse filosoofiateks: mitte mingil juhul ei esine Hegeli mõttes „eitust“"eitust", mitte mingil juhul ei esine maailmas mingit tõelist negatiivset transtsendentsust või transtsendentsust läbi „abstraktsiooni“"abstraktsiooni". Isegi mitte inimeste mõtteis.
== Kirjandus ==
Gilles Deleuze'i teoseid:
*„Empirisme"Empirisme et subjectivité“subjectivité" (1953) / „Empirism"Empirism ja subjektiivsus“subjektiivsus"
*„Nietzsche"Nietzsche et la philosophie“philosophie" (1962) / „Nietzsche"Nietzsche ja filosoofia“filosoofia"
*„La"La philosophie critique de Kant“Kant" (1963) / „Kanti"Kanti kriitiline filosoofia“filosoofia"
*„Proust"Proust et les signes“signes" (1964, 2nd ed. 1970) / „Proust"Proust ja märgid“märgid"
*„Le"Le Bergsonisme“Bergsonisme" (1966). Eesti keeles: "Bergsonism", Ilmamaa, Tartu [[2008]], tõlkinud [[Margus Ott]], 120 lk
*„Présentation"Présentation de Sacher-Masoch“Masoch" (1967) / „Masohhism"Masohhism: külmus ja julmus“julmus"
*„Différence"Différence et répétition“répétition" (1968) / „Erinevus"Erinevus ja kordus“kordus"
*„Spinoza"Spinoza et le problème de l'expression“expression" (1968) / „Spinoza"Spinoza ja väljenduse probleem“probleem"
*„Logique"Logique du sens“sens" (1969) / „Mõtteloogika“"Mõtteloogika"
*„Spinoza"Spinoza - Philosophie pratique“pratique" (1970, 2nd ed. 1981) / „Spinoza"Spinoza – praktiline filosoofia“filosoofia"
*„Dialogues“"Dialogues" (1977, 2nd ed. 1996) / „Dialoogid“"Dialoogid"
*„Superpositions“"Superpositions" (1979)
*„Francis"Francis Bacon - Logique de la sensation“sensation" (1981) / „Francis"Francis Bacon – aistinguloogika“aistinguloogika"
*„Cinéma"Cinéma I: L'image-mouvement“mouvement" (1983) / „Kino"Kino I: Pilt-liikumine“liikumine"
*„Cinéma"Cinéma II: L'image-temps“temps" (1985) / „Kino"Kino II – Pilt-aeg“aeg"
*„Foucault“"Foucault" (1986)
*„Le"Le pli - Leibniz et le baroque“baroque" (1988) / „Kurd"Kurd – Leibniz ja barokk“barokk"
*„Périclès"Périclès et Verdi: La philosophie de Francois Châtelet“Châtelet" (1988)
*„Pourparlers“"Pourparlers" (1990) / „Läbirääkimised“"Läbirääkimised"
*„Critique"Critique et clinique“clinique" (1993) / „Kriitiline"Kriitiline ja kliiniline“kliiniline"
*„Pure"Pure Immanence“Immanence" (2000)
*„L"L'île déserte et autres textes“textes" (2002) / „Asustamata"Asustamata saar ja teisi tekste“tekste"
*„Deux"Deux régimes de fous et autres textes“textes" (2004). „Kaks"Kaks hullude režiimi ja teisi tekste“tekste"
Koos [[Félix Guattari]]ga:
*„Capitalisme"Capitalisme et Schizophrénie 1. L'Anti-Œdipe“Œdipe". 1972/3 /. Eesti keeles: „Kapitalism"Kapitalism ja skisofreenia. Anti-Oidipus“Oidipus", tõlkinud [[Mart Kangur]], toimetanud [[Margus Ott]]. [[Tallinna Ülikooli Kirjastus]], Tallinn 2017, 620 lk, ISBN 978-9985-58-829-1
*„Kafka"Kafka: Pour une Littérature Mineure“Mineure". 1975 / „Kafka"Kafka. Väikese kirjanduse poole“poole". Eesti keeles 1998 Hasso Krulli tõlkes.
*„Rhizome“"Rhizome". 1976.
*„Capitalisme"Capitalisme et Schizophrénie 2. Mille Plateaux“Plateaux". 1980 / „Kapitalism"Kapitalism ja skisofreenia 2. Tuhat platood“platood"
*„Nomadology“"Nomadology". 1986.
*„Qu"Qu'est-ce que la philosophie?“" 1991 / Eesti keeles: „Mis"Mis on filosoofia?“", tõlkinud [[Anti Saar]], saatesõna Eik Hermann. [[Tallinna Ülikooli Kirjastus]], Tallinn 2014, 256 lk; ISBN 978-9985-58-790-4
Gilles Deleuze'ist:
* Badiou, Alain (2000) „Deleuze"Deleuze: The Clamour of Being“Being". Minneapolis, University of Minnesota Press. / „Olemise"Olemise kära“kära"
* Hardt, Michael (1993) „Gilles"Gilles Deleuze: an Apprenticeship in Philosophy“Philosophy". Minneapolis, University of Minnesota Press / „Gilles"Gilles Deleuze: Filosoofia õpiaeg“õpiaeg"
== Muu ==
| 