Alfred Binet: erinevus redaktsioonide vahel
Eemaldatud sisu Lisatud sisu
PResümee puudub |
P pisitoimetamine using AWB |
||
1. rida:
[[Pilt:Alfred Binet.jpg|
'''Alfred Binet''' ([[11. juuli]] [[1857]] – [[18. oktoober]] [[1911]]) oli [[prantsusmaa|prantsuse]] [[psühholoog]], [[Binet'-Simoni test]]i kaasautor. Tema esialgne eesmärk oli tuvastada õpilasi, kes vajavad abi kooli õppekava omandamisel. Koos oma töökaaslase [[Théodore Simon]]iga avaldas Binet intelligentsusskaala parandusi aastatel 1908–1911. Viimane ilmus vahetult enne tema surma.
9. rida:
Binet õppis [[Pariis]]is juurat ning omandas kraadi 1878. aastal. Ta õppis ka loodusteadusi [[Sorbonne]]’is. Tema esimene töökoht oli uurijana neuroloogiakliinikus, Salpêtrière haiglas, aastatel 1883–1889. Pärast juurakraadi omandamist aastal 1878 asus Binet õppima loodusteadusi Sorbonne’is. Kuna ta ei olnud huvitatud formaalsest haridusest, hakkas ta end ise harima, lugedes psühholoogiaalaseid tekste Pariisi rahvusraamatukogus. Peagi hakkasid teda huvitama John Stuart Milli ideed; Mill uskus, et intelligentsuse operatsioonid on seletatavad assotsiatsiooni seaduste abil. Ehkki Binet mõistis hiljem Milli teooria puudujääke, jäid tema ideed Binet tööd mõjutama.
1883. aastal tutvus Binet [[Charles Fere]]’ga, kes tutvustas talle La Salpêtrière haigla juhatajat [[Jean-Martin Charcot]]’d. Charcot’st sai Binet’ [[mentor]] ja seejärel asus Binet tööle neuroloogialaboris. Binet’ ametiajal eksperimenteeris Charcot [[hüpnotism]]iga. Binet oli tugevalt mõjutatud selle auväärt mehe tegevusest ja avaldas neli artiklit tema tööst sel alal. Paraku ei pidanud Charcot’ järeldused vastu erialasele kriitikale ja Binet pidi avalikult tunnistama, et ta oli eksinud, toetades oma õpetajat. Sellegipoolest oli Binet oma nime rahvusvaheliselt selles valdkonnas kinnitanud.
Pärast hüpnoosiga seotuse tõttu professionaalse heakskiidu saamise ebaõnnestumist pöördus Binet uurima inimese arengut. Selleks andis tõuke Binet’ kahe tütre, Marguerite'i ja Armande'i, sünd. Binet nimetas tütar Armande’i subjektivistiks ja Marguerite'i objektivistiks ning võttis kasutusele mõisted "introspektsioon" ja "eksterospektsioon". 21-aastase perioodi jooksul avaldas Binet rohkem kui 200 raamatut, artiklit ja ülevaadet eksperimentaal-, arengu-, hariduse-, sotsiaal- ja eristava psühholoogia valdkonnas (Siegler, 1992). Bergini ja Cizeki (2001) arvates võis Binet' töö mõjutada [[Jean Piaget]]’d, kes hiljem töötas Binet’ töökaaslase Théodore Simoniga 1920. aastal. Binet uurimistöö tütardega aitas tal välja töötada intelligentsuse ideed, eriti tähelepanu ulatuse ja mõjutatavuse olulisuse osas intellektuaalses arengus.
Hoolimata laialdastest uurimisteemadest ja artiklitest on Binet tänapäeval tuntud oma panusest intelligentsuse uurimisel. Wolf (1973) postuleeris, et see tulenes Binet mitteseotusest suure ülikooliga. Kuna Binet ei olnud seotud ühegi formaalse uurimistööga, ei olnud tal professuuri üheski mainekas asutuses, kus tema uurimistöö edenemise eest oleksid hoolitsenud fondid ja üliõpilased (Siegler, 1992). Tema progressviisemad ideed ei omanud nii praktilist kasutusvõimalust nagu intelligentsusskaala pakkus.
1890. aastal Binet taandus ametist La Salpêtrière haiglas. Seejärel töötas Binet Sorbonne’i eksperimentaalpsühholoogia laboris aastatel 1891–1894 ning alates 1894. aastast kuni surmani (1911) töötas ta seal juhatajana. Seal töötades kohtus Binet ka Théodore Simoniga, kes asus Binet' juhendamisel doktoritööd kirjutama. See oli nende pika ja viljaka koostöö alguseks. Sel ajal rajasid Binet ja Simon koos prantsuse psühholoogiaajakirja L'Annee psychologique.
=== Hilisem karjäär ja Binet'-Simoni test ===
21. rida:
Pärast raamatu ilmumist algas uute testide väljatöötamine Théodore Simoni kaasabil. See põhines nende aastatepikkusel laste vaatlemisel nende loomulikus keskkonnas. Seejärel testisid Binet ja Simon testi viiekümnel lapsel – kümnel lapsel iga vanuserühma kohta. Lapsed valisid välja kooliõpetajad selle põhjal, keda nad arvasid sooritavat alla keskmise. Selle
normaalse funktsioneerimise skaala eesmärgiks oli võrrelda laste vaimseid võimeid eakaaslaste suhtes. 1905. aastal tutvustati uut intelligentsuse mõõtmise testi – Binet'-Simoni testi. 1908. aastal avaldati skaala ümbertöötatud versioon.
Skaala koosnes kolmekümnest kasvava raskusastmega ülesandest. Kergemad neist olid kõigile jõukohased, nendega tehti kindlaks näiteks seda, kas laps suutis jälgida valgusvoogu või vastata eksamineerija jutule. Veidi raskemad ülesanded olid näiteks kehaosade nimetamine, lihtsate lausete kordamine ja lihtsamate sõnade defineerimine. Raskemates ülesannetes tuli nimetada kahe eseme või sõna
erinevusi, reprodutseerida joonistusi. Veelgi raskemad ülesanded nõudsid seitsme juhusliku numbrijada kordamist ja stsenaariumide hindamist.
Binet'-Simoni skaala skoor väljendas lapse vaimset vanus. Näiteks 6-aastane laps, kes täitis ülesandeid, mida tavaliselt täidavad 6-aastased, kuid mitte enam, omab vaimset vanust, mis on võrdne tema kronoloogilise vanusega.
Binet ise rõhutas skaala mitmeid puudusi, näiteks asjaolu, et intelligentsus on väga mitmekülgne ja selle kvantitatiivsest uurimisest ei piisa. Samuti tõdes ta, et intellektuaalne areng toimub erineva kiirusega ja on lisaks pärilikkusele mõjutatud ka keskkonnast.
35. rida:
enam ainult laste hariduse propageerimiseks, vaid vähendamaks ebaotstarbekaid
otsuseid, kuritegevust ja tööstuslikku ebatõhusust (Terman, Lyman, Ordahl,
Ordahl, Galbreath, & Talbert, 1916).
Kuna Binet ise oli mõnevõrra eraklik, ei reisinud väljaspool Prantsusmaad ega osalenud erialastes organisatsioonides, siis ta ei võtnud oma loodud skaalat puudutavates küsimustes sõna. Lisaks, skaalat ei adapteeritudki tema eluajal Prantsusmaal. Kui ta sai aga oma loodud instrumendi kasutusest USA-s teadlikuks, väljendas ta oma pahameelt intelligentsuse kui tervikliku konstruktina käsitlemise osas (White, 2000).
Binet avaldas kolmanda Binet'-Simoni skaala versiooni vahetult enne oma surma 1911. aastal. Binet'-Simoni skaala oli väga populaarne kogu maailmas, peamiselt selle suhteliselt lihtsa kasutatavuse tõttu.
| |||