Paavst [[Clemens V]] viis 1309. aastal paavstitooli Itaalia poliitilise anarhia tõttu Prantsusmaale [[Avignoni vangipõlv|Avignoni]], kus Prantsusmaa kuningast sai paavstitooli custos ecclesiae (kiriku hoidja), Avignonis resideerinud paavstid (õigemini antipaavstid) olid kõik prantslased, sealsetest kardinalidest kaks kolmandikku niisamuti.<ref>{{Raamatuviide|autor=Saard, Riho|pealkiri=Kristluse ajalugu selle algusest tänapäevani|aasta=2013|koht=Tallinn|kirjastus=Argo|lehekülg=222}}</ref> SamalAlates ajal1378. aastast valiti paavst nii Roomas endiseltkui paavsteAvignonis. Seega tekkis katoliku kirikus 67 aastaks olukord, kus korraga olid võimul kaks paavsti – läänekiriku Suur skisma. Võitlus paavstitooli ümber kujunes üheks teguriks suurvõimude omavaheliseks jõukatsumiseks, mis samal ajal taustal toimusid. Nende arengute tulemusena oli paavstivõim sisuliselt kaotanud oma senise poliitilise mõjukuse. 1409. aastal toimunud Pisa kirikukogul üritati uuesti kiriku ühtsus taastada. Nii Avignoni paavst [[Benedictus XIII]] kui ka Rooma paavst [[Gregorius XII]] kuulutati ametist tagandatuks ning asemele valiti Pisa paavst Alexander V. Kuna ametist vabastatud paavstid keeldusid ametist lahkumast, siis kukkus Pisa kirikukogu läbi ning kahe paavsti asemel oli neid ajutiselt kolm ning ühelgi ei olnud piisavalt autoriteeti, et teda kõikjal paavstina oleks tunnustatud.<ref>{{Raamatuviide|autor=ibid|pealkiri=|aasta=|koht=|kirjastus=|lehekülg=226}}</ref>
