Ava peamenüü

Muudatused

P
 
== Eellugu ==
Paavst [[Clemens V]] viis 1309. aastal paavstitooli Itaalia poliitilise anarhia tõttu Prantsusmaale [[Avignoni vangipõlv|Avignoni]], kus Prantsusmaa kuningast sai paavstitooli custos ecclesiae (kiriku hoidja), Avignonis resideerinud paavstid (õigemini antipaavstid) olid kõik prantslased, sealsetest kardinalidest kaks kolmandikku niisamuti.<ref>{{Raamatuviide|autor=Saard, Riho|pealkiri=Kristluse ajalugu selle algusest tänapäevani|aasta=2013|koht=Tallinn|kirjastus=Argo|lehekülg=222}}</ref> Samal ajal valiti Roomas endiselt paavste. Seega tekkis katoliku kirikus 67 aastaks olukord, kus korraga olid võimul kaks paavsti – läänekiriku Suur skisma. Võitlus paavstitooli ümber kujunes üheks teguriks suurvõimude omavaheliseks jõukatsumiseks, mis samal ajal taustal toimusid. Nende arengute tulemusena oli paavstivõim sisuliselt kaotanud oma senise poliitilise mõjukuse. 1409. aastal toimunud Pisa kirikukogul üritati uuesti kiriku ühtsus taastada. Nii Avignoni paavst [[Benedictus XIII]] kui ka Rooma paavst [[Gregorius XII]] kuulutati ametist tagandatuks ning asemele valiti Pisa paavst Alexander V. Kuna ametist vabastatud paavstid keeldusid ametist lahkumast, siis kukkus Pisa kirikukogu läbi ning kahe paavsti asemel oli neid ajutiselt kolm ning ühelgi ei olnud piisavalt autoriteeti, et teda kõikjal paavstina oleks tunnustatud.<ref>{{Raamatuviide|autor=ibid|pealkiri=|aasta=|koht=|kirjastus=|lehekülg=226}}</ref>
 
== Konstanzi kirikukogu ja Suure skisma lõpp ==
Ainsat kohaletulnud paavsti Johannes XXIII-t süüdistati simoonias, mõrvas ja kõlvatus liiderlikkuses. Tundes, et süüpinki sattumine võib halva pöörde võtta, põgenes ta märtsis 1415 ümberriietatult Konstanzist, lootes et see peatab kirikukogu töö. Seda siiski ei juhtunud – kirikukogul osalenud kardinal Pierre d’Ailly suutis kohal olnud Saksa, Prantsuse ja Inglismaa esindajaid veenda, et kirikukogu võim on paavstiülene, see on kiriku kõrgeim organ ja seega on selle otsused kohustuslikud ka paavstile. 17. mail oli Nürnbergi krahv Friedrich Hohenzollern paavst Johannes XXIII vangistanud. Kirikukogu vaatas tema süüdistusakti läbi ning vabastas ta ametist ja mõistis vangistusse. Rooma paavst Gregorius XII oli poolenisti vabatahtlikult tagasi astunud ning Avignoni paavst Benedictus XIII tagandati tagaselja ametist.
 
1417 toimunud konklaav valis uueks paavstiks [[Martinus V]] (1417-1431). Kõik osapooled tunnustasid uut paavsti ja sellega oli läänekiriku aastakümnete pikkune skiskma möödunud ning paavstivõimu ühtsus taastatud.<ref>{{Raamatuviide|autor=|pealkiri=ibid|aasta=|koht=|kirjastus=|lehekülg=226-227}}</ref>
 
Lisaks paavsti institutsiooniga seotud segaduse lahendamisele oli kirikukogu üheks kõrvaleesmärgiks ka [[Jan Hus|Jan Husi]] ideede hukkamõistmine ja ta 1415. aastal ketserina tuleriidale saatmine.
14

muudatust