Esimene Poola jagamine: erinevus redaktsioonide vahel

[[Pilt:First Partition of Poland1772.png|pisi|Esimese Poola jagamise maadejaotus]]

[[Pilt:Polish-Lithuanian Commonwealth 1773-1789.PNG|pisi|Venemaa protektoraadi staatuses Rzeczpospolita pärast esimest Poola jagamist aastail [[1773]]–[[1789]]]]

Aastal [[1772]] aset leidnud '''esimene Poola jagamine''' oli esimene kolmest jagamisest (ehk riigi osalisest [[annekteerimine|annekteerimisest]]), mis aastaks [[1795]] tegid [[Rzeczpospolita]]le lõpu. Esimese [[Poola jagamised|jagamise]] peamiseks motiiviks olid [[Venemaa keisririik|Venemaa]] võimu kasv, mis hakkas ohustama [[Preisi kuningriik|Preisimaad]] ja [[Habsburgid]]e [[Austria keisririik]]i. Jagamise kavandas [[Friedrich II (Preisimaa)|Friedrich Suur]], et hoida austerlasi, kes olid sõdades [[Otomani impeerium]]iga edu saavutanud Venemaa peale kadedad, uut sõda alustamast. Nõrgenenud ja juba niigi Venemaa kontrolli all olev Rzeczpospolita oli sunnitud loovutama oma tugevamatele naabritele – Venemaale, Austriale ja Preisimaale – suuri maa-alasid, et Kesk-Euroopas taastuks nende kolme riigi vaheline regionaalne tasakaal. Kuna Poola ei suutnud end efektiivselt kaitsta ja riigis olid juba varem võõrväed, siis oli ka [[Seim (Poola)|Seim]] sunnitud aastal [[1773]] nende kolme välisriigi korraldatud [[Jagamisseim]]i istungitel selle ratifitseerima.

 

[[Prantsusmaa]], kes oli tol ajal sõbralikes suhetes nii Austria kui ka Venemaaga, pakkus olukorra lahendamiseks välja terve rea territoriaalseid muudatusi, mille käigus Austria oleks saanud kompensatsiooniks osa [[Preisi Sileesia]]st, Preisimaa oleks aga omakorda saanud endale ajaloolise preislaste asuala [[Warmia]] ning lisaks ka osa Poola [[lään]]ist [[kuramaa hertsogiriik|Kuramaast]], kus niikuinii olid juba võimul [[baltisakslased]]. Preisimaa kuningas Friedrich II ei olnud hiljuti [[Sileesia sõjad|Sileesia sõdades]] võidetud [[Sileesia]] loovutamisest huvitatud, küll aga soovis ka tema olukorda rahumeelselt reguleerida – [[Vene-Preisi liidulepe]] oleks võinud ta kiskuda sõtta Austriaga ja [[Seitsmeaastane sõda]] oli jätnud talle tühja riigikassa ja nõrgestatud armeed. Ka soovis ta kaitsta nõrgenevat Otomani impeeriumit, mida Preisimaa sõda kas Austria või Venemaa vastu oleks võinud veelgi enam kahjustada. Nii veetis Friedrichi vend [[Heinrich (Preisimaa prints)|prints Heinrich]] aastate [[1770]] ja [[1771]] vahelise talve [[Peterburi]]s, esindades seal Preisi õukonda. Kuna Austria oli aastal [[1769]] [[Lubowla leping]]ut rikkudes hõivanud [[Ungari]] [[Szepesi piirkond|Szepesi piirkonnas]] 13 linna, pakkusid [[Katariina II]] ja tema nõunik kindral [[Ivan Tšernõšjov]] välja, et ka Preisimaa võiks hõivata osa Poola alasid – eelistatavalt Warmia piirkonna.<ref name="sXmXk" /> Pärast seda, kui Heinrich oli oma vennale venelaste ettepanekust rääkinud, tegi Friedrich ettepaneku, et Venemaa, Austria ja Preisimaa võiksid osa Poola piirialasid omavahel ära jagada, nii et suurima osa saaks endale hiljutistes muudatustes kõige enam kahju kannatanud riik – Austria. Nõnda lootis Friedrich suunata Venemaa laienemispoliitika nõrga ja niigi mittefunktsioneeriva Poola riigi vastu, eemale Otomanide impeeriumist. Austria riigimees [[Wenzel Anton|Kaunitzi krahv Wenzel Anton]] tegi omakorda ettepaneku, et preislased tagastaks Austriale Sileesia, saades kompensatsiooniks Poola alasid, ent Friedrich II seisis sellistele plaanidele kindlalt vastu.<ref name="Britannica" />

 

 

Pärast seda, kui Venemaa oli okupeerinud [[Doonau vürstkonnad]], suutis prints Heinrich veenda nii Friedrichit kui ka [[Austria ertshertsog]]inna [[Maria Theresia]]t selles, et võimude tasakaalu aitab kõige paremini säilitada see, kui kolm riiki jagavad omavahel Rzeczpospolita alasid, mitte aga see, kui Venemaa hõivab uusi Otomanide impeeriumile kuulunud territooriume. Kuna Preisimaa, kes oli juba ammu tahtnud hõivata Põhja-Poola [[Kuninglik Preisimaa|Kuningliku Preisimaa]] alasid, avaldas teistele riikidele survet, siis leppisidki kolm suurvõimu esimeses Poola jagamises kokku. Sellele aitas kaasa ka võimalik Austria ja Türgi vaheline liit, millele austerlastel oli vaid üksikuid vastuväiteid.<ref name="seitseteist" /> Austerlased oleks nimelt eelistanud saada [[Balkani poolsaar]]el oma valdusse veel enam otomanide valdusi, mida Habsburgid olid juba ammu soovinud oma riigiga liita. Nõnda tõmbasid venelased oma väed Austria piiri ääres asunud Moldovast tagasi. Kui Bari konföderatsioon [[3. november|3. novembril]] 1771 [[Poola kuningas|kuningas]] Poniatowskit röövida üritas, said kolm õukonda uue ettekäände "Poola anarhia" laitmiseks ning võimaluse demonstreerida vajadust naabrite sekkumiseks ning riigi ja selle kodanike "päästmiseks".<ref name="nKxrS" />

==Ettekäänded jagamiseks==

 

 

Jagamise ametlikuks ettekäändeks kujunes Bari konföderatsiooni pooldajate katse 3. novembril 1771 röövida kuningas Poniatowski.<ref>Władysław Konopczyński, Dzieje Polski nowożytnej, Warszawa 1986, kd.II, lk. 632.</ref> Ka tuletasid nad õiguse Poola territooriumidele sellest, et purustasid sõjaliselt Bari konföderatsiooni ja tõid Poolas valitsenud anarhiasse taas korra, millest tulenevalt oli neil õigus teatavale kompensatsioonile.<ref name="aobg9" />

{{tsitaat2|Mina ja imperaator Katariina oleme lihtsad röövlid. Ma tahaks vaid teada, kuidas ertshertsoginna oma pihiisa maha rahustas? Ta nuttis, kui ta võttis, ja mida enam ta nuttis, seda enam ta võttis!?|Friedrich Suur}}

 

 

==Territooriumide jaotus==

[[Pilt:Allegory of the 1st partition of Poland.jpg|pisi|[[Kuninglik kook]], aastal [[1773]] valminud prantsuse [[allegooria]] esimesest Poola jagamisest, mille autor oli [[Jean-Michel Moreau noorem]]. Pildil on kujutatud kolme jagamises osalenud riigi monarhe Poola kaarti lõhki rebimas. Äärmised tegelased on oma osa nõudvad [[Katariina II]] ja [[Friedrich II (Preisimaa)|Friedrich II]]. Keskel on paremal Austria keiser [[Joseph II]], kes tundub oma tegu häbenevat. Tegelikult oli ta jagamise põhiline toetaja Austria riigis ja kriitikat tuli pigem tema emalt Maria Theresialt. Tema paremal käel on alistatud Poola kuningas, kes üritab kõigest väest oma krooni peas hoida. Nende kohal hõljub rahuingel, kes kuulutab häid sõnumeid, et tsiviliseeritud kaheksateistkümnenda sajandi monarhid on suutnud oma ülesandega toime tulla ilma sõda alustamata. Pilt muutus selle aja Euroopas kurikuulsaks ja paljudes riikides keelustati selle levitamine]]

 

Vastavalt Jerzy Surdikowskile alustas Friedrich Suur peagi piirkonna [[saksastamine|saksastamisega]] ja hakkas vallutatud aladele asustama saksa koloniste.<ref name="w4eb5" /> Friedrich II asustas seni Poolale kuulunud [[Pommeri]] aladele 26 000 [[sakslased|sakslast]], mis muutis märkimisväärselt seni 300 000 elanikuga piirkonnas olnud demograafilist situatsiooni ja pani aluse saksastamisele.<ref name="YNPLs" /> Vastavalt [[Christopher Clark]]ile olid Preisimaa annekteeritud Kuningliku Preisimaa ja Noteci ümbruskonna alade elanikest 54% [[saksa keel]]t kõnelevad protestandid, aga linnaelanike seas oli neid tervelt 75%. Järgmisel sajandil kasutasid rahvuslikult meelestatud saksa ajaloolased seda asjaolu jagamise õigustamiseks.<ref>Christopher M. Clark, Iron kingdom: the rise and downfall of Prussia, 1600-1947, Harvard University Press (ISBN 9780674023857) lk. 233</ref> Jagamise ajal ei olnud see asjaolu aga üldse oluline. Friedrich ei tundnud saksa kultuuri levitamise vastu huvi ja tema eesmärgiks oli ajada [[imperialism|imperialistlikku]] poliitikat, mis pidi tagama tema riigi julgeoleku.<ref name="C5I6U" />

Äsja omandatud piirkonnad olid majanduslikult äärmiselt olulised ja ühendasid Preisimaa alasid Saksa emamaaga. Poola loodeosa hõivamisega lõikas Preisimaa Poola kohe merest ära.<ref name="cLHF8" /> Nõnda sai ta oma kontrolli alla enam kui 80% Rzeczpospolita väliskaubandusest. Äärmiselt suurte tollimaksude kehtestamisega kiirendas Preisimaa Poola vältimatut majanduslikku kokkukukkumist.<ref name="Britannica" />

 

 

 

 

==Tagajärjed==

{{vaata|Jagamisseim}}

Pärast seda, kui kolm jagamise osapoolt olid endale määratud osad okupeerinud, nõudsid nad, et kuningas [[Stanisław August Poniatowski]] ja [[Seim (Poola)|Seim]] nende tegevuse heaks kiidaks. Kuningas pöördus abipalvega [[Lääne-Euroopa]] rahvaste poole ja viivitas Seimi kokkukutsumisega.<ref name="seitseteist" />. Ennekõike pöörduti [[Prantsusmaa]], [[Taani]] ja Austria poole, kuna need riigid olid Poola ja Preisimaa vahelise [[Oliwa rahu]] (ja varasema [[Brombergi rahu]]) garandid.<ref>Tadeusz Cegielski, Łukasz Kądziela, Rozbiory Polski 1772–1793–1795, Warszawa 1990, lk. 146.</ref> Euroopa tolleaegsed suurvõimud aga reageerisid jagamisele täieliku ükskõiksusega – selle vastu tõsteti vaid üksikud hääled. Üks jagamise vastu protesteerijaid oli [[Edmund Burke]].<ref name="Britannica" /> Ka [[Voltaire]] nimetas Friedrich II tegusid röövimiseks.<ref name="Elo7J" />

 

==Viited==

{{viited|allikad=

<ref name="1twfn">Hamish M. Scott, The Emergence of the Eastern Powers, 1756–1775, Cambridge University Press, 2001, ISBN 0-521-79269-X, Gooble Print, lk 181–182</ref>

<ref name="dWhbA">Little, Richard. The Balance of Power in International Relations. Cambridge University Press, 2007. ISBN 978-0-521-87488-5</ref>

<ref name="sXmXk">Zofia Zielińska, Polska w okowach „systemu północnego” 1763–1766. Kraków 2012, lk 44</ref>

<ref name="2yWSg">Jerzy Lukowski, Hubert Zawadzki, A Concise History of Poland, Cambridge University Press, 2001, ISBN 0-521-55917-0, Google Print, lk 84</ref>

<ref name="aobg9">Sharon Korman, The Right of Conquest: The Acquisition of Territory by Force in International Law and Practice, Oxford University Press, 1996, ISBN 0-19-828007-6, Google Print, lk 75</ref>

<ref name="nKxrS">David Pickus (2001). Dying with an enlightening fall: Poland in the eyes of German intellectuals, 1764–1800. Lexington Books. Lk 35. ISBN 978-0-7391-0153-7</ref>

<ref name="LtKN6">Norman Davies, Europe: A History, Oxford University Press, 1996, ISBN 0-19-820171-0, Google Print, lk 664</ref>

<ref name="YpkgL">erzy Michalski, Stanisław August Poniatowski, w: Polski Słownik Biograficzny, t. XLI/4, Warszawa – Kraków 2002, lk 620</ref>

 

{{B-klassi artikkel}}

[[Kategooria:18. sajand Poolas|J]]

[[Kategooria:Rzeczpospolita]]