Erinevus lehekülje "Läsna-Valgejõe lahing" redaktsioonide vahel

resümee puudub
P (def)
Schlippenbachi vastu saatis Peeter I kogu oma Narva all asunud ratsaväe, kokku 5000 tragunit ja lisaks hobustele ning vankritele pandud Butõrski jalaväepolgu, 500 meest Ingeri jalaväepolgust ja 60 grenaderi Semjonovski ja Preobrazenski polkudest, kõik kokku 6000 meest, keda juhtis polkovnik [http://www.battle.poltava.ua/english/renne.htm Karl (Carl) Ewald von Rönne].
 
Schlippenbach oli oma ratsaväeosadega jõudnud 15. juuniks Vohjnasse ja Läsna piirkonda. Eelpostid paigutati Arbaverre ja Loobule. 16. juuni varahommikul ründas Rönne Schlippenbachi eelposte, mis tõrjuti tagasi. Kroonik [[Christian Kelch]]i teatel jäi Schlippenbachil jalavägi lahingusse nõudmata ning maakaitseväelased jooksid Valgejõe kindlustatud postilt minema. Rootsi jalaväeosad suundusid tagasi 15 km kaugusel Kolga lahel asunud laevadele ja taandusid tagasi Tallinnasse. Valgejõe positsioonil hargnes samal ajal lahing 6000 venelase ja 1400 rootslase vahel. Suutmata suures ülekaalus olevat vaenlast tõrjuda, rebisid Schlippenbachi ratsaväelased end vastasest lahti. Lahingu käigus langes vangi Eestimaa aadlilipu ülem ooberst F[https://gw.geneanet.org/cvpolier?lang=en&n=wachtmeister+af+bjorko&oc=0&p=fritz Fritz Wachtmeister], 2 kaptenit, 7 allohvitseri ja umbes 50 ratsaväelast. Lisaks olevat saadud saagiks ka 2 kahurit.Tänu Rootsi ohvitseride oskuslikule tõrjetegevusele õnnestus Rönne ülekaaluka korpuse rünnakuhoog pidurdada, mis andis Rootsi ratsaväelastele võimaluse taanduda Tallinna alla. Rootsi poolel oli langenuid 60 meest, neist Eestimaa aadlilipus vaid 12 meest. Vene poolel langes 100 meest ja üks mees võeti rootslaste poolt vangi. Polkovnik Rönne pöörus pärast võitu tagasi laagrisse Narva all. Jätkus Narva piiramine Vene vägede poolt ja linn vallutati 9. augustil 1704.a.
 
Lahingu kaotuses etendas Rootsi poolel otsustavat osa Schlippenbachi tegutsemine, kes üritas pärast oma määramist 1700.a. Eesti- ja Liivimaa välivägede ülemjuhatajaks ajada aadlisõbralikku poliitikat ning õõnestada kuninga tegevust talupoegade hulgast nekrutite võtmisel. Schlippenbachi tahtlik suutmatus väljendus ka lahingus Valgejõe all, kus Kolga lahel maale tulnud jalaväeosad jäid lahingusse kaasamata ning kus üksnes Eestimaa aadlilipu ja teiste ratsaväeosade ohvitseride oskuslik tegutsemine võimaldas Rootsi väeosadel taanduda Tallinnasse ilma suuremate inimkaotusteta. Vene poole suurem langenute arv on mõistetav, kuna Vene traguniväeosad ei arenenud Peeter I ajal kvalitatiivselt Rootsi ratsaväe tasemele. Küll aga kandis kuni 50 protsenti Rootsi poole isikkoosseisust tuntavaid kaotusi materjalis (munder, hobused, relvad), mis annab tunnistust lahingu ägedusest.
Anonüümne kasutaja