Huno Rätsep: erinevus redaktsioonide vahel

[[FilePilt:Huno Rätsep kõnet pidamas.jpg|thumbpisi|Huno Rätsep kõnet pidamas]]

[[FilePilt:Arnold Koop ja Huno Rätsep (1987).jpg|thumbpisi|Rektor [[Arnold Koop]] õnnitlemas 60-aastast Huno Rätsepat. Taustal Ants Kallikorm]]

[[FilePilt:PF0015-033 1985 ratsep peegel ahven.jpg|thumbpisi|Sõbrad omavahel Sophokleses: Huno Rätsep, [[Juhan Peegel]], [[Heino Ahven]]]]

1946. aastal lõpetas ta [[Tartu 1. Keskkool]]i ja astus [[Tartu Riiklik Ülikool|Tartu Riiklik Ülikooli]]i õppima soome-ugri keeli. Ülikooli lõpetas Rätsep 1951. aastal, millele järgnesid aspirantuuriaastad ja kandidaadiväitekirja "Infiniitsed vormid soome-ugri keeltes" kaitsmine 1954. aastal. 1974. aastal kaitses Huno Rätsep doktoriväitekirja, mille laiendatud variant ilmus 1978. aastal monograafiana "Eesti keele lihtlausete tüübid". 1980. aastal hinnati see töö riikliku preemia vääriliseks.

Huno Rätsepa õppejõutöö Tartu Ülikooli eesti keele kateedris algas 1954 ja kestis üle 40 aasta, millest ligi 20 kateedri juhatajana ning aastatel 1992–1993 korralise professorina. Professorikutse sai Huno Rätsep 1977. aastal. Alates 1994. aastast on Huno Rätsep Tartu Ülikooli emeriitprofessor.

Oma õpetamisaastatel oli Huno Rätsep ennekõike keeleajaloolane ja sõnavarauurija. Tema mahukas loengute komplektis oli esikohal eesti keele ajaloo põhikursus, mille juurde kuulus erikursus eesti keele sõnavara päritolust ning liivi keele erikursus. 1960. aastatel tõid tema loengud ja seminarid strukturaallingvistika ja teiste uute keeleteaduslike suundade teemal kaasa põhimõttelise pöörde eesti keeleteadusliku mõtte arengus. Huno Rätsepa eestvõttel loodud generatiivse grammatika teooriale tuginevast uurijaterühmast on tulnud terve plejaad lingviste – tema õpilasi. Sellest arenguliinist on välja kasvanud ka Tartu ülikooli arvutilingvistika uurimisrühm ja keeletehnoloogia töörühm. Ta on juhendanud kümmekond väitekirja ning pidanud loenguid eesti keele ajaloost ja süntaksist ka Soome ja Rootsi ülikoolides.

1981. aastal valiti Huno Rätsep Eesti Teaduste Akadeemia liikmeks eesti keele alal.

Uurijana on Huno Rätsep tegelnud nii keeleajaloo kui ka tänapäeva keele uurimisega, kirjutanud põhjapanevalt eesti keele süntaksist ja sõnavarast, eesti keele uurimise ajaloost, sõnade etümoloogiast jpm. Tema sulest on ilmunud üle 120 teadusartikli, kaks monograafiat ja kaks eesti keele ajaloolise morfoloogia kõrgkooliõpikut. 1980. aastail juhtis Huno Rätsep kogu eesti keeleelu Emakeele Seltsi esimehena ja vabariikliku õigekeelsuskomisjoni esimehena. Ta kuulub rahvusvahelise ajakirja [[Linguistica Uralica]] toimetuskolleegiumi ja Eesti Soome-Ugri Komiteesse ning on Emakeele Seltsi ja Helsingis toimiva [[Soome-Ugri Selts]]i (Société Finno-Ougrienne) auliige. 1998. aastal pälvis Huno Rätsep eesti keeleinimeste kõige mainekama autasu – [[Ferdinand Johann Wiedemanni keeleauhind|F. J. Wiedemanni keeleauhinna]].