Läsna-Valgejõe lahing

Läsna-Valgejõe lahing oli tõrjelahing Põhjasõjas, mis peeti 16. juunil 1704 Vene ja Rootsi vägede vahel Läsna-Valgejõe ruumis. 1704.a. kevadel alustasid Vene väed Peeter I juhtimisel operatsioone Keksholmi kindluse piiramiseks, mille üheks osaks oli strateegilise tiiva kaitsmisel ka Narvast lähtuda võiva hädaohu tõrjumine. Saanud mais teada Rootsi laevastiku ja Eesti- ja Liivimaa välivägede ülemjuhataja kindralmajor W.A. Schlippenbachi väliväe lähenemisest Narvale, otsustas tsaar 20. mail loobuda planeeritud Keksholmi piiramisest ja suunas selleks ettenähtud väed Narva alla, kuhu koondati kokku 20 000 meheline armee. Kirjades märtsist ja aprillist 1704 tegi Schlippenbach Rootsi kuningas Karl XII-le avantüristliku ettepaneku tungida oma väliväega ja Riia garnisoni väeosadega Poola Liivimaale, mida tegelikult juba kontrollis A. L. Lewenhaupti Rootsi Kuramaa korpus. Ühtlasi tõotas Schlippenbach suurendada oma korpus 10 000 meheliseks. Saanud 20. mail teada Narva komandant H.R. Hornilt vene plaanidest alustada Narva piiramisega kui ka sellest, et tegelikult oli Schlippenbachi väliväes üksnes 3500 meest , andis kuningas karmid korraldused kindralitele Schlippenbachile ja Maydelile ning Eestimaa kindralkuberner A. J. De la Gardie-le osutada Narvale igakülgset abi. Ühtlasi teatas kuningas ärritunult, et Schlippenbach vastutab isiklikult Narva saatuse eest. Nüüd oli Schlippenbach sunnitud alustama operatsiooni Narva blokaadist vabastamiseks ja ühtlasi võimalike Vene rüüsteretkede tõrjumiseks Narva suunalt . Operatsioonist pidi osa võtma Eestimaa aadlilipp ja Schlippenbachi värvatud tragunirügement ning Karjala ratsarügement kokku 1400 ratsaväelasega Schlippenbachi enda väliväest ja 1400 meest Tallinna garnisonis asuvatest A.C. De la Gardie ja H. H. Lieveni jalaväerügementidest. Ratsa- ja jalaväeosade koondumiskohaks nähti ette palissaadi ja hispaania ratsanikega (palkidest risti paigutatud tõkked ratsaväe tõrjumiseks) kindlustatud punkt Valgejõe külas, kuhu koondati ka talupoegadest koosnev maakaitsevägi ooberst Zöge juhtimisel. Ratsaväeosad pidid liikuma sihtpunkti mööda Narva maanteed, jalaväeosad aga suunati Tallinnast laevadel Kolga lahele, kus nad tuli maale saata ning vastavalt sõjaplaanile pidid ühinema Schlippenbachi ratsaväelastega Valgejõel. Schlippenbachi vastu saatis Peeter I kogu oma Narva all asunud ratsaväe, kokku 5000 tragunit ja lisaks hobustele ning vankritele pandud Butõrski jalaväepolgu, 500 meest Ingeri jalaväepolgust ja 60 grenaderi Semjonovski ja Preobrazenski polkudest, kõik kokku 6000 meest, keda juhtis polkovnik K. E. Rönne. Schlippenbach oli oma ratsaväeosadega jõudnud 15. juuniks Vohjnasse ja Läsna piirkonda. Eelpostid paigutati Arbaverre ja Loobule. 16. juuni varahommikul ründas Rönne Schlippenbachi eelposte, mis tõrjuti tagasi. Kroonik Kelchi teatel jäi Schlippenbachil jalavägi lahingusse nõudmata ning maakaitseväelased jooksid Valgejõe kindlustatud postilt minema. Rootsi jalaväeosad suundusid tagasi 15 km kaugusel Kolga lahel asunud laevadele ja taandusid tagasi Tallinnasse. Valgejõe positsioonil hargnes samal ajal lahing 6000 venelase ja 1400 rootslase vahel. Suutmata suures ülekaalus olevat vaenlast tõrjuda, rebisid Schlippenbachi ratsaväelased end vastasest lahti. Lahingu käigus langes vangi Eestimaa aadlilipu ülem ooberst F. Wachtmeister, 2 kaptenit, 7 allohvitseri ja umbes 50 ratsaväelast. Lisaks olevat saadud saagiks ka 2 kahurit.Tänu Rootsi ohvitseride nagu aadlilipu ooberstleitnant J. F. Liveni, L. Löschern von Herzfeldti, J.G. Rosenkampfi ja H. Freudenfeldti ning H. Schlippenbachi oskuslikule tõrjetegevusele õnnestus Rönne ülekaaluka korpuse rünnakuhoog pidurdada, mis andis Rootsi ratsaväelastele võimaluse taanduda Tallinna alla. Rootsi poolel oli langenuid 60 meest, neist Eestimaa aadlilipus vaid 12 meest. Vene poolel langes 100 meest ja üks mees võeti rootslaste poolt vangi. Polkovnik Rönne pöörus pärast võitu tagasi laagrisse Narva all. Jätkus Narva piiramine Veen vägede poolt ja linn vallutati 9. augustil 1704.a.

Lahingu kaotuses etendas Rootsi poolel otsustavat osa W.A. Schlippenbachi tegutsemine, mis on hinnatav sabotaažina. Schlippenbach oli mõisate riigistamise ja Rootsi kuningas Karl XI ajal kuulunud Rootsi võimu suhtes opositsioonilise Liivimaa aadli hulka, kes üritas ka pärast oma määramist 1700.a. Eesti- ja Liivimaa välivägede ülemjuhatajaks ajada aadlisõbralikku poliitikat ning üritas õõnestada kuninga tegevust talupoegade hulgast nekrutite võtmisel ja lükata võimalikult suuremal määral sõjakandameid riigi kaela. Pärast vangi langemist Poltaava all 1709.a. asus Schlippenbach 1714.a. Vene teenistusse, tõustes kindralleitnandiks ja salanõunikuks. Schlippenbachi tahtlik suutmatus väljendus ka lahingus Valgejõe all, kus Kolga lahel maale tulnud jalaväeosad jäid lahingusse kaasamata ning kus üksnes Eestimaa aadlilipu ja teiste ratsaväeosade oskuslik tegutsemine võimaldas Rootsi väeosadel taanduda Tallinnasse ilma suuremate inimkaotusteta. Vene poole suurem langenute arv on mõistetav, kuna vene traguniväeosad ei arenenud Peeter I ajal kvalitatiivselt Rootsi ratsaväeosade tasemele. Küll aga kandis kuni 50 protsenti Rootsi poole isikkoosseisust tuntavaid kaotusi materjalis (munder, hobused, relvad), mis annab tunnistust lahingu ägedusest. Polkovnik Rönnele omistati võidu eest kindralmajori auaste. Vene vägede võit Valgejõel kindlustas nende olukorra Narva all. Vene poolel langenud maeti ilmselt Valgejõe külas asuvale kingule, mis kannab tänapäevani Venemäe nime.

Allikad ja kirjandus Krigsarkivet, Rullor 1704:17 Kelch, Chr. Liivimaa ajaloo järg. Tartu, 2009. Kroon, K. Kolme lõvi ja greifi all Põhjasõjas. Tallinn, 2007. Palli, H. Mezdu dvumja bojami za Narvu. Tallin, 1966