Ernst Zermelo: erinevus redaktsioonide vahel
Eemaldatud sisu Lisatud sisu
PResümee puudub |
P pisitoimetamine using AWB |
||
1. rida:
[[Pilt:Ernst Zermelo.jpeg|
'''Ernst Friedrich Ferdinand Zermelo''' [tserm'eelo] ([[27. juuli]] [[1871]] [[Berliin]] – [[21. mai]] [[1953]] [[Freiburg]]) oli [[Saksamaa]] [[matemaatik]], kelle looming on tugevalt mõjutanud [[matemaatika alused|matemaatika aluseid]] ja [[filosoofia]]t. Ta on tuntud eelkõige [[Zermelo teoreem]]i tõestajana ja [[aksiomaatiline hulgateooria|aksiomaatilise hulgateooria]] ([[Zermelo hulgateooria]]) loojana.
6. rida:
Perekonnanimi Zermelo pärineb tõenäoliselt Loode-Saksamaa nime Termeulen ('veski juures') variandist Tormählen, kus [[alamsaksa keel|alamsaksa]] ''t'' muundus [[hüperkorrektsioon]]i tõttu [[ülemsaksa keel|ülemsaksa]] ''z''-iks.<ref>Zermelo olevat [[Göttingen]]is uustulnukatele öelnud, et tema nimi on lühend sõnast ''Walzermelodie'' 'valsimeloodia'. ([[Constance Reid]]. ''Hilbert. With an Appreciation of Hilbert’s Mathematical Work by Hermann Weyl'', Springer-Verlag 1970, lk 98.)</ref> Zermelo lesk Gertrud oli nime viimane kandja.<ref>Ebbinghaus, Peckhaus 2007: 1.</ref>
Ema Maria Auguste (sündinud Zieger) sündis 11. veebruaril 1847 [[Delitzsch]]is arst Ottomar Hugo Ziegeri ja Auguste Ziegeri (sündinud Meißner) ainsa lapsena. Ema ema suri nädal pärast sünnitust, ema isa aasta hiljem [[tuberkuloos]]i. Ema kasvatasid üles sugulased, kelle seas oli loodusuurija [[Christian Gottfried Ehrenberg]]. Ka emal oli nõrk tervis. Ta suri 3. juunil 1878, varsti pärast viimase lapse sündi. Poja sõnul oli ta õrn ja tundlik ning kirjutas oma mõtted päevikusse.<ref name="Ebbinghaus, Peckhaus 2007: 2–3">Ebbinghaus, Peckhaus 2007: 2–3.</ref>
Isa Theodor Zermelo sündis 9. juunil 1834 [[Tilsit]]is. Isa isa
Ferdinand Zermelo oli [[Königsberg]]i käsitöökooli lõpetanud raamatuköitja, kes võttis 1839 Tilsitis üle raamatu-, kunsti- ja kantseleitarvete poe. Suvel 1851 tegi ta reisi [[Pariis]]i ja [[London]]isse. Ta oli Tilsiti kultuurielu toetaja, linnavolikogu liige ning [[Tilsiti Schilleri Selts]]i ja [[Tilsiti Kunstiselts]]i liige. Isa ema oli Bertha Zermelo (sündinud Haberland). Isa lõpetas Tilsitis [[gümnaasium]]i ning õppis algul [[Königsbergi ülikool]]is, hiljem [[Berliini ülikool]]is peamiselt ajalugu ja geograafiat. Aastal 1856 sai ta doktorikraadi tööga ajaloost<ref>''Cur Caroli Temerarii consilia, Ludovico XI obstante, non successerint?'' [https://babel.hathitrust.org/cgi/pt?id=njp.32101058495977;view=1up;seq=1 Veebiversioon.]</ref> ning tegi 1857 gümnaasiumiõpetaja riigieksamid, saades õiguse õpetada peaainena ajalugu ja geograafiat ning kõrvalainetena kreeka ja ladina keelt. Hilisema lisaeksamiga sai ta õiguse õpetada ka prantsuse keelt. Ta hakkas õpetama [[Berliin]]is [[Friedrichswerdeni Kutsekool]]is. See oli ''[[Gewerbeschule]]'', mis andis tehnikale orienteeritud keskhariduse. Ta pani kokku luuletõlgete kogu "Aus der
Fremde" inglise, ameerika, prantsuse ja itaalia luuletajatelt. Aastal 1875 avaldas ta kirjutise [[August Ludwig von Schlözer]]ist<ref>Theodor Zermelo. ''August Ludwig Schlözer, ein Publicist im alten Reich'',
W. Weber: Berlin 1875.</ref>, milles ta propageeris sõnavabadust, siirust, sallivust ja humaansust. Aastal 1886 sai isa [[gümnaasiumiprofessor]]iks. Ta suri 24. jaanuaril 1889.<ref
Vanemad abiellusid 18. mail 1869 Delitzschis. Neil sündisid lapsed Anna, Ernst, Elisabeth, Margarete, Lena ja Marie. Pärast ema surma hakkas majapidamise eest hoolitsema teenijatüdruk Olga Pahlke. Pärast isa surma sai laste eestkostjaks maakonnakohtunõunik Muellner, kes 24. detsembril 1891, otsustas, et isa varandust on tarvis nooremate õdede ülalpidamiseks. Kõik õed olid nõrga tervisega ja haigestusid tuberkuloosi. Marie suri 1906, Lena 1908. Ükski õdedest ei abiellunud. Annast ja Elisabethist said maalikunstnikud, Margaretest ajaloo ja uute keelte õpetaja. Ernst oli õdedega lähedane ja hoolis nendest.<ref>Ebbinghaus, Peckhaus 2007: 1–2, 7.
===Õpingud===
21. rida:
Zermelo sai õppimiseks stipendiumid [[Moses Mendelssohni fond]]ilt (tõenäoliselt 1891/92) ja [[Gustav Magnuse fond]]ilt
(1892/93).<ref>Kurt-R. Biermann. ''Die Mathematik und ihre Dozenten an der Berliner Universität 1810–1933. Stationen auf dem Wege eines mathematischen Zentrums
von Weltgeltung'', Akademie-Verlag: Berlin 1988, lk 126.</ref> Need olid Berliini ülikooli fondid vaestele andekatele üliõpilastele. On säilinud [[Lazarus Fuchs]]i soovituskiri Mendelssohni fondile ja [[Hermann Amandus Schwarz]]i soovituskiri Magnuse fondile.<ref name="Ebbinghaus, Peckhaus 2007: 7">Ebbinghaus, Peckhaus 2007: 7.</ref>
Ta õppis alates 1889. aasta suvesemestrist [[Berliini ülikool]]is, [[Halle ülikool]]is (ühe semestri ja [[Freiburgi ülikool]]is (ühe semestri)<ref
1894 kuulas ta Berliinis mitut [[Max Planck]]i kursust [[teoreetiline füüsika|teoreetilisest füüsikast]], sealhulgas kursust [[soojusteooria]]st talvesemestril 1893/94. Suvesemestril 1893 kuulas ta [[Wilhelm Wien]]i kursust [[energia jäävuse seadus]]est. Matemaatikas kuulas ta Fuchsi kursust diferentsiaalvõrranditest, [[Georg Ferdinand Frobenius]]e kursust [[algebraline geomeetria|algebralisest geomeetriast]] ja Knoblauchi kursust [[mitteeukleidiline geomeetria|mitteeukleidilisest geomeetriast]]. [[Variatsioonarvutus]]t õpetas [[Hermann Amandus Schwarz]] suvesemestril 1892. Filosoofias osales ta [[Friedrich Paulsen]] filosoofilistel harjutustel ja kuulas [[Wilhelm Dilthey]] kursust filosoofia ajaloost. Talvesemestril 1893/94 kuulas ta veel ühe Hermann Ebbinghausi kursuse psühholoogiast.<ref>Ebbinghaus, Peckhaus 2007: 7–8.</ref>
Ta promoveerus 1894 Berliini ülikoolis [[Hermann Amandus Schwarz]]i juhendamisel kiitusega [[doktoritöö]]ga "Untersuchungen zur Variationsrechnung" ("Uurimused [[variatsioonarvutus]]est"), milles ta arendas edasi [[Karl Weierstraß]]i teooriat. Berliinis oli tema õppejõuks ka [[Max Planck]], kelle assistent ta oli.
Aastatel 1896 ja 1897 vaidles ta [[Ludwig Boltzmann]]iga, sest ta nägi vastuolu [[Poincaré korduvuse teoreem]]i ja [[termodünaamika teine seadus|termodünaamika teise seaduse]] vahel, mille Boltzmann oli enda arvates [[mehaanika]]st tuletanud.<ref>Ernst Zermelo. Über einen Satz der Dynamik und die mechanische Wärmetheorie. – ''Annalen der Physik'', kd 57, 1896, lk 485–494; Über mechanische Erklärungen irreversibler Vorgänge. – ''Annalen der Physik'', kd 59, 1896, lk 793–801. Boltzmanni vastus on sama ajakirja köites 57 (1896), lk 772 ja köites 60 (1897), lk 392, osaline taastrükk raamatus: [[Stephen Brush]]. ''Kinetische Theorie'', WTB 1970.</ref>
Aastal 1897 läks Zermelo tollasesse maailma matemaatikakeskusse – [[Göttingeni ülikool]]i, kus ta esitas [[hüdrodünaamika]] alase [[habilitatsioonitöö]] "Wirbelbewegungen auf der Kugeloberfläche" ("Keerisliikumised kerapinnal").
Aastal 1904 formuleeris ta [[valikuaksioom]]i ning tõestas selle abiga [[Zermelo teoreem]]i, mis ütleb, et iga [[hulk]]a saab [[täielik järjestus|täielikult järjestada]]. Sellega äratas ta nii suurt tähelepanu, et ta nimetati 1905 Göttingeni ülikooli professoriks. Aga tema tõestus kutsus ka esile ägeda kriitika, nii et ta esitas 1908 uue tõestuse. Seejärel rajas ta [[Zermelo hulgateooria]] aksioomidega [[aksiomaatiline hulgateooria|aksiomaatilise hulgateooria]]. Tema lähenemisest on välja kasvanud [[Zermelo-Fraenkeli hulgateooria]], mis on tänapäeval standardne.
37. rida:
[[Wolfgang Pauli]]<ref>Schuecking. Jordan, Pauli, Politics, Brecht and a variable gravitational constant. – ''Physics Today'', 1999, lk 28–29.</ref> jutustas Zermelo kohta järgmise loo. Ühes Göttingeni ülikooli loogikaloengus esitas Zermelo järgmise [[paradoks]]i. Göttingenis on kaks klassi matemaatikuid. Ühte kuuluvad need, kes teevad seda, mida [[Felix Klein]] tahab, mis aga nendele ei meeldi. Teise kuuluvad need, kes teevad seda, mis neile meeldib, mis aga Kleinile ei meeldi. Kumba klassi kuulub Felix Klein? Kui üliõpilased ei saanud sõnagi suust (Felix Klein oli tol ajal Göttingeni ja kogu Saksamaa esimatemaatik ning oli ka [[eradotsent]] Zermelo ülemus), arvas ta, et vastus on kohutavalt lihtne: Felix Klein ei olegi matemaatik (Klein oli oma tegevuse hilisemal perioodil tuntud selle poolest, et ta tegeles palju rakendustega füüsikas ning eriti [[Berliini matemaatikakoolkond]], kust Zermelo pärines, heitis Kleinile ette ebapiisavat [[matemaatiline rangus|matemaatilist rangust]]). Zermelo avastas sõltumatult [[Russelli paradoks]]i, enne kui [[Bertrand Russell]] selle 1903. aastal avaldas, ja kasutas seda oma loengutes (sealt sai sellest teada ka [[David Hilbert]]).
Aastal 1910 sai Zermelost [[Zürichi ülikool]]i professor.
Aastal 1913 tõestas ta, et sellistel lõplikel mängudel nagu [[male]] (on olemas kindlad mängu katkemise tingimused, nii et ükski partii ei kesta lõputult) on ühene lahendus. See tähendab, et iga [[malekompositsioon]]i korral on kas valgel [[võidustrateegia]] või on mustal võidustrateegia või on mõlemal mängijal viigistrateegia.<ref>Ernst Zermelo. Über eine Anwendung der Mengenlehre auf die Theorie des Schachspiels. – ''Proceedings of the Fifth International Congress of Mathematicians'', 1913, lk 501–504, [https://www.ethz.ch/content/dam/ethz/special-interest/gess/chair-of-sociology-dam/documents/articles/Zermelo_Uber_eine_Anwendung_der_Mengenlehre_auf_die_Theorie_des_Schachspiels.pdf veebiversioon].</ref> See oli üks esimesi tulemusi matemaatilises [[mänguteooria]]s.
Tervisehädade tõttu loobus Zermelo 1916 professuurist Zürichi ülikoolist ning asus elama [[Schwarzwald]]i. Ta töötas alates 1926. aastast [[auprofessor]]ina Freiburgis, kuid pidi 1935 sellest tööst loobuma, sest ta keeldus loengute alustamisest [[Hitleri-tervitus]]ega ning kolleegid ([[Gustav Doetsch]] koos oma assistendi [[Eugen Schlotter]]iga) andsid ta üles. Pärast natsionaalsotsialistide kaotust sai ta auprofessori koha tagasi, kuid ei saanud halva tervise tõttu enam loenguid pidada.
Zermelo on maetud Freiburgi [[Günterstal]]i kalmistule.
61. rida:
==Isiklikku==
Zermelo oli heasüdamlik, kuid oma teaduslikke ja poliitilisi veendumusi kaitses ta teravalt, poleemiliselt ja salvava irooniaga, isegi kui see läks talle kalliks maksma. Oma väärtuste julges kaitsmises võttis ta isalt eeskuju.<ref name="Ebbinghaus, Peckhaus 2007:4–5">Ebbinghaus, Peckhaus 2007:4–5.</ref>
Zermelo tõlkis katkendeid [[Homeros]]e eepostest ja talle meeldis igapäevaelu sündmusi luulevormis kommenteerida. Aastal 1885 kinkis ta isale sünnipäevaks meetrilise tõlke [[Vergilius]]e "[[Aeneas]]e" I raamatust.<ref
==Viited==
| |||