James Mill: erinevus redaktsioonide vahel
Eemaldatud sisu Lisatud sisu
P pisitoimetamine using AWB |
|||
1. rida:
[[Pilt:James Mill.jpg|pisi|James Mill]]
'''James Mill''' ([[6. aprill]] [[1773]] – [[23. juuni]] [[1836]]) oli šoti [[ajaloolane]], [[filosoof]], [[psühholoog]] ning [[haridus]]- ja [[majandusteadlane]].
5. rida ⟶ 4. rida:
== Elulugu ==
James Mill sündis Šotimaal Forfarshire' krahvkonnas Logie-Perti kirikukihelkonnas asuvas Northwater Bridge'is [[kingsepp]] James Milne'i ja tema naise Isabel Fentoni esimese pojana. Sihikindel ema otsustas, et pere esimest pojast Jamesist peab tulema edukas mees. Seepärast vahetas ta nende šotipärase perekonnanime Milne inglisepärasema Milli vastu. Ema pani poja kohalikku kirikukooli ning tema ainsaks kohustuseks sai õppimine. Ema eraldas Jamesi teistest lastest, samuti ei pidanud ta tegema tavapäraseid talutöid ega aitama oma isa kingsepatöökojas.<ref name="Aa9AV" />
Juba enne seitsmeaastaseks saamist oli selge, et Mill on andekas nii kõnekunstis, aritmeetikas, kirjalikus eneseväljenduses kui ka ladina ja kreeka keeles.<ref name="Aa9AV" />
Kümneaastaselt saadeti ta Montrose'i akadeemiasse, veel enne kooli lõppu otsustas Mill minna ema ja kohaliku kirikuõpetaja soovitusel teoloogiat õppima. Sellise eesmärgi tõttu pälvis ta Sir John Stuarti abikaasa ja kohaliku heategevusorganisatsiooni juhi, leedi Jane Stuarti tähelepanu. Leedi Jane Stuart otsustas toetada Milli õpinguid ning pakkuda talle tööd oma neljateistaastase tütre Wilhelmina koduõpetajana. [[1790]]. aastal kolis Mill koos Stuartite perekonnaga Edinburghi ning asus õppima [[Edinburghi Ülikooli|Edinburghi ülikooli]].<ref name="Aa9AV" />
James Milli ja Wilhelmina Stuarti õpetaja-õpilase suhtest sai peagi armastus. Ajastule kohaselt ei olnud erinevatest sotsiaalsetest klassidest pärit noorte suhtel tulevikku. Wilhelmina abiellus [[1797]]. aastal sobivast seisusest mehega, kuid suri peagi sünnitusel. Oma viimasel hingetõmbel olevat ta hüüdnud Milli nime. Mill ei unustanud Wilhelminat kunagi ning pani oma esmasündinud tütrele tema nime.<ref name="NxVZe" />
Pärast esimese kraadi saamist [[1874|1794]]. aastal hakkas Mill kirikuõpetajaks õppima. Neli aastat kestnud õpingute jooksul elatas ta ennast aadelkonna noorte koduõpetajana töötades ja see tõi kaasa probleeme. Kõrgklassi seltskonnas liikudes langes ta pidevalt sotsiaalse staatuse kohta tehtavate solvangute ohvriks. Ajapikku hakkas ta pärilikku aristokraatiat sügavalt vihkama.<ref name="NxVZe" />
25. rida ⟶ 24. rida:
Bentham kui [[utilitarism]]i looja uskus, et inimese tegevust juhivad kaks (instinktiivset) eesmärki. Nendeks on õnnetunde maksimeerimine ning valu minimeerimine, seda nii üksikindiviidi kui ka ühiskonna tasandil. Poliitika ja õigussüsteemi eesmärk on tagada võimalikult suur õnnetunne võimalikult suurele hulgale inimestele. Mill nõustus Benthami teooriaga osaliselt, ta ei pooldanud puhast hedonismi, samuti paigutas ta õnnetunde hierarhias intellektuaalsed naudingud kõrgemale tasandile kui meelelised naudingud.<ref name="NxVZe" />
Erinevatest seisukohtadest hoolimata aitas Mill Benthami plaane täiustada ja avalikkusele vastuvõetavamaks muuta. Näiteks andis Mill Benthami loodud aristokraatlikule, n-ö ülalt alla arendatavale reformiplaanile demokraatlikuma ja seeläbi ka populaarsema suuna. Milli järgi teab iga inimene ise kõige paremini, mis teda õnnelikuks teeb. See aga tähendab, et igaüks töötab võimalusel eelkõige enda huvides. Mill leidis, et valitsus peab ühiskonnaliikmete kohustusi reguleerima. Valitsus peab tagama, et väike osa ühiskonnaliikmetest ei saaks õnnelikuks üksnes teiste raske töö arvelt.<ref name="NxVZe" />
Milli ja Benthami koostöö oli viljakas ning nii mõnedki nende ettepanekud lisati [[1832]]. aastal vastu võetud seadusele [[''Reform Act
== Psühholoogia ==
Mill oli radikaalne individualist. Essee "Essay on Government" alguses leiab ta, et poliitikateadus põhineb inimloomuse tundmaõppimisel. Ta kirjutab: "Selleks et mõista, milles seisneb inimhulga õnn, peame mõistma, milles seisneb hulga liikmeks oleva üksikisiku õnn." (''"To understand what is included in the happiness of the greatest number, we must understand what is included in the happiness of the individuals of whom it is composed."'')<ref name="r8kyZ" />
Põhjalikumalt tegeles Mill psühholoogia küsimustega 1829. aastal ilmunud teoses "Analysis of the Phenomena of the Human Mind", milles ta käsitles tänapäevalgi päevakohaseid psühholoogia ja vaimufilosoofia probleeme, näiteks aistinguid, mälu, keeleteooriaid ja uskumusi.
Psühholoogias on enim tähelepanu pälvinud tema assotsiatsioonikäsitlus. Ta jagas aistingutevahelised assotsiatsioonid kaheks: paralleelsed ning järgnevusele toetuvad. Esimesed esinevad ühel ja samal ajahetkel ilmnevate aistingute ning teised üksteisele ajas järgnevate vahel. Ideedevahelised assotsiatsioonid tulenevad nendest, mis eksisteerisid aistingute vahel. Mill sõnastas selle järgi Ideede Assotsiatsiooni Seaduse. Kui aistingute vahel eksisteerivad assotsiatsioonid paralleelselt (nt mälestus viiuli kujutisest ja selle helist), siis esinevad need nõnda ka ideede vahel. Kui aistingutevahelised assotsiatsioonid esinevad üksteisele järgnevalt, eksisteerivad need ka ideede vahel järgnevuses. Eelnev kutsub esile järgneva. Selle mudeli järgi võivad uued ideed esile tulla nii eelnevast ideest kui mõnest aistingust.
Mill kõrvutab oma lähenemist Hume'i assotsiatsioonide mudeliga. Kui viimase järgi liiguvad ideed vabalt, kasutades kolme printsiipi: (1) lähedus ruumis ja ajas, (2) põhjuslikkus ja (3) sarnasus, siis Milli järgi juhivad ideede kulgemist utilitaristlikust (motivatsiooni) käsitlusest tulenevad valu ja nauding. Valu paneb meid kontrastiprintsiibi alusel mõtlema selle vastandseisundile ehk naudingule, mis tekib valu lõppemisel. Nauding omakorda juhib meie mõtted sarnasuseprintsiibi alusel uuele naudingule.<ref name="X2JbM" />
Thomas H. Leahey on kirjeldanud Milli assotsiatsiooniteooria tulemust järgnevalt: "[Assotsiatsiooni reeglid], kombineerituna utilitaristliku hedonismiga, viisid täielikult mehaanilise vaimukirjelduse tekkimiseni, kus idee järgneb ideele automaatselt, jätmata ruumi tahtlikule kontrollile. Mill väitis, et tahteakt on illusioon. /.../ Vaim ei juhi tähelepanu, tähelepanu juhib mehaanilisel viisil kasuprintsiip (''principle of utility'')."<ref name="rITxD" />
50. rida ⟶ 49. rida:
== Bibliograafia ==
[[
[[
*[[1818]] : ''The History of British India''
*[[1822]] : ''Elements of Political Economy''
*[[1828]] : ''Essays on:''
*''Government''
69. rida ⟶ 67. rida:
== Kirjandus ==
{{viited|allikad=
<ref name="Aa9AV">Terence Ball [http://plato.stanford.edu/entries/james-mill/] Stanford Encyclopedia of Philosophy. 2010</ref>
<ref name="NxVZe">Terence Ball [http://plato.stanford.edu/entries/james-mill/] Stanford Encyclopedia of Philosophy</ref>
<ref name="r8kyZ">James Mill Essay on Government. Toim. ja sissejuhatus [[Currin V. Shields]]. A Liberal Arts Press Book. The Bobbs-Merrill company, inc. Indianapolis, New York 1995</ref>
<ref name="X2JbM">James Mill [http://www.questia.com/PM.qst?a=o&d=18805875] Analysis of the Phenomena of the Human Mind</ref>
<ref name="rITxD">Thomas Hardy Leahey A History of Psychology: Main Currents in Psychological Though". Rourth edition. Prentice Hall, Upper Saddle River, New Jersy. 1997</ref>
| |||