Aleksandr Pjatigorski: erinevus redaktsioonide vahel

Eemaldatud sisu Lisatud sisu
P pisitoimetamine using AWB
1. rida:
[[Pilt:Alexander Piatigorsky by Anton Nossik.jpg|thumbpisi|Aleksandr Pjatigorski (2007)]]
'''Aleksandr Moissejevitš Pjatigorski''' ([[vene keel|vene]] Александр Моисеевич Пятигорский; [[30. jaanuar]] [[1929]] [[Moskva]] – [[25. oktoober]] [[2009]] [[London]]) oli vene [[orientalistika|orientalist]], [[filoloog]], [[filosoof]], [[semiootik]] ja kirjanik, [[india filosoofia]] eriteadlane.<ref>[http://www.russ.ru/pole/Umer-Pyatigorskij Елена Пенская — Умер Пятигорский.]</ref>
Елена Пенская — Умер Пятигорский.]</ref>
 
Ta oli [[Tartu-Moskva semiootikakoolkond|Tartu-Moskva semiootikakoolkonna]] liige ja [[Eesti Akadeemiline Orientaalselts|Eesti Akadeemilise Orientaalseltsi]] auliige.
8. rida ⟶ 7. rida:
Ta sündis Moskvas, kus tema isa oli suures relvatehases peainsener. [[Teine maailmasõda|Teise maailmasõja]] ajal oli ta [[Nižni Tagil]]is ja töötas relvatehases. [[1951]]. aastal lõpetas ta [[Moskva Riiklik Ülikool|Moskva Riikliku Ülikooli]] filosoofiateaduskonna ja asus [[Stalingrad]]is tööle ajalooõpetajana.
 
[[1956]]. aastal asus ta tööle [[NSVL TA Orientalistikainstituut|NSVL TA Orientalistikainstituudis]], kus aastal [[1957]] sai tema ülemuseks äsja [[NSV Liit]]u naasnud [[Juri Roerich]], kelle alluvuses Pjatigorski töötas Roerichi surmani aastal [[1960]]. Aastal 1960 ilmus Pjatigorski esimene raamat, Pjatigorski ja S. Rudini "[[Tamili keel|Tamili]]-vene sõnaraamat". [[1962]]. aastal kaitses ta kandidaadikraadi teemal "Keskaja [[tamili kirjandus]]e ajaloost". Samal aastal ilmus Pjatigorski raamat "Materjalid [[india filosoofia]] ajaloost". Aastast [[1963]] osales ta [[Juri Lotman]]i kutsel [[Tartu ülikool]]is [[semiootika]] konverentsidel.
 
Aastal [[1969]] küsis ta tööd [[TRÜ]] psühholoogiakateedrist, ent tolleaegsel kateedrijuhatajal polnud julgust teda tööle võtta. <ref>Vikerkaar 1990, nr 11, lk 72</ref>
 
Pjatigorski emigreerus NSV Liidust [[1974]]. aastal. Alates [[1974]]. aastast elas ta [[Suurbritannia]]s. Ta oli [[Londoni ülikool]]i [[Lõuna-Aasia]] ajaloo [[professor]].
 
Ta on avaldanud raamatuid [[budistlik filosoofia|budistlikust filosoofiast]], [[fenomenoloogia]]st, [[mütoloogia]]st ja [[vabamüürlus]]est.
21. rida ⟶ 20. rida:
Mitmed tema venekeelsed artiklid on ilmunud aastatel [[1965]]–[[1973]] [[TRÜ Toimetised|TRÜ Toimetiste]] sarjas (semiootika ja orientalistika).
 
Eesti keeles on autori nõusolekul avaldatud ajakirjas [[Vikerkaar (ajakiri)|Vikerkaar]] (1990, nr 11, lk 71–72) ühe tema algselt ajakirjas ''Вопросы Философии'' 1990/5 ilmunud intervjuu lühendatud tõlge pealkirjaga "Psühhoanalüüs ja marksism" (tõlkinud ja järelmärkuse kirjutanud [[Andres Herkel]]).
 
Koostööartikkel "Kultuurisemiootika teesid" on eestikeelses variandis ilmunud [[Tartu Semiootikaraamatukogu]] esimeses köites.
35. rida ⟶ 34. rida:
 
==Välislingid==
*[[Irina Avramets]], [[Silvi Salupere]]. [http://www.ut.ee/SOSE/tartu/pjatigorski.html Aleksandr Pjatigorski nekroloog Tartu Ülikooli semiootika osakonna lehel]
 
 
{{JÄRJESTA:Pjatigorski, Aleksander}}